Название: Blondid elajad
Автор: Маруся Климова
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985347522
isbn:
„Oi, kuidas te küll sellest koletisest jagu saate?” küsis ta järsku murelikult.
„Tuleb saada, tuleb saada,” pomises Aleksandr keskendunult, liigutades muudkui hiirt mööda lauda.
Marusjat hakkas huvitama, mis seal küll toimub, ja ta läks samuti arvuti juurde. Ta nägi ekraanil pikka kiviseintega koridori, mida mööda kõndis mees, paistis ainult tema vägev selg, aga mehe ette laotus lai, sinetav, tasane veepind, mida ümbritsesid kõrged kiviseinad, ja seal, selles vees, olid saared, millel hüples üks inimene, ja eemal kindlusemüüridel vilkusid inimeste või hoopis koletiste siluetid, need ähvardasid peategelast, kes liikus aeg-ajalt tulistades pikkamisi edasi, mingi peamise eesmärgi poole. Marusja jäi tahtmatult kogu seda etendust vaatama, eriti meeldis talle, kui peategelane hüppas vette ja teda puistasid üle miljonid kristalsed piisad. Aleksandr ja Lilja olid hoopiski üleni mängust haaratud, Lilja tõi endale isegi tooli ja sättis end Aleksandri kõrvale, et ei peaks seisma.
Järsku helises telefon. Marusja võttis toru. Helistas Gena, ta palus Marusjal otsekohe trükkida talle üks prantsuskeelne kiri. Marusja läks arvuti juurde ja ütles, et tal on vaja veidi tööd teha, et Gena andis talle ülesande ja tuleb varsti ka ise kohale. Kuid Aleksandr ei liigutanudki, tema näol säras rahulolev naeratus ja ta liigutas hiirt innukalt aina edasi-tagasi mööda lauda. Lilja piidles murelikult algul Aleksandrit, siis Marusjat, tõusis püsti ja istus oma laua taha telefoni juurde.
Peagi läks uks pauguga lahti ja tuppa sööstis Gena – tal oli seesama portfell käes ja seesama nahkpintsak seljas, ta noogutas Aleksandrile ja pöördus kohe Marusja poole:
„Noh, kas on valmis?”
„Ei,” vastas Marusja, „arvuti on hõivatud.” Ja ta viipas Aleksandri poole.
Too vaatas üllatunult Marusjat:
„Miks te kohe ei öelnud, et sellega on kiire?”
„Ma ütlesin teile seda,” vaidles Marusja vastu.
Aleksandr kehitas õlgu ja tuli arvuti tagant ära. Gena seisis ja vaatas vaikides kord Aleksandrit, kord Marusjat, ja tema näost peegeldus seejuures tohutu põlgus. Õlgu kehitades läks ta teise tuppa ja lõi ukse enda järel kinni, tee peal näitas ta Liljale sõrmedega hevimärki, too hakkas vastuseks vaikselt itsitama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.