Kaksikõde. Луиза Дженсен

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järgnege mulle, härra Roberts! Mul on vaja täita mõned dokumendid. Grace, me ei jää kauaks.”

      Nad kummardusid üle vastuvõtulaua, pead koos, ja rääkisid vaiksel toonil, heites vahetevahel minu poole murelikke pilke.

      „Hiljem kohtume, kullake.” Vanaisa hääl oli pisut liiga vali, kui natuke aega hiljem hüvastijätuks lehvitasime, ja naeratus liiga lai. Vanaisa sammud kajasid valjult mu südame rütmis, kui vaatasin teda uksest väljumas.

      Ma kõmpisin proua Beetoni järel läbi mitme ühesuguse koridori, aeglustades käiku iga kord, kui aknast möödusime, igatsedes veel näha vanaisa, kelle pea oli tuule pärast kummargil ja kinnasteta käed paksust velvetist jope taskutes. Mu kenad uued kingad kriuksusid linoleumil ja ma juba tundsin, et kandadele tulevad rakud.

      „Nii, olemegi kohal.” Proua Beeton lükkas klassiukse lahti. Nägudemeri pöördus meie poole ja ma polnud end kunagi tundnud väiksemana kui sellel hetkel.

      „Grace, see on preili Stiles.”

      Preili Stiles lükkas prillid ninale. Ta kandis pükse ja oli noorem kui mu eelmine õpetaja, kes kandis alati kleiti. Ma lootsin pingsalt, et ta ei palu mul end tutvustada.

      „Tagapool on vaba koht, Grace.”

      Pea kergendusest uimane, ruttasin kohale kiiremini, kui oleks pidanud oma veel mitte katkistes kingades. Libastudes ajasin käed laiali, et kukkumist pehmendada. Mu toidukarp kukkus põrandale ja mina selle kõrvale ning ma tahtsin surra.

      Ma ei vaadanud kellelegi otsa, kui tõmbasin seeliku alla, et säilitada seda vähestki väärikust, mis mul alles oli, ja rabelesin ringi, püüdes päästa oma toitu. Jogurtilusikas oli kadunud, aga ma ei hoolinud sellest. Uue toidukarbi kaas ripnes ebaloomuliku nurga all, üks hingedest oli katki, aga ma toppisin kõik karpi tagasi ja surusin karbi kaenla alla. Mu pahkluu oli valus, kui püsti tõusin ja kuumi pisaraid neelasin.

      „See on vist sinu oma?”

      Üks poiss kallutas tooli minu poole, ulatades mulle paberilehe.

      Ma raputasin pead. Lonkasin ettepoole.

      „Ära unusta, kuidas me sind armastame, Gracie.”

      Ma tardusin paigale, sest sõnad, mille vanaisa oli armastusega kirja pannud, kõlasid valjusti öelduna pilkavalt.

      Krahmasin paberi ja kogu klass itsitas.

      Poiss osutas sõrmega minule. „Vaadake, Gingeri nägu on sama punane kui ta juuksed!”

      „Aitab, Daniel Gibson!” Olles preili Stilesile vahelesegamise eest tänulik, kooberdasin oma kohale, vahtides põrandale, nagu see võiks muutuda Kollaseks Telliskiviteeks, mis viib Võluri juurde. Teist sellist kohta kui kodu ei ole.

      Laua taga istuti kahekesi. Ma ei pannud oma naabrit enne tähele, kui ta raamatu laua keskele lükkas, et mina ka näeksin. Vaenulikkusega võisin veel hakkama saada, aga lahkus pani nutma. Nutnud olin ma viimasel ajal palju.

      Püüdsin rahuneda, kujutades ette, et olen rannas, aga see pani mind mõtlema kodule ja ma oleks tahtnud pea lauale panna ja uluda kogu selle ebaõigluse pärast. Näis, nagu oleks mitu tundi mööda läinud, enne kui kell helises ja söögivaheaega kuulutas.

      Preili Stiles tegi endale teed klassiruumi tagumisse otsa, kui lapsed ukse poole rüselesid.

      „Charlotte,” ütles ta tüdrukule mu kõrval, kes ladus asju roosasse ranitsasse. „Kas sa näitaksid Grace’ile, kus me sööme?”

      „Hästi,” ütles Charlotte.

      „Kust sa pärit oled?” küsis Charlotte, kui kõndisime läbi koridoride labürindi. Ta oli pikka kasvu. Ma pidin pooleldi jooksma, et temaga sammu pidada. Mu pahkluu valutas, aga ma ei kaevelnud: mul oli hea meel, et ma polnud üksi. „Miks sa nii hilja kooli tulid?”

      Ma olin seda küsimust oodanud, aga valed, mida olin harjutanud oma toas peegli ees, jäid mul kurku kinni. Charlotte jäi seisma ja ma neelatasin mõeldes, kas ta ootab mu vastust, aga sain siis aru, et me oleme kohal, sööklas. Saal nägi välja nagu vanglas, ma olin seda telekast ühe korra näinud: hallide plastlaudade read ja oranžid toolid. Lõuna oli just alanud, aga prügi oli juba parkettpõrandal maas. Mind haaras terav igatsus vana kooli järele, kus olime söönud oma klassiruumis, vahetanud omavahel erinevaid küpsiseid ning jogurteid kookide vastu.

      „Noh, see ongi söökla. „Vaevalt küll kuramuse Ritz,” nagu ema ütleks, aga tead küll...”

      Ma noogutasin, ehkki mul polnud aimugi, millest ta räägib.

      Charlotte viipas kahe tüdruku suunas, kes nurgas kössitasid. „Need on Esmée ja Siobhan, ma tutvustan sind hiljem. Tavaliselt istun ma nende juures, aga täna mitte. Tule!”

      Ma ruttasin Charlotte’i järel, püüdes ettepoole jõuda, et kuulda, mis ta räägib.

      „Sa võid pärast kooli minu juurde tulla, kui soovid, eks? Ma võin sulle soengu ja meigi teha. Mu ema on laulja ja tal on lademete viisi igasugust lahedat värki. Teda pole kunagi kodus, niisiis ta ei saa teada.”

      Ma ei saanud minna. Vanaisa pidi mulle järele tulema, pealegi poleks vanaemale üldse meeldinud, et tulen koju meigiga.

      „Võib-olla,” ütlesin, tahtmata näida nagu tita.

      „Lähme istume sinna.” Charlotte viskas oma asjad poisi kõrvale, kes oli mind klassis narrinud. Ma kõhklesin, ütlesin endale, et parem ikka kui üksi istuda, aga tundsin, et mu põsed tulitavad.

      „Võta istet!” Charlotte silmitses mind. Ta säravad rohelised silmad tuletasid mulle meelde meie vana kassi Bessiet ja miski ütles mulle, et võin teda usaldada.

      Mul tuli alati klomp kurku, kui olin närvis, aga ikkagi istusin toolile ja võtsin oma lõunasöögi välja. Kui mul oleks lusikas alles olnud, oleksin suutnud ehk natuke jogurtit alla neelata. See oli veel aprikoosijogurt ka – minu lemmik. Ma põrnitsesin seda poissi, Danieli, seejärel tegin kõrrega augu apelsinimahla karbi sisse ja võtsin väikese lonksu. Charlotte loksutas oma banaanipiima pudelit.

      „Kas sa tooksid mulle kõrre?” Charlotte saatis Danielile särava naeratuse.

      „Jah.” Poiss punastas, tõmbas tooli kriiksuga tagasi ja sammus üle saali viisil, mis ütles: ma olen selle kooli jaoks liiga lahe.

      „Jälgi mängu!” Charlotte krahmas Danieli pooleldi söödud võileiva ja eemaldas ülemise poole. Ta haaras maitseainehoidjast ketšupipudeli ja lasi moosi peale kastet ning pani siis võileiva kokku tagasi.

      Ma jäigastusin, kui Daniel tuli, oma võileiva võttis ja suure suutäie hammustas. Ta mälus ühe korra, teise, ja sülitas siis kõik välja ning pühkis suud varrukasse.

      „Oi, vaata!” Charlotte osutas poisile. „Ta nägu on sama punane nagu ta võileib.”

      „Kes seda tegi?” Daniel tõusis, käed rusikasse surutud.

      „Mina tegin. See on sulle paras selle eest, et sa Grace’iga ta esimesel päeval nii vastikult käitusid.”

      „Sa oled üks kuradi mõrd, Charlotte СКАЧАТЬ