Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jackiga endiselt palju koduseid teste,” rääkis ta. „Kõik tulemused on head. Minu arust on ta nutikas ja minu arusaamist mööda ei ole ta areng peetunud. Järgmisel nädalal viin ta veel ühe spetsialisti juurde.” Ohates võttis ta koogi. „Võib-olla on asi toitumises.” Ta vehkis koogiga. „Temale ma seda küll ei annaks. Ma suhtun tema toitumisse väga tõsiselt.” Ta ohkas raskelt. „Kui ma vaid magada saaksin. Aga see on nii raske. Ma muretsen.”

      „See on ju loomulik. Sul on ju nii palju asju korraldada.”

      „Ja kuidas veel. Pidin koristusfirmast loobuma. Nad kasutasid pihustiga puhastusainet. Kas kujutad ette? Ütlesin, et nad tohivad kasutada üksnes auru ja neid spetsiaalseid lappe, mis ma ostsin. Mis siis, kui Jacki arengut mõjutavad kemikaalid? Mis siis, kui värv seintel või lakk põrandatel?”

      „Mis siis, kui tal pole midagi viga?”

      Zoe lausus seda pikemalt mõtlemata, kuid tahtis kohe öeldu tagasi võtta. Jen saatis talle süüdistava pilgu ja surus huuled kokku.

      „Sa räägid juba nagu mu ema,” nähvas ta. „Ma saan aru, et sinu silmis pole see midagi, aga Jack on minu laps ja mina olen ainus, kes tema eest seisab. Ma tean, et midagi on lahti. Lihtsalt tean. Küll siis saad aru, kui sul kord endal ka lapsed on.”

      Zoe oli mõnuga mõelnud, et saab suutäie šokolaadikooki, kuid nüüd polnud tal selleks tahtmist.

      „Anna andeks,” ütles ta. „Tahtsin üksnes aidata.”

      „Aga ei aidanud.”

      Ta ootas, mõeldes, kas Jen ka oma nähvamise pärast vabandust palub, aga pilk, millega sõbranna teda vaatas, oli endiselt pahur.

      „Sellisel juhul lähen vist parem ära,” lausus Zoe vaikselt. Ta tõusis püsti ja läks ukse poole.

      Jen järgnes talle. Enne kui Zoe jõudis uksest väljuda, pani Jen käe ta käele.

      „Kuule, anna andeks. Ma ei taha veel ühe inimese suust kuulda, et Jackiga on kõik korras. Ei ole – ja tundub, et mina olen ainus, kes seda näeb. Ma olen omadega täiesti läbi ja mitte keegi ei näe seda. Palun saa aru.”

      „Üritan,” vastas Zoe. „Kas sa ei taha, et tulen järgmisel nädalal?”

      „Mida?” Jenil olid taas pisarad silmas. „Ei, ära ütle nii. Sa oled mu parim sõber. Ma vajan sind. Palun tule! Järgmisel korral läheb paremini. Tuled?”

      Zoe noogutas mõtlikult. Sõnades olid nad küll sõbrad, tegelikult aga enam mitte. Nad polnud juba mõnda aega sõbrad olnud.

      „Näeme siis!” lausus ta auto poole minnes. Ära sõites turgatas talle pähe, et tal ei avanenudki võimalust rääkida Jenile pööningul juhtunust ega ka teistest asjadest.

      Nüüd oli kõik teistmoodi. Chadi ei olnud. Jen elas oma maailmas. Zoele tundus, nagu elaks ta täielikus isolatsioonis. Kui ta ei taha üksi surra, siis tuleb elus sisse viia mõned muutused. Esimese asjana tuleb leida töömees, kes teeb pööningutrepi korda. Teiseks tuleb vedada end majast välja ja leida uusi sõpru.

      JENNIFER Beldon mõistis, et iga ema arvab, et tema laps on eriline, aga tema puhul oli see tõesti tõsi. John Beldon, kes oli saanud nime hiljuti surnud vanaisa järgi ning keda hüüti Jackiks, oli tore, heatujuline ja nii andekas laps. Poolteise aasta vanune Jack kõndis ja jooksis, kuigi veel ebakindlalt. Ta ladus klotse üksteise peale, sai aru sõnadest üles ja alla ja tuline. Ta naeris, osutas asjadele, mida Jen ette ütles, tundis ära maja ette keerava isa auto hääle ja lõi hämmastava täpsusega palli. Ta oli ettevaatlik vanaema väga omapärase ja õrna koerakesega ning isegi pesi enne sööki ise käsi – teataval määral.

      Aga ta ei osanud rääkida või keeldus rääkimast.

      Jen istus suures toas põrandal maas, Jack ta vastas. Taustal mängis klassikaline muusika. Vaip oli mahepõllunduse puuvillast ja nii pehme, et pakkus pisut kaitset, kui laps kukkus. Auruga pestud akendest hoovas sisse päikesevalgus. Nii palju kui silm nägi, nina haistis ja kopsud hingasid, polnud mitte kuskil mitte ühtegi kemikaali.

      Jen näitas Jackile ämblikupilti. Jack plaksutas ämblikule osutades käsi. Teisel pildil olid ämbliku kehaosad, aga need olid valesti kokku pandud, nii et tulemuseks polnud putukas. Jack raputas pead, just nagu aru saades, et midagi ei klapi. Jen näitas talle teist korda ämblikupilti ja sai taas vastuseks rõõmsa naeratuse.

      „Sa oled väga nutikas poiss,” kiitis ta last. „Jah, see on ämblik. Väga tubli.”

      Jack noogutas ja patsutas siis pihuga suule. Jen tundis signaali kohe ära ja heitis pilgu kellale. Kell oli pool kaksteist.

      „Tahad süüa?” Seda küsides kuulis ta, kuidas ta enda kõht korises. „Mina ka. Teen meile süüa. Tahad vaadata?”

      Jack roomas naerdes talle lähemale. Ema juurde jõudes ajas ta end püsti ja sirutas kallistuseks käed.

      Jen tõmbas ta enda vastu ja nautis lapse soojust. Jack oli nii hea laps, mõtles ta, süda tulvil tänulikkust. Tark, armastav, armas. Kui vaid...

      Ta peletas selle mõtte peast. Päev edenes kenasti. Tuleb keskenduda sellele ja tegelda muuga hiljem.

      Ta tõusis püsti ja nad läksid koos kööki. Jack läks otsemat teed sahvri ukse kõrvale pandud mängulaua juurde, kus oli kirjaplokk, paksud mittetoksilised pliiatsid, siniroheline „lõunasöögikarp”, mille sai panna muusikat mängima ja mis ütles selle sisse pandud asjade nimed. Jen oli tahtnud osta Jackile väikese mänguköögi, aga Kirk oli sellele vastu. Kui Jen püüdis meest veenda, et ka poisid võivad ju süüa teha, nõudis Kirk, et Jack saaks mängida ka tööpingiga ja kuigi köök oli suur, ei mahuks mõlemad siia ära.

      Ta pani värava enda järel kinni, et Jack ei saaks ilma temata maja peale uitama minna, ning asetas telefoni lauale telefonipesasse, et vajaduse korral valjuhääldi kaudu rääkida. Ta lülitas sisse Pandora internetiraadio ja otsis sealt jaama, mis neile kõige rohkem meeldis.

      „Tantsime diskot?” küsis ta naeratades.

      Jack vaatas talle naerdes otsa.

      Raadiost kostis ansambli The Bee Gees lugu „You Should Be Dancing”. Jen liigutas puusi. Jack tegi omal moel sama: ta liikus küll kohmakalt, aga oma vanuse kohta siiski üsnagi koordineeritult. Jen taganes ühele ja teisele poole astudes kraanikausi poole. Jack plaksutas naerdes käsi. Jen keerles kaks korda ja Jack tegi sama.

      Veerand tundi hiljem istusid nad lauda. Jen tõmbas Jacki tooli lauale lähemale. Köögikõlaritest kostis endiselt diskomuusika.

      Tavaliselt oli Jacki lõunasöögiks väike portsjon pehmet kanaliha ja netist leitud retsepti põhjal mugandatud lillkapsa-kartulipannkook. Jen kasutas söögi tegemiseks õhkfritüüri, et vältida liigset rasva, ning segas aedviljasegu muna ja Cheddari mahejuustuga. Ta tegi need väiksemad kui retseptis, et laps saaks neid taldrikult suhu pista. Kuigi Jack oskas ka lusikat kasutada, läksid söögikorrad rahulikumalt, kui laps sai sõrmedega süüa.

      Ta ise sõi eelmisest õhtust jäänud lõhet ja paar küpsist. Küllap oleks tulnud teha endale ka salat, aga see oleks nõudnud liiga suurt pingutust. Kirk soovitas tal osta valmissalatit ja selles soovituses oli iva, aga Jeni silmis oli see raiskamine.

      „Täna on kolmapäev,” lausus СКАЧАТЬ