Kaksikõde. Луиза Дженсен
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kaksikõde - Луиза Дженсен страница 7
Название: Kaksikõde
Автор: Луиза Дженсен
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные детективы
isbn: 9789949848089
isbn:
Kuuris on kohutavalt külm, mu hingeõhk aurab. Ma panen soojenduse sisse ja tõmban kätte hallid sõrmedeta kindad. Telefonilaud, mille olen liivapaberiga üle käinud, lebab ajalehtedel, värvimiseks valmis. See on proua Jonesile sünnipäevaks. Ta imetleb alati minu lauda. Ma kastan pintsli värvi sisse ja tõmban mandlikarva kriidivärviga üle puu. Dan ei saa aru mu vaimustusest vana mööbli vastu, aga mulle meeldib seda korda teha, silitada väikest tükikest ajalugu. Ma mõtlen alati algsetele omanikele: milline elu neil oli, kas nad olid õnnelikud? Pintslitõmbed rahustavad mind ja selleks ajaks, kui olen lõpetanud, on pinge mu õlgadelt kadunud, hirmud on tihedasti ära pakitud sinna, kus neid näha pole. Mu telefon teeb häält ja ma tõmban sõrmega üle ekraani. See on vanaisa, kes kinnitab, et lõuna on kell üks – mitte et ma oleksin unustanud. Me käime seal lõunal enamikul pühapäevadel, aga pärast seda, kui vanaema talle eelmisel aastal seitsmekümnendaks sünnipäevaks mobiiltelefoni ostis, saadab ta mulle pidevalt sõnumeid. Ma panen teele vastuse, mis on palju reipam, kui end tunnen, ja torkan telefoni taskusse. Lähen Dani üles ajama.
Kaste on paks ja sile. Ma valan seda valgest portselanist kastmekannu ja pühin ära tilgad, mis mööda mu sõrmi alla jooksevad. Vanaisa pakub rostbiifi ja vanaema kuhjab auravaid köögivilju serveerimiskaussidesse. Mu suu jookseb Yorkshire’i pudingu peale vett. Olen näljane nagu hunt. Ma ei söönud hommikust, sest olin liiga viletsas tujus, et tühja kõhtu tunda. „ÄRA JOO ALKOHOLI” on kirjutatud mu unerohutablettide pudelile, aga see on lihtsalt hoiatus igaks juhuks, kas pole? Ja me keegi ei tee sellest välja. Ma panen lihatüki suhu ja mu nina hakkab mädarõikakastme tõttu vett jooksma. Vanaema annab mulle salvrätiku ja jätkab oma juttu „toredast noormehest”, kes käis nende uut arvutit üles panemas, ja sellest, et ta guugeldab iga päev.
Mu õlad vappuvad tagasihoitud naerust ja ma püüan Dani pilku. Ta on kummargil taldriku kohal ja songib toitu ega tõsta pilku, kui hakkan lauda koristama. Viin mustad nõud kööki ja asetan keraamilised kausid kraanikausi kõrvale. Olen sageli püüdnud oma vanavanemaid veenda, et nad ostaksid nõudepesumasina. Nad võivad seda endale lubada ja selleks jätkub ruumi. Nad ütlevad alati, et mõtlevad selle peale, aga neile ilmselt meeldib nõudepesurutiin: seisavad teineteise kõrval, vanaema peseb ja vanaisa kuivatab, ning nad räägivad, kui suureks on kabatšokid kasvanud ja mis linnud söögimajas käivad.
Vanaisa hääl kostab läbi seina ja on madal ning kähe. Kui ei teaks, siis arvaks, et ta suitsetab. Dan naerab ja mul läheb hetk aega, et seda häält ära tunda, sest pole ta naeru nii kaua kuulnud. Me oleme koos üles kasvanud ja vahel imestan, kas see on loomulik, et oleme lahku kasvanud, kas see oleks juhtunud igal juhul ja pole mõtet olukorda süüdistada.
Vanaema segab omatehtud kastet õunakoogi juurde, mis küpseb ahjus. Ma tõusen kikivarvule ja võtan ülevalt kapist kannu, selle roosa, millel on pilt rohtu söövatest lehmadest. Loputan seda kraani all.
„Gracie, ma sain ükspäev meili oma sõbralt Joanilt. See on külmkapi peal.”
„Ise printisid välja?”
„Jah. Ta saatis ühe retsepti, mille ma tahtsin sulle edasi saata.”
Ma avan suu, et selgitada, mis see „edasi saatmine” õieti on, ja panen jälle kinni. Praegu piisab sellest, et ta oskab meili kirjutada, isegi kui ta paneb „SEE ON VANAEMALT” igale teemareale ja seejärel helistab mulle, kas sain selle ikka kätte.
Retsept on pähklite ja kabatšokiga risoto – tundub maitsev. Ma proovin seda järgmisel nädalal valmistada, ehkki pean Danile liha andma, sest muidu tõstab ta kahvliga köögivilju ja küsib, kus liha end peidab.
„Ja ma nägin Lexiet.”
Ma tardun, kui ta Charlie ema nime mainib.
„Jälle purjus, vaevu seisis püsti.”
Lexiele meeldis alati natuke juua, kui Charlie oli elus, aga pärast tütre surma läks see asi tal täiesti käest ära. Vanaema keerab gaasipliidi kinni ja pöördub minu poole. „Ma ei teadnud, kas peaksin seda sulle rääkima, Grace. Viimane asi, mis ma tahan, on, et see naine sind ärritaks.” Vanaema pole kunagi olnud Lexiest eriti heal arvamusel.
„Mida rääkima?”
„Ta tahab sind näha.”
Mu pulss hakkab kiiresti lööma, kui mõtlen, et peaksin oma parima sõbra emaga kohtuma. Ma pole näinud teda Charlie matustest peale. Matustest, kust pidin lahkuma, kui Lexie oli mulle öelnud, et ei andesta mulle kunagi oma tütre surma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.