Mischief Bay tüdrukud. Mischief Bay, 1. raamat. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läksid nad kas välja sööma või veetsid õhtu sõpradega. Pühapäeva õhtupoolikul tulid lapsed külla ja nad grillisid aias. Kodusõjas langenute mälestuspäeval pidasid nad suure aiapeo. Nad elasid ju L.A-s. Kui ei tea, mida süüa pakkuda, viska liha grillile.

      Ta võttis automaatselt karaski tegemiseks vajalikud ained. Isekerkiv jahu, rasvaine, suhkur, pett. Ta oli juba aastate eest loobunud retsepte kasutamast. Sest ta teadis, mida teeb. Johnile meeldisid tema tehtud toidud ja ta ei tahtnud, et Pam muutuks. Neil oli oma rutiin. Kõik oli õdus.

      Ta mõõtis välja vajaliku koguse jahu ja mõtles, et õdusus pole ju sama mis vanadus. See oli mõnus. Sõbralik. Rutiin tähendas seda, et kõik laabus sujuvalt.

      Ta lõikas rasvaine tainasse ja kattis kausi. Just see oligi tema karaski juures kõige olulisem trikk. Ta lasi tainal umbes kakskümmend minutit seista.

      Lulu istus kannatlikult oma kausi kõrval. Pami lähenedes liputas ta oma kohevat saba ja ajas silmad lootusrikkal ilmel suureks.

      „Jah,“ kinnitas Pam. „Sinu õhtusöögiaeg on tõesti käes.“

      Lulu haugatas ja järgnes Pamile külmiku juurde, kus ootas tema söögikonserv.

      Lulu toitumine oli üks pidev probleem. Ta oli väike ega vajanud seega eriti palju. Tal olid allergiad ja nahaprobleemid, lisaks sellele väga tundlik seedimine. Ning kõik see tähendas, et ta sõi retseptitoite, „uudseid proteiinisööke“. Tema puhul tähendas see pardiliha ja bataati.

      Pam pani veerand klaasi vett mikrolaineahju ja vajutas nupule. Mõõtnud välja õige koguse konservi, võttis ta mikrolaineahjust vee ja pani selle asemele mõõduklaasi söögiga. Ta segas kuuma vee kuiva toiduga. Lulul olid tundlikud hambad ning ta ei saanud tavalisi krõbinaid süüa. Nii et tema omad tuli kuuma veega pehmendada.

      Igaõhtune rituaal, mõtles Pam kaussi käes hoides. Lulu istus, nagu ette nähtud, sööstis siis kausi kallale ja kugistas söögi vähem kui kaheksa sekundiga alla.

      „Kas sa ikka mäletad, et said hommikul ka süüa ja lõunakski paar pala? Sa sööd niisuguse näoga, nagu poleks nädal aega süüa saanud.“

      Lulu oli kausi lakkumisega liiga ametis, et talle vastata.

      Pam lõikas karaskikoogid tainast välja ja pani need küpsetusplaadile. Ta kattis plaadi puhta käterätiga ja pani ahju sooja. Ta oli just laua katmisega ühele poole saanud, kui kuulis garaaži ukse avanemise mürinat. Lulu tuiskas erutusest haukudes ja klähvides esikusse.

      Paar minutit hiljem astus John kööki, omapärase välimusega koer süles. Pam keeras pead, et John saaks talle igaõhtuse suudluse anda. Kui nende huuled kokku puutusid, ronis Lulu Johni sülest Pami sülle ning tõmbas neil mõlemal keelega üle lõua.

      „Kuidas su päev möödus?“ küsis John.

      „Hästi. Ja sinu oma?“

      „Sugugi mitte halvasti.“

      Seda öeldes läks John tooma veinipudelit, mille Pam oli köögi kõrval asuva sahvri lauale valmis pannud. Cabernet pärines ühest Napa viinamarjaistandusest, kus nad olid paari aasta eest käinud.

      „Steven teeb pakkumist uue hotelli ehitamiseks, millest kõik räägivad. Hotell tuleb otse veepiirile. Viimase peal luks värk. Steven ütles, et ülemise korruse korteritesse tahetavat panna kahekümne nelja karaadise kullaga kaetud kraanid. Kas kujutad ette?“

      „Ei kujuta. Lausa uskumatu. Tegu on ju hotelliga. Kõik kohad tuleb päevast päeva puhtaks küürida. Kuidas kulda puhastada?“

      „Saan aru.“ John avas sahtli, et võtta sealt fooliumilõikur. „Tegu on ju kõigest vannitoaga. Nad on idioodid. Aga seni kui nad mu arved kinni maksavad, ei lähe sellised asjad minule korda.“

      Rääkides uuris Pam meest, kellega oli kolmkümmend üks aastat abielus olnud. John oli pikk, ligemale meeter kaheksakümmend viis, ta paksud juuksed olid hakanud halliks minema. Kuna need olid tumeblondid, polnud halli eriti näha, kuid see oli olemas. Meesterahva puhul tähendas see, et oled veelgi kütkestavam. John oli paari kuu eest tema käest küsinud, miks tema halliks ei lähe. Kui Pam tuletas talle meelde, et käib iga kuue nädala tagant juuksuris, oli John šokeeritud. John oli tüüpiline mees: tal ei tulnud pähegi, et Pam võiks juukseid värvida. Sest tema arvas, et Pam on loomulikult ilus.

      Rumal mees, mõtles Pam meest vaadates soojusega.

      Johni silmade ümber olid mõned kortsud, aga muidu nägi ta välja samasugune nagu siis, kui nad olid esimest korda kohtunud. Pamile olid ikka meeldinud mehe laiad õlad. John väitis, et peaks viis kuni kaheksa kilo kaalus alla võtma, aga Pami meelest polnud tal midagi viga.

      John oli mehelikult ilus. Ta oli hea inimene. Heasüdamlik ja heldekäeline. Kuigi tal olid omad vead, olid need tühised ega häirinud Pami eriti. Ausalt öelda polnud tal Johnile midagi ette heita. Teda häiris pisut hoopis see, et tema vananeb.

      John tõmbas pudelil korgi pealt, katsus seda pöidlaküünega ja valas mõlemale välja. Pam lükkas küpsetusplaadi ahju ja lülitas taimeri sisse.

      „Mis meil õhtusöögiks on?“ küsis John talle klaasi ulatades.

      „Loomaliha Burgundia moodi ja karaskid.“

      Johni suu tõmbus naerule. „On minul ikka vedanud.“

      „Ja kuidas veel. Homme saad seda ka tööle kaasa võtta.“

      „Sa ju tead, kuidas mulle meeldib kodust sööki kaasa võtta.“

      John ei teinud nalja, mõtles Pam talle järgnedes. Johni arusaam taevast oli punane liha, mida sai ka järgmisel päeval tööle kaasa võtta. Temale rõõmu pakkuda polnud mingi kunst.

      Nad läksid maja tagumises osas asuvale verandale. Jahedamatel kuudel püsis klaasseintega tuba soe. Suvel võtsid nad klaasid eest ja said niimoodi õue tuppa lasta.

      Lulu järgnes neile, hüppas diivanile, kus Pam alati istus, ning sättis end Pami kõrvale. Pam sügas koera kõrvu, John vajus mõnusalt tugitooli, mille kaksikvend oli elutoas, ning ohkas raskelt.

      „Hayley on jälle rase,“ ütles ta. „Ta rääkis mulle sellest täna hommikul. Ta ootab, kuni kolmas kuu on möödas, enne kui teistele räägib.“

      „Ma ei oska selle peale kohe midagi kosta,“ kurtis Pam. „Vaene tüdruk.“

      „Loodetavasti jääb see pidama,“ ütles John. „Ma lihtsalt ei kujuta ette, kui palju ma tema kannatusi enam taluda suudan.“

      Hayley oli Johni sekretär, kes soovis kogu hingest lapsi, kuid viimase kolme aasta jooksul oli tal olnud juba neli nurisünnitust.

      Hayley abikaasa Rob tahtis uurida lapsendamise ja surrogaatema kasutamise võimalusi, aga Hayley oli otsustanud lapse saada vanal heal viisil.

      „Peaksin talle kaardi saatma,“ ütles Pam, kuid raputas siis pead. „Vahest siiski mitte.“ Ta võttis lonksu veini. „Mul pole aimugi, kuidas selles olukorras käituda.“

      „Ära minu otsa küll vaata. See on puhtalt naiste värk.“

      „Kas kardad, et kui sa sellega liiga seotud СКАЧАТЬ