Juhuslik kohtumine. Teine raamat. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nähvas ta.

      Ohkasin kergendatult. Vana Margaret oli tagasi.

      „Kas sa teeksid aknale panemiseks kuulutuse?” küsisin ma. Margaretil on palju rohkem kunstiannet kui minul. Olin kuulutuste ja vaateakende kujundamisel temale lootma hakanud.

      Erilist innukust ilmutamata kehitas ta taas õlgu. „Ma panen selle enne keskpäeva üles.”

      „Suurepärane.” Tegin välisukse lukust lahti ja pöörasin sildil ette kirja „Avatud“. Whiskers vaatas üles oma kohalt akna ääres, kus ta oli päikese käes laiselnud. Punased Martha Washingtoni nime kandvad geraaniumid õitsesid aknakastis. Muld näis olevat kuiv, seega täitsin kastekannu ja viisin välja. Silmanurgast nägin vilksamisi pruuni värvi, kui üks kaubik ümber nurga pööras. Mind valdas tuttav õnnetunne. Brad.

      Tõepoolest, ta manööverdas suure auto parkimiskohale Fanny’s Florali, minu poe kõrval oleva lillepoe ees. Ta hüppas välja ja naeratas mulle laialt.

      „Täna on kaunis hommik,” ütlesin ma tema naeratust nautides. See mees naeratab kogu südamega, kogu oma olemusega, ja tal on kõige intensiivsemad sinised silmad. Need on minu jaoks nagu majakas. Vannun, et suudan neid silmi miilide kauguselt näha, need on nii sinised. „On sul lõngasaadetis?” küsisin ma.

      „Mina olen ainuke saadetis, mis mul täna sinu jaoks on, aga mul on paar minutit aega, kui sul kohvi on.”

      „On küll.” See oli meie rituaal. Brad peatus poe juures kaks korda nädalas, lõngakoormaga või ilma – oleks tema teha, teeks ta seda sagedamini. Ta ei jäänud kunagi kauaks. Ta täitis oma termotassi, kasutas võimalust mind kiiresti suudelda ning naasis seejärel oma saadetiste juurde. Nagu alati, järgnesin ma talle tagaruumi, teeseldes üllatust, kui ta mu oma käte vahele tõmbas. Ma armastan Bradi suudlusi. Sel korral alustas ta mu laubast, liikudes siis mööda nägu alla, kuni jõudis huulteni. Kui tema suu minu omaga kohtus, tundsin elektrit kogu oma keha läbimas. Tal on minule selline mõju – ja ta on sellest vägagi teadlik.

      Brad hoidis mind just piisavalt kaua kinni, et ma jõuaksin tasakaalu tagasi saada. Siis laskis ta minust lahti ja võttis kohvikannu. Ringi pöörates kortsutas ta kulmu.

      „Kas Margareti ja Matti vahel on probleeme?” küsis ta.

      Avasin suu, kinnitamaks talle, et kõik on korras, aga sain end pidama, ütlemata sõnagi. Korraga ma taipasin, et ma ei tea seda. „Mis paneb sind seda küsima?”

      „Sinu õde,” vastas mees summutatud häälel. „Ta ei ole viimasel ajal tema ise. Kas sa ei ole märganud?”

      Noogutasin. „Midagi on temaga tõepoolest lahti,” nõustusin ma, meenutades, kuidas ta oli loobunud võimalusest minuga sõnasõda pidada.

      „Kas tahad, et ma küsin temalt?” uuris Brad, unustades sosistada.

      Mõtlesin hetke, kartes, et Margaret solvub ja nähvab Bradile samamoodi, nagu oli nähvanud mulle. „Ilmselt mitte.” Aga siis muutsin meelt. Mu õde on ise Bradi pooleldi armunud. Kui üldse keegi tema kaitsemüürist läbi suudab pääseda, on selleks Brad. „Võib-olla, aga mitte praegu.”

      „Millal?”

      „Võib-olla peaksime kõik peagi kokku saama.”

      Brad raputas pead. „Oleks parem, kui Matti läheduses poleks.”

      „Õigus.” Näksisin alahuult. „On sul mõni teine idee?”

      Enne, kui Brad vastata jõudis, tõmbas Margaret tagaruumi eraldava kardina eest ja põrnitses meid. Jõllitasime Bradiga talle otsa, nähes kindlasti välja sama süüdlaslikud, nagu end tundsime.

      „Kuulge, turteltuvikesed, kui kavatsete minust rääkida, soovitan teil seda vaiksema häälega teha.” Seda öeldes laskis ta kardinast lahti ning läks põntsuval sammul poodi.

      2

      ELISE BEAUMONT

      Pensionipõlv oli kõike seda, mida Elise Beaumont sellelt lootnud oli, ja ka kõike seda, mida oli kartnud. Positiivse poole pealt võetuna oli äratuskell tema kell-raadiol alaliselt välja lülitatud. Ta ärkas siis, kui tema keha ütles, et ta rohkem und ei vaja, sõi siis, kui tundis nälga, aga mitte siis, kui tema lõunapaus kooli raamatukogus ette oli nähtud.

      Olid ka negatiivsed küljed. Ta oli aastaid koonerdanud ja säästnud, soovides ehitada omaenese maja omaenese väikesele maalapile. Pärast kuudepikkust otsimist, kuudepikkust elurajoonide külastamist leidis ta piirkonna ja arenduse, millest oli alati unistanud. See asus äärelinnas, ja kui sel ka ei oleks ookeanivaadet olnud, oli see ikkagi kaunis, vaatega okaspuusalule. Elise kujutas ette, kuidas ta oma väikesel sisehoovil kohvi joob, vaadates hirve varasel hommikutunnil puude vahelt välja ilmumas. Ta rüüstas oma investeerimiskontot ja võttis sellelt välja suure pataka raha. Ta oli eeldanud, et tegemist on lugupeetava arendajaga. Otse öeldes – ei olnud. Teda koos käputäie teistega peteti ja viidi eksiteele. Siis kuulutas firma kuu aja sees välja pankroti ja lõpptulemusena ei olnud Elise’il kodu ega sääste, olid vaid kuhjuvad arved juristidelt. See oli luupainajalik olukord, mis muutus järjest halvemaks.

      Voodis lamades meenutas Elise, et oli aastaid tahtnud reisida kaugemale Puget Soundi piirkonnast, kus oli sündinud ja kasvanud. Noh, nüüd ei saanud ta seda endale lubada. Aga esimest korda oma täiskasvanuelu jooksul tundis ta tungi järgida oma loomingulist kutsumust. Ta kavatses uuesti kuduma hakata ja õlimaalikursusele minna. Veetnud suurema osa karjäärist raamatute keskel, oli ta mänginud mõttega kirjutada romaan. Võib-olla mõni lastejutt... Ta oli avatud peaaegu kõigile uutele katsetele – kui grupihagi ehitaja vastu kord lahendatud saab. Kuni selle ajani saab ta mõelda ainult oma rahapuudusele ja eesootavale kohtulahingule.

      Tema elu on ootel, kuni sellest segadusest vabaneb. Nüüd, kui advokaadid pabereid täitsid ja hagi end läbi kohtusüsteemi pressis, oli see kõik üks ootamismäng. Parimal juhul läheb aasta, enne kui tema ja teised isegi murdosa oma rahast veel näevad. Kui näevad, ja see oli üks suur kui. Ta sai üksnes loota ja palvetada, et kõik kadunud ei ole.

      Probleemid ehitajaga olid üksnes tema raskuste alguseks. Olles kindel, et tema maja valmib õigeaegselt, oli Elise oma korteri üürilepingu üles öelnud. See oli olnud ennatlik tegu. Vabu eluasemeid oli Seattle’is vähe ja uue korteri leidmine oleks mitte üksnes raske, vaid ta kartis ka mõtet, et peab kulutama suurema osa oma pensionist liiga kalli korteri eest maksmiseks. Tütre ettepaneku peale oli Elise tema juurde kolinud. Ainult lühikeseks ajaks, oli ta endale lubanud. Aga see oli kestnud juba kuus kuud...

      Ei – Elise ei tahtnud sekunditki kauem sellele finantskatastroofile mõelda. See üksnes masendas teda. Oma innukuses saada endale oma kodu oli ta peaaegu kõik kaotanud. Tal on vähemalt tervis, tütar ja lapselapsed, terve mõistus.

      „Vanaema, vanaema,” hüüdis kuueaastane John kannatamatult tema magamistoa uksele tagudes. „Oled sa üleval? Ma tahan sisse tulla, kas võin?”

      Elise libistas end voodist välja ja avas magamistoa ukse. Tema tedretähnilise näoga tütrepoeg naeratas talle viltuselt vastu. Tema lühikeseks pügatud porgandivärvi juuksed seisid peaaegu sirgelt püsti, täpselt nii, nagu Mavericki omad olid kunagi seisnud. Noorema lapselapse juuksetoon tuletas Elise’ile sageli tema eksabikaasat meelde. Ta oli meest viimase kolmekümne aasta jooksul vaid harva näinud. Kuidas tal oli kunagi õnnestunud kohtuda ja veel pealegi abielluda elukutselise mänguriga, ei osanud ta isegi nüüd endale СКАЧАТЬ