Juhuslik kohtumine. Teine raamat. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maha astudes surus Elise käekoti vastu külge. See piirkond oli olnud kunagi tuntud taskuvaraste ja tänavaröövlite poolest. Olukord ei paistnud nüüd selline olevat, kuid ettevaatus ei ole kunagi liiast.

      Elise kõndis mööda Fanny’s Floralist ja peatus imetlema purpurpunaste nelkide väljapanekut. Ta ei olnud kunagi varem päris sellist tooni nelke näinud ja tundis ahvatlust üht buketti koju Aurorale viia. Ta ilmselt ei peaks lillede peale raha raiskama, kuid siiski... Noh, ta mõtleb sellele.

      Lõngapoe vaateaknal magas kerratõmbunult vöödiline kass. Elise avas ukse ja väike kell helises. Heliga ilmselt harjunud, ei teinud kass teist nägugi.

      „Kaunist hommikut,” tervitas teda meeldiva näoga naine. Teine, vanem naine, astus leti taha ja noogutas Elise suunas.

      „Seda see on,” vastas Elise noorema naise sõbralikkusest otsekohe soojenedes. See oli kütkestav pood, hästi kujundatud ning lõnga polnud seal liiga palju. Talle meeldis see, et üle iga vitriinipealse nägi. „Ma tulin kursuste kohta uurima,” ütles ta, tähelepanu ümbritsevatest värvidest ja kudumitest hajunud. Vitriinidesse olid välja pandud projektid, nutikalt traatraamidesse sätitud. Elise’i pilku köitis kampsun, mille esiosale oli kootud dinosauruse pilt. Nii Luke’ile kui Johnile meeldiks see väga. Võib-olla teeb ta sellise ühel päeval oma tütrepoegadele.

      „Me võtame sel nädalal soovijaid sokikudumiskursusele.”

      „Sokid,” kordas Elise, olemata kindel, kas see on projekt, mis talle huvi pakub. „Ma olen varem viie vardaga kudunud, aga sellest on möödas palju aega.”

      „Need kootakse kahe ringvarda abil,” ütles naine. „Oot, las ma näitan, mida silmas pean.” Ta juhtis Elise’i keskmise vahekäigu poole, kus rida plastikjalgu kootud sokke demonstreerisid. Mustrid olid keerukad – palju keerulisemad, kui Elise ette võtta soovis. Sellest oli möödas aastaid, kui ta kudumisvardaid viimati käes hoidis, ja ta ei tahtnud oma jõupingutusi saboteerida projektiga, mis tal üle jõu käib.

      Ta oli seda ütlema hakkamas, kui naine selgitas, et mustrid olid osa lõngast enesest.

      „Te tahate öelda, et ma ei pea tegema muud, kui kuduma?”

      „Täpselt nii. See lõng moodustab ise mustreid.” Naine jätkas, öeldes talle kursuse toimumise päeva ja hinna, milles sisaldus kõik, mida tal vaja läheb. „Muide, mina olen Lydia Hoffman ja see on minu õde Margaret. Ta töötab minu juures.”

      „Elise Beaumont,” ütles ta ja naeratas mõlemale naisele. Lähemal vaatlemisel oli rohkem aru saada, et nad on sugulased. Vanem õde Margaret oli suure kondiga, aga teine, Lydia, pisikest kasvu ja õrnade näojoontega. Kuid nende näod olid sarnase kujuga, esiletungivate põsesarnade ja suurte tumedate silmadega. Taibates, et jõllitab, lisas ta: „Ma jäin hiljuti pensionile ja mõtlesin uuesti kudumisega tegelema hakata.”

      „See on imeline mõte.”

      Elise naeratas Lydia innukuse peale. Margareti tähelepanu oli naasnud töö juurde, mis tal letil pooleli oli jäänud, ilmselt oli tegemist kataloogide ja tellimislehtedega.

      „See kursus näib olevat hea koht, kust alustada,” ütles Elise.

      Lydia noogutas. „Mul on nii hea meel, et sa otsustasid läbi astuda.” Ta liikus poe tagumise osa poole, kus olid toolid ja laud. „Kui oled reede pärastlõunati vaba, tahaksin sind kutsuda ka meie heategevuslikku kudumisringi.”

      „Veel üks kursus?” Elise sai endale lubada vaid üht.

      „Mitte päriselt. See ei maksa midagi. Mõned mu püsikunded käivad siin mitmesuguste heategevuslike projektide ja organisatsioonide jaoks kudumas. Sa oleksid väga teretulnud, Elise.” Lydia rääkis talle projektidest „Warm Up America”, „Linus Project” ja „ChemoCaps” neile, kes on läbi tegemas keemiaravi.

      „Kas lõngad on teie poolt?” küsis Elise, meenutades endale taas oma piiratud eelarvet.

      „Tegelikult küll,” vastas Lydia. „Või siis vähemalt osa nendest. Kliendid on annetanud „Warm Up America” jaoks lõngajääke ning kõik, kes lõnga mõne teise projekti tarbeks ostavad, saavad seda teha soodushinnaga.”

      „Võib-olla ma teen seda.” Elise’i ajakava oli peaaegu tühi ja ta otsis võimalusi seda täita. Seni oli ta ühinenud lugemisringiga, mis kohtus kord kuus Seattle’i avalikus raamatukogus, ning pakkunud end vabatahtlikuna kiriku sõnumilehti voltima.

      Kohaliku verepanga kindla toetajana oli ta pakkunud end vabatahtlikuna igal esmaspäeval hommikust keskpäevani registratuuris olema.

      „Kas tahaksid end sokikursusele kirja panna?” käis Lydia peale. „Olen kindel, et sa naudiksid seda.”

      Taas tõstis teise naise sõbralikkus Elise tuju. „Jah, ma arvan, et tahan.” Ta avas rahakoti ja võttis tšekiraamatu välja. „Kui palju inimesi kursusele tuleb?” küsis ta tšekki allkirjastades.

      „Tahaksin seda kuue inimese piires hoida.”

      „On selle vastu palju huvi tuntud?”

      „Veel mitte, aga ma panin kuulutuse aknale alles teisipäeva hommikul. Sa oled esimene inimene, kes liitub.”

      „Esimene,” kordas Elise ning, põhjustel, mida ta võis üksnes oletada, pakkus võimalus esimene olla talle naudingut.

      Ta otsustas need lilled Aurorale siiski osta.

      3

      BETHANNE HAMLIN

      See ei pidanud selline olema, kurtis Bethanne Hamlin, kui oma Capitol Hilli kodu sissesõiduteele pööras. Maja, mis oli ehitatud 1930. aastatel, enne kui kuulutati ebaturvaliseks ja ebamõistlikuks kasutada maavärinaohtlikes murranguvööndeis telliseid, oli olnud tema unistuste kodu. Ta oli sellesse armunud kohe, kui seda nägi. Lühike järsk sissesõidutee lõppes keldrikorruse garaaži juures. Betoonist trepiastmed viisid väikesele verandale ning eesuks oli kaarega; nagu muinasjutumajakese oma, oli ta alati mõelnud. Teise korruse magamistoa kohal oli väljaulatuv katuseviil. Sealselt aknaaluselt istekohalt avanes vaade kogu naabruskonnale. Bethanne oli sageli istunud selle akna ääres ja lugenud või unistanud. See oli see kaunis kodu, kus ta oli kunagi elanud oma täiuslikku elu. Oma muinasjutuelu...

      Bethanne seiskas mootori ja istus oma viie aasta vanuses Plymouthis, püüdes leida endas kindlameelsust ja jõudu majja siseneda, naeratus näol. Sügavalt sisse hinganud, libistas ta end autost välja, kätt tagaistmel oleva toidukoti järele sirutades.

      „Ma olen kodus,” hüüdis ta välisust avades, andes endast parima, et rõõmsana kõlada. Ta tundis kergendust, kui teda tervitas vaikus.

      „Andrew? Annie?” Bethanne pani toidukoti köögikapile, täitis teekannu veega ja pani selle tulele. Enne lahutust ei olnud ta kunagi olnud eriline teejooja, aga viimase aastaga oli temast saanud peaaegu sõltlane, kes jõi kaks-kolm kannutäit päevas.

      „Ma olen kodus,” hõikas ta teist korda. Taas ei mingit vastust.

      Paari minuti pärast hakkas teekann vilistama ja Bethanne kallas aurava vee Earl Grey teekottidele savikannus, mis oli kunagi kuulunud tema vanaemale. Siis viis ta kannu söögilauale.

      Istudes СКАЧАТЬ