Minu isanda soovil. Margaret Moore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Selline lühike ja järsk vastus polnud sugugi Randalli moodi. „Mis lahti? Kas siin pole siis noori vallalisi daame või rikkaid leski või arvad sa, et John ei anna mulle luba mõnega neist abielluda? Pärast kõike seda, mis ma olen tema pärast pidanud läbi elama, võiks ta mulle vähemalt seda lubada.”

      Püüdes köögi laoruumi ees herne- ja oakorvide vahel endale teed teha, pidi Armand kõrva kikitama, et kuulda Randalli vastust. „Johnile ei pruugi meeldida, kui talle meenutatakse ta kaotusi Normandias.”

      „See polnud minu süü, et ta sealsed maad kaotas, ja ta peaks mulle mu teenistuse eest tänulik olema.”

      Randall heitis Armandile pilgu. „Ka mina leian, et John peaks sind tänama ja loodetavasti ta ka teeb seda. Kuid... noh...” Ta köhatas. „Kas kavatsed juuksed maha lõigata?”

      „Ei, ja sa tead vägagi hästi, miks,” vastas Armand ega suutnud vältida selle otsuse põhjusele mõeldes häälde sugenevat vaenulikkust.

      „Mida sa ütled, kui teised su käest seda küsivad?”

      „Tõtt.”

      Randall võttis Armandil käsivarrest ja tõmbas ta lähima käru taha. „Jumal halasta, Armand, kas sa , et sind süüdistatakse riigireetmises?” küsis ta ägeda sosinaga.

      Armand vabastas end sõbra haardest. „Ma pole reetur. Olen vandunud Johnile truudust ja kavatsen sellest vandest ka kinni pidada, kuigi kahetsen seda päeva, kui oma au tema kätesse usaldasin. Just Johni pärast oleksin ma vangikongis peaaegu hukkunud. Just Johni pärast on mu skvaier ja mitu head meest surnud ning just Johni pärast on mu vend endiselt Normandias vangis.”

      „Kuid sellele vaatamata pead sa olema ettevaatlik, Armand. Sa pole ju veel oma vigastustest päris taastunud.” Randalli pilk suundus Armandi paremale põlvele, mis oli oganuiaga kõvasti pihta saanud ning vangistuse ajal omasoodu paranema jäetud.

      „Peaaegu,” vastas Armand, kuigi ta põlv tegi pea kogu aeg põrguvalu. Ta käsivarred olid endiselt jõuetud ja hääl pisut kähe vinduma jäänud köhast, mille käes kannatas juba paar nädalat. Kuid kõigele vaatamata oli ta palju paremas vormis kui siis, kui Randall teda viimati nägi.

      „Päriselt mitte, nii et sa olema ettevaatlik,” kordas Randall. „John näeb kõikjal vandenõusid ja sinu vanne ei pruugi sind kaitsta. Ja juba üksnes sinu maad võivad innustada ahneid ja ambitsioonikaid mehi Johni sinu vastu häälestama. Kui sind peaks reetmises süüdistatama, mis siis Bayardist saab?”

      Armand surus hambad kokku, kuigi teadis, et sõbral on õigus. Selles ussipesas tuleb samme ja sõnu kaaluda. „Olen ettevaatlik.”

      „Tore,” vastas Randall tõelist kergendust tundes. „Nüüd aga otsime midagi süüa. John ja kuninganna on ikka veel voodis, nii et sa ei näe neid kohe.”

      „Jumal tänatud. Vastasel juhul võiksin söögiisu päris kaotada.”

      „Tore, et sa end paremini tunned,” ütles Adelaide Eloise de Veneryle, kui nad istusid tol hommikul hiljem lossiaias pingil.

      Armas, hea ja ilus Eloise oli õukonnas Adelaide’i ainsaks tõeliseks sõbraks. Ta oli ühtlasi ka läbi ja lõhki hea, usaldusväärne ja tal puudusid igasugused ambitsioonid.

      Läheduses mängis mitu õukondlast aia keskosa katval lopsakal tasasel murul pallimängu. Eesmärgiks oli saada pall keskel asuvale pallile kõige lähemale ja blokeerida ligiduses olevatel pallidel lähemale pääsemist.

      Aias ja sellest väljaspool olid lillede ja magusalõhnaliste põõsastega ääristatud jalutusrajad. Mööda seinu ronisid üles roosid ning väätide ja redelitega oli tekitatud mitmeid alkoove ja nurki.

      Oli lord Richard D’Artage’i kord. Tema oli õukonna kõige edevam paabulind, kes veetis igal hommikul mitmeid tunde juukseid ja riideid sättides. Käisid jutud, et tal on tuunika all õlapolstrid ja et ta juuksed pole päris loomulikku värvi.

      Teised noored aadlimehed vaatasid pealt ja andsid nõu – oli see siis soovitud või mitte – ning nii mõnigi neist oli üsna palju veini pruukinud. Mitmed daamid olid samuti pallimängu juures, kaasa arvatud ambitsioonikas ja torkava keelega, läbitungiva pilgu ja terava lõuaga leedi Hildegard.

      Adelaide oli üsna rahul, et sai vaadata teiste õukondlaste mänge kõrvalt, oli siis tegu pallimängu, nöökamise või võimumänguga. Tema eelistas olla peidus, kuigi ta kuratlik ilu muutis selle peaaegu võimatuks.

      Eloise saatis talle häbeliku pilgu. „Ma polnud täna hommikul tegelikult haige. Ma lihtsalt ei tahtnud mõnda aega Hildegardi läheduses olla.”

      „Sellest võib aru saada,” ütles Adelaide. Hildegard polnud ka tema lemmik.

      Eloise ohkas. „Tal õnnestub mind alati endast välja viia. Kui ma vaid suudaksin olla rohkem sinu moodi, Adelaide. Sind ei häiri tema sõnad.”

      „Kuna mind ei huvita, kas ma meeldin Hildegardile või mitte,” vastas Adelaide siiralt. Oluline oli üksnes see, mis kuningas temast arvab, kuna tema käes oli võim nii Adelaide’i enda kui ka ta õdede saatuse üle.

      Eloise oli endiselt tujust ära ja Adelaide püüdis ta tuju tõsta. „Randall FitzOsbourne jälgis sind eile õhtul tantsu ajal.”

      Eloise tõstis pilgu ja siis tõmbus ta näost punaseks ning vahtis jalge ees olevat kivisillutisega kõnniteed. „Oh, ei usu. Arvatavasti vaatas ta kedagi teist.”

      „Ta vaatas päris kindlasti sind,” kinnitas Adelaide. „Võib-olla peaksid temaga täna õhtul rääkima.”

      „Ma ei saa! Mida ma talle ütleksin? Ta peaks mind liiga pealetükkivaks.”

      „Kahtlen selles. Sa oled õukonnas kõige tagasihoidlikum naine. Kahjuks on tema sama häbelik ja tagasihoidlik nagu sina. Võib-olla peaksid temaga ise juttu alustama...”

      „Ma ei saa ju! Lisaks sellele,” jätkas Eloise murelikul toonil, „ei tule talle arvatavasti pärast ta sõbra saabumist mina enam meeldegi.”

      „Millise sõbra?” küsis Adelaide, püüdes säilitada ükskõikset tooni, kuigi teda läbis erutuslaine. Tema teada oli õukonda saabunud vaid üks uus inimene – too mees, keda ta oli kohanud tallis. Kellestki muust polnud midagi kuulda.

      „Lord Armand de Boisbaston,” ütles Eloise. „Sa polnud siis siin, kui ta viimati õukonnas oli, muidu mäletaksid teda kindlasti. Ta on väga nägus mees.”

      See pidi olema sama rüütel, keda Adelaide oli tallis näinud. „Ma vist nägin teda,” vastas ta, kuigi kummalisel kombel polnud tal tahtmist rääkida Eloise’ile mehega kohtumisest tallis. „Kas tal on pikad juuksed?”

      „Minu teenijatüdruk ütles, et peaaegu õlgadeni. Marguerite oli temast rääkides kohutavalt elevil. Oota, kuni õukonna daamid kuulevad, et ta on tagasi. Siis lähevad ka nemad elevile. Huvitav, miks ta pole juukseid maha lõiganud. Enne Normandiasse minekut oli ta üsna korraliku väljanägemisega. Kas ei leia, et ta on nägus?”

      „Leian.”

      „Huvitav, et tal kulus õukonda naasmiseks nii kaua aega. СКАЧАТЬ