Minu isanda soovil. Margaret Moore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lossi. Neid piirati mitu kuud, nad ootasid muudkui lisavägesid, kuid John ei saatnud abi. Lõpuks, kui Prantsuse kuningas ähvardas linnale tule otsa panna ja kõik tappa, andis lord Armand viimaks alla. Siis pandi lord Armand, temaga koos olnud rüütlid ja nende skvaierid lunaraha maksmiseni vangi. Nood, kelle eest kähku ära maksti, vabastati juba paari nädala pärast. Teistel ei läinud nii hästi. Lord Armandi sõpradel kulus raha kokku saamiseks mitu kuud. Tema perekonna mõis jäi üsna kehva seisu pärast seda, kui vanemale poolvennale hangiti varustus koos Richard Lõvisüdamega ristiretkele minekuks. Too vaene mees sai surma veel enne, kui Pühale Maale jõudiski. Lord Armandi noorem poolvend on endiselt Normandias vangis ja ootab, et ta eest lunaraha makstaks.”

      „Tal on... oli... kaks venda?”

      Eloise noogutas. „Raymond de Boisbastonil oli kahe naisega kolm seaduslikku poega ja minu teada ka mõned sohilapsed.”

      „Kui poeg isa moodi on, siis saan aru, miks naised nii suure innuga ta voodisse ronivad,” mõtiskles Adelaide kuuldavalt, mõeldes lord Armandi naeratusele ja nõiduslikele pruunidele silmadele.

      Eloise osutas peaga palli mängivate õukondlaste poole. „Teised vallalised aadlimehed ei tunne sugugi heameelt, et lord Armand tagasi on.”

      „Kas tal pole siis naist?”

      Eloise raputas pead.

      Adelaide püüdis selle teadmise üle mitte heameelt ega kergendust tunda. Abielu oli ju ometi asi, mida tuli vältida, kui ta ei tahtnud sattuda mõne mehe tujude ja käskude ohvriks. Ta ei tahtnud, et teda koheldaks hullemini kui koera või hobuseid. Tema ei tahtnud, et mõni mees peksaks teda selle eest, et ta on sünnitanud poegade asemel „kasutuid” tüdrukuid.

      Ja kui mees on nägus ja tal on niisugune hääl, mis tõotab selliseid naudinguid, mis on kindlasti patused, ei saa ta ka mingil juhul truu olla.

      „Võib-olla annab John talle ta lojaalsuse ja kannatuste eest suure kaasavaraga naise,” arvas Eloise. „Siis saab ta kaasavara eest venna lunaraha maksta. Võib-olla just sellepärast ta õukonda tuligi.”

      „Võib ju olla,” ütles Adelaide ja tundis heameelt, et tema lihtne riietus laskis arvata, nagu oleks tema perekond suhteliselt vaene. Ainsaks ehteasjaks oli tal ema krutsifiks. See oli vana ja kuigi kullast ja kaunistatud smaragdidega, oli see tagasihoidlik, võrreldes nende ehetega, millega uhkeldasid õukonnas teised daamid.

      „Oh, kui kahju!” hüüatas leedi Hildegard, kui lord Richard mööda lõi. „Arvatavasti oli maapind ebaühtlane, vastasel juhul oleksite võitnud.”

      „Kahju tõesti, Richard. Sa oleks mulle peaaegu ära teinud,” märkis mängu võitja söör Francis de Farnby rahulolevalt võiduka häälega. Ta oli nägusam kui lord Richard: ta juuksed olid heledad, õlad laiad ja puusad kitsad; kuid sarnaselt lord Richardiga oli ta teadlik nii oma heast välimusest kui ka perekonna jõukusest ja prestiižist. Ta oli sedasorti mees, kes eeldas, et kõik on temast sama sisse võetud kui ta ise.

      Adelaide püüdis mitte kulmu kortsutada, kui ta nende poole tuli.

      „Ah, mu daam, kartsin et haldjad on teid vangi võtnud ja endaga kaasa viinud,” ütles ta nende juurde jõudes ja Eloise’i ignoreerides. „Te oleks kui õhku haihtunud.”

      Adelaide pidi end kokku võtma, et mitte silmi pööritada ja talle öelda, et kui see oleks tema võimuses, sooviks ta praegu kohe õhku haihtuda. „Pole kahtlustki, et te tundsite puudust ka leedi Eloise’ist. Meil on ju tõsiselt vedanud, et ta end paremini tunneb.”

      Francis heitis pilgu Eloise’ile, kes saatis talle sellise heatahtliku naeratuse, millega kostitas tavaliselt väikesi lapsi ja väga rumalaid täiskasvanuid.

      „Loomulikult,” vastas Francis uuesti Adelaide’i poole pöördudes ning pööramata vähimatki tähelepanu Eloise’i ilmselgele imetluse puudumisele. „Kuhu te läksite? Otsisin teid kõikjalt. Oleksin peaaegu valvureid alarmeerinud.”

      „Läksin tallidesse.”

      „Kui oleksite soovinud ratsutama minna, mu daam, oleks teil pruukinud vaid öelda. Oleksin teile suurima heameelega saatjaks tulnud.”

      Polnud kahtlustki, et ta oleks püüdnud Adelaide’i sadulast saada, et teda oleks mugavam võrgutada.

      „Ma polnud ratsutamiseks sobilikult riides ja see polnud ka mu eesmärk,” vastas Adelaide. „Mulle mõjub hobuste selts rahustavalt.”

      Kassipojad olid olnud ootamatuks lõbuallikaks ning mis puutus lord Armand de Boisbastoni saabumisse...

      „Kahtlen, kas hobused oskavad hinnata teie imelist ilu ja võlusid nii nagu mina,” ütles Francis meelitaval toonil ja jumaldaval ilmel.

      „Jumal, päästa mind lipitsevate, lollide...” jõudis Adelaide mõelda, kui läheduses kostis tuttav, pisut kähe meeshääl: „Kurat ja põrgu, kui see pole mitte söör Francis de Farnby.”

      Adelaide’i nägu lõi ootamatult kuumama, kui lord Armand de Boisbaston neile lähenes, saatjaks Randall FitzOsbourne.

      Lord Armand oli võtnud ült mantli ja soomusrüü. Nüüd kandis ta musta läikivat nahast tuunikat, selle all pitskaelusega valget särki ja jalas musti villaseid pükse ning porist puhastatud saapaid. Ta rihm oli lai, samuti nahast, ning küljel rippus tupes laiateraline mõõk.

      Tänu juustele ja riietusele nägi ta välja veelgi metsikum – või nagu mees, kes ei näinud vajadust teistele mulje avaldamiseks uhkeid riideid kanda.

      Mängu üle arutlenud õukondlased vaikisid ja Eloise ei osanud kuskile vaadata.

      „Te oleks mind nähes nagu üllatunud, Francis,” ütles lord Armand Adelaide’i kõrval seisma jäädes. „Mul on rõõm näha, et te nii hea välja näete, kuid nii kaugel lahinguväljast on kergem head tervist säilitada. Olge kena ja tutvustage mind neile kahele kaunile daamile.”

      Ta pilk suundus Adelaide’ile ja kuigi ta ei ilmutanud vähimalgi määral, nagu ta oleks Adelaide’iga tuttav, läbistas Adelaide’i mingi tuttavlikkuse, isegi läheduse erutus ja soojus, mis polnud talle sugugi meelepärane. Tema ei soovinud ju kõigest hingest meeste heakskiitu. Tema oleks näinud parema meelega, et lord Armand teda vihkab või et ta vähemalt ei meeldi lordile.

      „Leedi Eloise de Venery ja leedi Adelaide D’Averette,” ütles Francis kokku surutud huulte vahelt. „Mu daamid, lubage, et esitlen teile lord Armand de Boisbastoni, kelle edevus ja enesekindlus pole saanud ilmselt kannatada vaatamata hiljutisele vangistusele ja sellele, et andis käest lossi, mida pidi kaitsma.” Ta vaatas tähendusrikkalt Adelaide’ile otsa. „Ma hoiatan teid, mu daam, olge selle mehe mesise keele suhtes ettevaatlik.”

      Kuidas julgeb Francis pilgata meest, kes on riskinud eluga oma kuninga eest, samal ajal kui tema ise ei teinud midagi ohtlikumat, kui osales vaid mõnel turniiril? „Teist ta küll väga mesiselt ei tundu rääkivat, mu härra,” märkis Adelaide väga magusalt.

      Francise näkku ilmus korts, just nagu poleks Adelaide’i sõnad olnud talle meele järele või ajanuks need ta segadusse. „Seda sellepärast, et mina pole kaunis daam. Kuid Armand de Boisbastoni reputatsioon on üldteada.”

      „Seda tõesti,” kuulutas Randall FitzOsbourne. Sõnad pahvatasid tal suust nii, nagu oleks ta võinud plahvatada, kui neid endast välja ei saa. „Ta on kõige parem ja vapram СКАЧАТЬ