Kaksikõde. Луиза Дженсен

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pole paks, ja siis järgmisel leheküljel trükkida fotosid end näljutanud modellidest, kellel on silmapaistvad rangluud ja aukus põsed. Ma hoian seda magnetit pideva meeldetuletusena, et pean kümme naela maha võtma. Aga ei võta kunagi.

      Mittens saalib mu pahkluude vahel, veendes mind üles tõstma ta tühja kaussi. Ta on olnud mulle pärast Charlie surma suureks lohutuseks. Mind on rohkem lohutanud tema vaikimine kui Dani kohmakad sõnad. Ma polnud kavatsenud endale looma võtta, aga kolm aastat tagasi oli vanaema naabri kassil kuus poega ja ma läksin neid pildistama, et näidata fotosid eelkoolis, kus ma töötan. Kassipojad olid imearmsad ja kui kõige väiksem mulle sülle ronis ja magama jäi, lasin end kergesti veenda ja võtsin ta endale. Viisin ta oma kasutatult ostetud Fiestasse. Ta istus mu kõrval pappkastis pleekinud roosal tekil ja piilus päikest, mida ta kunagi varem polnud näinud. Ma sõitsin koju aeglasemalt kui tavaliselt, parkisin aukudega teel maja ees ja raputasin kihelevaid käsi. Mu küüned olid kraapinud peopesi ja ma mäletan, et vangutasin sellele mõeldes pead. Ma vaatasin iga päev kolmekümne kuue nelja-aastase lapse järele. Kassipoega pidada peaks olema naljaasi.

Majas olles jälgisin, kui ta kartmatult oma uues kodus ringi tatsas. Mis ma talle nimeks panen? Lapsena meeldis mulle väga Beatrix Potter. Isa luges mulle alati unejuttu, andes igale loomale erineva hääle. Mulle meeldis kuulda Tomi ja tema õdesid Moppetit ja Mittensit rääkimas. Kassipoja käpad¹ olid kergemad kui ülejäänud keha. Mittens tundus olevat õige nimi ja seotud mu isaga.

      Esimesel korral, kui ta välja lasime, pidi ta peaaegu prügiveoauto alla jääma. Ta kartis nii kangesti, et ei läinud enam välja. Me püüdsime teda aeda meelitada, aga ta oli iga kord nii suures stressis, et loomaarst käskis ta rahule jätta: kass läheb õue siis, kui on selleks valmis – ent seda ei juhtunud kunagi.

      Ma ei suuda praegu enam ette kujutada, milline oleks see maja ilma temata. Vaatan, kuidas ta oma õhtusööki lõpetab ja kiiresti roosa keelega vett lakub, enne kui köögist pehmelt ja vaikselt välja kõnnib.

      Kann muliseb ja aurab ning lülitab end välja ja ma lähen Mittensi järel elutuppa. Me istume kõrvuti diivanil, vahtides kasti. Huvitav, kas ta mäletab, et tuli ühes sellises koju.

      „Ära muretse, siin pole kedagi elusat,” kinnitan talle. Aga see on vale. Mu mälestused on elusad ja neid on raskem vaos hoida kui vähkrevat kassipoega.

      Närin pöidlaküünt, pooleldi lootes, et Charlie hüppab välja: „Üllatus! Sa ju ei mõelnud ometi tõsiselt, et jätan su maha?” Mind haarab üksildus. Ma olen pisarate äärel enamiku ajast ega tunne end piisavalt tugevana kohtumaks mälestustega, mille olen ära pannud. Kardan, et kui hakkan meenutama, ei suuda ma enam järele jätta, ja need on asjad, millele ma ei taha mõelda. Mitte praegu. Mitte kunagi.

      Maja on segamini, hakkan parem koristama. Ma olen alati arvanud, et koristamisel on terapeutiline mõju, ning olen sageli olnud tänulik võimaluse eest sukelduda millessegi muusse, mitte oma mõtetesse. Jätan kasti sinnapaika ja alustan köögist, käärin käised üles ja pritsin nõudepesuvahendit kraanikaussi ning keeran kuumaveekraani jooksma. Kui kraanikauss on täis, torkan käed vette, tõmban ruttu välja ja lasen põletada saanud kätele külma vett.

      Kätekreemi topsik aknalaual on tühi. Olen kindel, et Dan kasutab mu tualett-tarbeid, ehkki ta eitab seda. Sammun trepist üles teise magamistuppa, kus hoian tagavarakreeme. Kui käisime seda maja vaatamas, teadsime, et palume Charliel sisse kolida, ja ma mõtlen sellest ikka kui tema magamistoast, ehkki ta ei näe seda kunagi.

      Ma leian kätekreemi ja hõõrun seda kirvendavale nahale. Lavendlilõhn rahustab mind, meenutades neid väikesi kotikesi, mida mu vanaema mulle valmistas, kui olin laps ja nägin luupainajaid iga kord, kui silmad sulgesin. Ta toppis lavendlikotikesi mu pidžaamasahtlisse ja padja alla, see lõhn pani mu õrnalt magama ja vaatas mu järele kogu öö. Sellest, kui vanaema artriidihaiged sõrmed veel õmblesid, on palju aega möödas, aga lohutus lõhnab minu jaoks ikka veel lavendli järele.

      Taskus vibreerib telefon ja ma võtan selle libedate sõrmedega välja, panen õla ja kõrva vahele ja pühin käed põlle sisse kuivaks.

      „Tere, Dan! Kas võitsid?”

      „Jah, kolm-kaks. Ma lõin viimasel minutil värava.”

      „Sul on kindlasti hea meel? Sellest on palju aega möödas, kui sa viimati värava lõid.”

      „Tänan, et sa meelde tuletasid...”

      „Ma ei mõelnud...” Ma vaikin. Kujutan ette, et me oleme normaalne paar ja valin hoolikalt sõnu. „See on suurepärane uudis. Ma toon steiki ja veini, et pühitseda.”

      „Me juba pühitseme baaris. Tule ka!”

      „Ma ei saa.”

      „Sa pead millalgi uuesti elama hakkama. Miks mitte täna õhtul? Kõik on siin.”

      Mitte kõik. Ma mõtlen kastile laual ja see on osa Charliest – kuidas ma saan minna ja ta sinna jätta? „Mul on tegemist.”

      „Hästi.” Ma kuulen ta häälest, et see ei meeldi talle ja sekundi murdosa jooksul soovin, et oleksin koos temaga klubis, jooksin sooja siidrit ja naeraksin naljade peale, mis on liiga ebaviisakad, et neid korrata. „Ära mind ootama jää!”

      Ta lõpetab kõne, enne kui jõuan vastata, et ei jää. Ma ei jää kunagi ootama.

      Mul seisab ees pikk vaikne õhtu ja ehkki ma pole veel söönud, pole mul kõht tühi. Köögis avan veinipudeli. See pole nagu juua tass teed, õigustan ennast. Ma tunnen end alati imelikult, kui joon üksi.

      Tuba tundub elutu ja ma panen väikesed lambid põlema ning vähendan kalki laevalgustust. Aprikoosikarva kuma on soe ja ma istun diivanile, jalad enda alla keritud, käsi magaval Mittensil. „Täna õhtul oleme ainult kahekesi,” ütlen talle. Kasti vaadates tean, et see pole tõsi. Charlie on igal pool.

      Esimese klaasi Chardonnayga ei lähe mul kaua, jääkülm vedelik seab end liblikate vahel kõhus sisse. Olen teise klaasiga poole peale jõudnud, kui mu värisevad käed suudavad kasti avada. Kõige peal lebab läikiv lilla paberileht, mille all on kiri, nagu ma mäletan. Ma tõstan roosa ümbriku nina juurde ja hingan sügavalt sisse, lootes tabada Charlie lõhna. Lõhnab niiskuse ja mulla järele. Klomp, mida ma lõputult neelatan, tõuseb jälle pinnale. Kui palju inimesi ma kaotan? Vahel surun hambad risti, kui kuulen Dani võtit lukuaugus ja valmistun järgmiseks tüliks, aga mõte üksiolekust täidab mind õudusega. Pealegi – see, mis juhtus, pole meid murdnud, niisiis on tugevamaks teinud?

      Mu sõrmed klammerduvad mobiili ümber. Ma otsin viimaste kõnede nimekirja. Dan on number kuus. Ma vajutan, et helistada. Ilmub meie foto, millel oleme riides nagu Superman ja Wonder Woman ühel Lyni peol. Lyn on pigem sõber kui ülemus ja see pilt toob mulle alati naeratuse näole.

      „Ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et armastan sind,” ütlen ma.

      „Ma tean,” vastab ta napisõnaliselt.

      „Palun ole öösel ettevaatlik, ära sõida, kui oled joonud.”

      „Mida? Ma ei kuule sind hästi.”

      „Ma ütlesin, et palun ole ette…”

      „Grace, levi on tõesti halb, sa kaod ära. Oota, ma...”

      Telefon lülitub välja. Ma vajutan kordusele ja mehaaniline hääl soovitab jätta sõnumi. Nördinult viskan telefoni СКАЧАТЬ