Blondid elajad. Маруся Климова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ära katmata peaga poolpaljad naised jooksevad, päästes oma majakraami ja lapsukesi, ning ümberringi möllavad leegid. Kuid nüüd ei pööraks ta sellele maalile isegi tähelepanu ja selles oli ta Kostjaga tõesti ühel meelel.

      Kuid Iisaku katedraal talle meeldis, ta mäletas, kuidas veel ülikoolis õppimise ajal käis ta kaldapealsel suitsu tegemas ja vaatas katedraali pikalt… Ja üldse, kus ta ka poleks viibinud, kõikjalt nägi ta Iisaku katedraali kuplit, selle kullatud tindipotisiluett, nagu seda nimetas üks tuttav, kuidagi rahustas teda, Marusja oli kindel, et on kodus ja tunneb siin iga nurka, iga läbisõiduhoovi, iga kangialust, nii et ta oskab alati vajaduse korral peitu minna.

      Läbikäiguhoovide tundmine on sageli hädavajalik, Marusja koolivend Vova Goldman oskas neid kasutada. Kui tal polnud näiteks raha, võttis ta koha sisse Gribanali kaldapealsel, seisis seal hooletu olemisega ja ootas – peagi astus tema juurde mõni tolgus või terve kamp tolguseid ja nad küsisid, ega tal narkotsi pole, see oli tavapärane kauplemiskoht, ja Goldman lubas neile emaklassilist hašišit või kohe mitut dumpinguhinnaga doosi ning vedas nad mõnda lähedamasse hoovi – narkotsi on ju ohtlik kaasas tassida. Ta oli juba enne välja vaadanud mõne suure, tagauksega kommunaalkorteri, helistas üht uksekelladest, neid oli seal vähemalt viisteist, mõni hingevaakuja tegi talle ukse lahti ja küsimata, kelle juurde tuldi, roomas tagasi oma nurka, Goldman jäi aga üksinda pikka koridori. Goldman võttis tellijatelt papi, palus oodata, pani ukse enda järel kinni, läks läbi pimeda koridori ja lahkus tagaukse kaudu, laskus trepist alla ja väljus teisel pool ning jooksis läbi lõputu hoovide rivi Gribanalist võimalikult kaugele, hoopis teise kohta, ilmudes välja Ermitaaži, Neeva juures, ja need tropid ootasid teda tükk aega ukse juures, siis hakkasid uksekella helistama, püüdsid suhteid klaarida, kuid keegi naabritest ei teadnud midagi, tüübid saadeti pikalt ja ähvardati mentidega, narkotsi kohta ei julgenud nood ammugi midagi küsida. Selliseid kommunaalkortereid oli Peterburis päratult palju, eriti Gribanali rajoonis, mis oli väga mugav…

      1 Vene k работа – töö; раб – ori (tlk märkus). [ ↵ ]

      * * *

      Marusja ärkas hilja ja oli jubedas meeleolus – õues sulas, halli lume riismed vedelesid sõiduteel, trammirööbastel, tänavatel kõndisid sünged, hallides riietes inimesed. Marusja tundis hirmsat ängistust ja sai aru, et tulekul on järjekordne depressioonihoog, millega on peaaegu võimatu võidelda, sest ta oli juba harjunud saama sellisest seisundist omamoodi veidrat ebaloomulikku naudingut. Järsku tekkis tal tahtmine minna jalgsi linna, kõndida piki Neevat, siis Aleksander Nevski väljaku juurde, siis ikka edasi mööda jõekallast, kõige räpasematesse ja hirmsamatesse rajoonidesse, kus tossavad vabrikukorstnad ja sudu ei lase hingata, kus seisavad punasest tellisest tehasehooned ja poristel tänavatel longivad purjus töölised, näod paistes, tal oli meeldiv seda kõike kas või ette kujutada, sest mõtetest ja ettekujutustest ta kaugemale ei jõudnud, fantaasiad asendasid täielikult tõelist elu.

      Pärast hakkas Marusja suure häälega nutma, pisarad muudkui voolasid tahtmatult, ta ei suutnud järele jätta, ja ta ei tahtnudki järele jätta, nutta oli isegi mõnus, ja ta muudkui nuttis ja nuttis… Nii et kui telefon helisema hakkas, ei saanud ta tükk aega aru, kes talle helistab, ei tundnud häält ära:

      „Marusja, see olen ju mina, Pavlik! Ma tulin Berliinist nädalaks siia, tule kähku minu poole, ma igatsesin seal nii väga!”

      Pavlik oli end kiilaks ajanud ning kandis valget kampsunit ja musti teksaseid:

      „Ma olen seal haige. Nostalgitsen. Vaata, vaata, kui palju raamatuid ma endale ostnud olen, need kõik räägivad Peterburist. Mis sa arvad, ega mul skisofreeniat pole? Ma lasin endale hiljuti pitsati teha – Pavel Vladimirovich Schuman – ega see pole skisofreenia sümptom? Seal on kõigil sellised pitsatid, no muidugi mitte kõigil, aga paljudel.”

      Pavlik töötas Berliinis vanadekodus, tegi praktikat, sest oli lõpetamas meditsiinikooli ja pidi peagi arstiks saama, tema õpingud maksis kinni üks küllalt tuntud teadlane, ka arst, kes oli sõja ajal Kurski all sõjavang olnud ja pärast seda venelasi väga armastama hakanud. Pavlik oli teda üksnes fotol näinud, kuid talle tundus, et sarnaneb väga selle mehega, see tähendab nooruses, SS-i vormis, oli see olnud täpselt nagu tema. Pavlik tutvus temaga kirja teel ega kohtunud temaga kordagi, teadlane oli otsustanud teda eemalt aidata, võib öelda, et sel moel sattus Pavlikule hea kaart, õnnepilet.

      Ehkki Pavlikul oli nendest sakslastest juba tõsiselt villand, ei tahtnud ta kõike pooleli jätta, ta oli soovitu juba peaaegu saavutanud, sest ta pidi juba üsna varsti saama Saksamaa kodakondsuse, ja siis on tal neid lausa kaks: Vene ja Saksa oma, ning ta võib seal käia, kui tahtmine tuleb, kuid ei pea seal pidevalt elama. Varem töötas ta lennujaamas poes, rügas seal koguni kolm aastat, kuni talle ükskord öeldi „vene siga”, üks sama poe töötaja ütles, tüüpiline sakslane, vana, kuivetunud – Pavlik kahtlustas, et vanamees oli samuti kunagi SS-is teeninud. Siis võttis Pavlik oma hommikusöögi pakendi – muud paberit polnud tal käepärast –, rebis nutsaku lahti, silus paberi ära ja kirjutas sellele avalduse politseisse, kirjeldades üksikasjalikult seda rassilise diskrimineerimise juhtumit, aga kui ta avalduse politseisse viis, loeti seda seal tükk aega, siis lõpuks lisati toimikusse ja lubati saata teatis. Teatis saabus alles mitme kuu pärast, ja seal polnud isegi täpselt kirjeldatud, mis tegelikult juhtus, vaid öeldi, et „seeja-see solvas seda-ja-seda”, isegi selle fritsu aadress, kes teda vene seaks sõimas, oli sinise pliiatsiga hoolikalt üle värvitud. Aga veel kahe nädala pärast tuli uus teatis, milles anti teada, et tema avaldus loetakse kehtetuks, sest sellel polnud kuupäeva ega allkirja, mis oli aga juba täielik vale. Lihtsalt politsei oli selle sakslasega mestis.

      Meditsiinikoolis, kus Pavlik õppis, õpetati neile laulutunnis laulu „Hava Nagila”, seal sai ta selgeks, kuidas öelda heebrea keeles „Tere”, „Head aega” ja „Kuidas läheb?”. Ta ei saanudki aru, miks neile seda seal õpetati, kuid hiljem kulus see marjaks ära. Peagi läks ta praktikale, see tähendab, et ta oleks pidanud saatma medõdesid, kui nood käisid vanainimeste kodudes. Ühele vanale sakslannale pani Pavlik endamisi nimeks Padaemand, too oli oma üheksakümmend aastat vana, tema sõrmed oli puha sõrmuseid täis ja kuuldeaparaat oli mingil erilisel kombel kõrva külge kinnitatud – mitte otse, vaid poolviltu, sest proua tahtis, et see oleks just nii. Tema toas oli klaver, sellel oli loori ja pika kleidiga pronksist naisekuju, pea nukralt langetatud, ja all, kujukese jalamil, oli kiri Die Seele, mis tähendab hinge. Klaveril vedelesid kogu aeg lahtiselt noodid, ja see vana krõnks istus alatihti pilli taha ja laulis: „Nuta, mu väike hingeke, nuta!” – on üks selline populaarne Saksa lauluke, mis räägib hingest. Pavlik sai teada, et selle naise mees oli kunagi teeninud SS-i divisjonis ega tulnud idarindelt tagasi. Ta oli näinud isegi mehe portreed voodi kohal: naeratav, rõõmus, tüüpiline sakslane! Kuna neile oli koolis õpetatud, et protseduuride tegemise ajal tasub arstil või medvennal laulda haigele mõnd viisi – näiteks kui patsiendile on määratud insuliinikuur, tuleb iga süstimise ajal laulda mingit üht ja sama laulu, siis on kogu protsess palju efektiivsem –, rakendaski Pavlik seda meetodit vana sakslannaga: tegi talle süsti ja laulis samal ajal „Hava Nagilat”. No ja lõpetuseks, päris ravikuuri lõpus, istus ta klaveri taha ja esitas vanaeidele laulu „Tõuse, tohutu maa!”^[1.] Sakslanna istus ja kuulas seda ammuli sui. Pavlik küsis:

      „Noh, kas meeldis?” – ja eit noogutas vaimustunult.

      „Ma jätan siis sõnad teile,” ütles Pavlik ja andis eidele teksti, mille oli enne spetsiaalselt arvutiga välja trükkinud.

      „Ma ei saa ju vene keelest aru,” pomises too haledalt.

      „Pöörduge tõlkija poole,” ütles Pavlik ja ulatas talle varem välja otsitud tõlkija telefoninumbri, tõlkija nimi oli Aron ja ta õppis samas koolis ning teenis vene keelest saksa keelde tõlkides СКАЧАТЬ