Blondid elajad. Маруся Климова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõigile šalom ja az ohk un vei^[2.], ja siis ei saanud enam keegi midagi öelda, ei juletud. Ainult ülemus vihjas ükskord delikaatselt, et tal tasuks end psühhiaatrile näidata. „Teie enda huvides,” ütles ta, aga ei täpsustanud seejuures midagi. Kuid Pavlik taipas isegi, milles asi, läks psühhiaatri juurde, ja too andis talle tõendi, et ta on täiesti normaalne inimene.

      Peale selle käis neil kliinikus sõda kahe klanni vahel: vanemõde võitles vanemkoristajaga, ja kõigil uustulnukatel tuli ühineda ühe või teise vaenupoolega, kuid Pavlik ei tahtnud seda teha, ta tahtis, et ta rahule jäetaks, et teda ei puututaks, mis hea pärast peaks ta mingeid pooli valima. Tõsi, tema sõber Aron ütles, et parem on olla kohe kõigi poolt, kuid Pavlik ei võtnud tema nõu kuulda, ta ei sallinud selliseid keerukaid asju silmaotsaski.

      Hiljem saadeti ta ühe venelanna juurde, küllap arvati, et Pavlik igatseb Venemaa järele ja tahab kellegagi vene keeles rääkida. Ukse tegi lahti tohutu paks juudi naine, vähemalt kaheksakümnene, kes jäi teda kohe kahtlustavalt vahtima ja teatas:

      „Te helistasite mulle kõigest viieteist minuti eest, miks te nii ruttu tulite? Olgu, siin on kohver, kust tuleb asjad välja võtta ja korralikult kappi riputada, mina pean aga seni üles otsima oma venna, Vladimir Yakovlevich Meyerovichi, istun siin ja helistan koolid läbi…”

      Ta polnud kunagi oma venda näinud, kuid otsustas ta millegipärast just nüüd üles otsida. Pavlik pakkus end venna otsingutele appi, kuid naine käskis tal tegeleda kohvriga ja mitte toppida oma nina võõrastesse asjadesse. Seejärel palus ta Pavlikul mõõta enda vererõhku, ja see osutus nii kõrgeks, et Pavlik imestas väga, kuidas naine veel elus on ja ringi liigub. Lõpuks saatis ta Pavliku poodi, andes kaasa sada marka, ja palus osta kalamarja, juustu, võid, üldse parimat ja kalleimat kraami. Pavlik käis lähedalasuvas venelaste poes, ostis kõik ja tõi kohale ka, ja andis isegi tagasisaadud raha ära. Ta oli juba minemas, kuid naine palus laua katta ja temaga koos õhtust süüa. Pavlik püüdis keelduda, öeldes, et tal on kiire, kuid naine käis peale. Nad istusid lauda ja sõid õhtust. Seejärel palus naine tal uuesti vererõhku mõõta, see oli küll veidi langenud, kuid ikka sellisel tasemel, et normaalsed inimesed ellu ei jääks. Igal juhul polnud Pavlik kunagi midagi sellist näinud. Nüüd hakkas ta Pavlikule prostituutide teenuseid pakkuma, kusjuures väga odavalt, poolmuidu, ja hakkas üldse pärima tema eraelu kohta, igat moodi temalt infot välja pigistama… Lõpuks läks Pavlik ikkagi minema.

      Kui ta järgmisel päeval kliinikusse jõudis, kutsuti ta direktori juurde ja näidati talle väljatrükki naise telefonikõnest, kus too kaebas tema peale juhtkonnale. Naise sõnul olevat ta ukse avanud vaid sellepärast, et Pavlik nimetas end arstiks, kuid kippus hoopis poes käima, tõi sealt igasugu kallist kraami, mida naine endale sugugi lubada ei saa, kulutas hulga raha, raiskas naise hinnalist aega ega teinud midagi kasulikku, ainult segas ja väsitas hirmsasti. Ühesõnaga, see vanaeit osutus tõeliseks hullumeelseks, ehkki esmapilgul polnud seda märgata, aga seda ainult esmapilgul. Pavlik oli veendunud, et ta saadeti muti juurde meelega, et talle käkki keerata ja tema vastu intriigi punuda, ja kõike seda vanemõe salasepitsuste pärast vanemkoristaja vastu, milles Pavlik ei tahtnud osaleda.

      Need salasepitsused polnud aga sugugi naljaasi. Näiteks, Pavlik käis mõnda aega koduvisiitidel koos medõe Evaga, ja Eva, kes oli seda tööd juba kaua teinud ja intriigidest aktiivselt osa võtnud, püüdis alatasa Pavliku isikliku elu üksikasju teada saada, kuid tema ei jaganud kellegagi midagi. Kord läksid nad koos kellegi proua Paula Langecke juurde, tema nimi tähendab tõlkes Paula Pikknurk; too võttis kapist likööriga šokolaadikommi ja pakkus Pavlikule teed, kohvi, mineraalvett, mida Pavlik iganes soovib. Pavlik oli hiljuti näinud telekast aniisiküpsisereklaami, kus räägiti, et aniisiküpsised tõstavad tuju, ja tal tuli tahtmine neid proovida. Tööle jõudes rääkis Pavlik kohe ka Evale, et ta tahaks aniisiküpsiseid. Pärast lõunat läksid nad Paula Langecke juurde ja too pakkus järsku ise Pavlikule neidsamu aniisiküpsiseid, Pavlikul vajus suu lahti, enamgi, köögis oli suurde vaskpotti pandud vette sooja tassitäis Pavliku lemmikkohvi. Pavlik jõi tavaliselt kofeiinivaba kohvi ja kõik teadsid seda; kofeiin tekitab lobisemishimu, provotseerib olema ülemäära avameelne − kui näiteks tahate inimese keelepaelad valla päästa, valage talle kohvi ja ta räägib vähemalt tund aega järjest. Seepärast läks Pavlik igaks juhuks kofeiinivabale kohvile üle. Ja nüüd paneb see proua Langecke tema ette tassi kofeiinivaba kohvi ja võtab välja aniisiküpsised. Samal päeval läksid nad Evaga järgmisesse kohta, kus elas muldvana kaheksakümneaastane Gertrude, ja ka tema pakkus Pavlikule teed, kohvi, ja võttis samuti puhvetkapist aniisiküpsiseid ja pani need Pavliku ette lauale. Pavlik oli väga üllatunud, kuid maitses viisakusest siiski veidi küpsist, ehkki ta ei tahtnud enam eriti. Kui nad jõudsid kolmanda vanaeide, Berta juurde, ja tuli välja, et ka tema oli Pavlikule aniisiküpsiseid varunud, oli talle juba kõik selge: neisse küpsistesse oli midagi segatud. Ja tõesti, õhtul hakkas Pavlikul halb, öösel oli tal kohutavalt kehv olla ja hommikul samuti, ta helistas isegi töö juurde ja ütles, et talle antaks haigusleht, sest ta ei suutnud end liigutada. Muidugi oleks ta pidanud võtma mõne küpsise näidiseks kaasa ja laskma seda analüüsida, kuid tal ei tulnud see kohe pähe, vaid ta oli istunud nagu jobu ja muginud küpsiseid, ja alles hiljem, tagantjärele, ära jaganud, et teda mürgitati, küpsistesse oli lisatud mingeid narkootikume.

      Ja need sakslased ei kasuta peaaegu üldse sõnu, kogu jutt käib vihjetega. Näiteks, kui ta tuli Padaemanda juurde ja klaveri kaas oli lahti ja noodialusel noodid, tähendas see, et proua tahab, et Pavlik talle mängiks. Kui ta aga tuli ja pianiinole oli sirm ette tõmmatud, sellele omakorda igasugu hilpe, kleite, aluspesu kuhjatud, tähendas see, et pillile ei tasu lähedalegi minna. Kord laotas Padaemanda tütar voodile oma pitsidega aluspüksid, nende peale aga mobiiltelefoni ja küsis, mida Pavlik õhtul teeb – see oli omamoodi varjatud ettepanek veidi lõbutseda. Aga Pavlik ütles, et tal on tegemist.

      Saksamaal on olukord üldiselt nii hull, et sakslased on läinud ehitustele tööle, seda on raske ettegi kujutada, kuid nii see on – sakslased pühivad nüüd isegi tänavaid ja koristavad prügikastide ümbrust, varem nii polnud, varem tegid sellist tööd ainult türklased. Seejuures on paljud neist endiselt veendunud, et varsti hakkavad kõik maailma rahvad Suur-Saksamaa heaks tööle ja see aeg pole mägede taga. Neil on seal organisatsioon nimega „Sõjaohvrite abi”, Pavlik on tähele pannud, et sealt saavad abi üksnes endised SSlased ja gestaapolased, nad kõik peavad end ohvriteks, see tähendab sakslased ise ongi iseenda ohvrid. Pavlikul oli nendest sakslastest aga kõrini villand, et tal oli tõsiselt hirm, et lõppude lõpuks ei kannata ta seda enam välja ja tapab kellegi ära.

      Päris alguses, kui ta oli alles Saksamaale tulnud, sai ta seal tuttavaks ühe mehega, kellel olid tema enda sõnul vene juured, ja ta kutsus Pavliku külla. Mees ise ja ta sõbrad istusid lauda ja Pavlik pandi istuma aukohale laua otsas, nagu troonile, mistõttu kõik jõllitasid teda kogu söögiaja, ja õhtusöök käis neil täisprogrammi järgi: tema taldriku kõrvale pandi vähemasti kümme kahvlit, nuga ja lusikat, meelega, et vaadata, kuidas ta neid võtab ja mida ta nendega teeb. Peremees hakkas talle juba kohalviibijate juttu tõlkima, kuid Pavlik katkestas teda: „Mulle pole vaja tõlkida, ma saan saksa keelest aru,” – ja see rikkus neil ilmselgelt kogu mõnu, neile oli ootamatu, et ta saab saksa keelest aru, neil oli plaanis jälgida tema käitumist, nagu poleks ta päris inimene, täisväärtuslik olend, ja kõike seda kommenteerida, nämmutada iga tema käeviibet, iga liigutust, ja nüüd siis selgub, et ta saab saksa keelest aru, nii et kõik see muutus võimatuks, ja peremees oli väga nördinud…

      Berliinis sõbrustas Pavlik Juliusega, kelle lemmiktegevus oli klaverimäng. Ta kulutas kogu töötu abiraha nootidele, kogu tema tuba oli neid noote täis, ja ta käis isegi ringi, suur, noote täis kohver käes. Juliusel oli väga palju videokassette, kus ta istub ja klaverit mängib, ta näitas neid kassette kõigile oma tuttavatele. Ta sokutas end tasuta kõigile filharmoonia kontsertidele. Mingi kirik oli talle tiibklaveri kinkinud ja ta hoidis seda vene daamide juures, kellest ühe nimi oli Nataša, ja talle meeldis väga nimi Nataša, seepärast nõustuski ta klaveri just nende juurde jätma. СКАЧАТЬ