Minu isanda soovil. Margaret Moore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Au?” põlastas Francis. „Minu teada jätsite selle Normandiasse.”

      Lord Armandi pruunides silmades lahvatas viha. „Vähemalt oli minul, mida kaotada.”

      „Kas te solvate mind, mu lord?” küsis Francis.

      Kas Francis siis ei märganud teise mehe näojoontes raevu, mõtles Adelaide. Kulmude vahel vihajoont? Kas ta tahtis tõesti selle mehega tüli norida?

      „Tegin vaid tähelepaneku, mis tugines teie sõnadele minu Normandias olemise kohta,” vastas lord Armand rahulikult, hääletoon vastuolus ta ilmselge raevuga. „Mina ei saa vastutada selle eest, kuidas teie seda tõlgendate. Tundub, et te olete mu äraolekul üsna tundlikuks muutunud, Francis. Võib-olla olete liiga kaua õukonnas olnud.”

      „Teie olete aga unustanud, kuidas õukonnas riietuda. Minu teenrid on ka paremini riides kui teie. Kas teil pole isegi nuga, millega oma väljakasvanud sasipundart piirata?”

      „Kuna pidin andma peaaegu kogu oma vara pärast kuninga eest võitlemist oma vabaduse eest, pole mul paremaid riideid. Ja mis puutub mu juustesse...”

      Lord Armand heitis pilgu Adelaide’ile ja naeratas siis Eloise’ile. „Kas ma näen tõesti nii kohutav välja?”

      Eloise punastas ja langetas pilgu ning raputas pead.

      Järgmiseks pöördus Armand Adelaide’i poole. „Ja teie, mu daam? Kas teie leiate samuti, et mu juuksed on välja kasvanud sasipundar?”

      Adelaide püüdis mitte unustada, et ta on õukonnas teatud põhjusel, ning päris kindlasti polnud see nägusa mehe lummusesse langemine. Kui Eloise või leedi Hildegard või mõni teine daam õukonnas ihkab lord Armandi, võivad nad ta saada.

„Ei,” vastas Adelaide. „Kuid need annavad teile üsna metsiku välimuse. Kas järgmiseks võib arvata, et värvite oma näo siniseks nagu piktid¹? Või hakkate viikingite kombel sarvedega kiivrit kandma? Kas teie ebatavalisel soengustiilil on mingi põhjus, mu härra, või meeldib teile lihtsalt teisi šokeerida ja olla tähelepanu keskpunktis?”

      Francis lagistas naerda, kuid ilme lord Armandi näos tekitas Adelaide’is kõheda tunde.

      „Võib-olla kunagi, mu daam,” vastas Armand, „räägin teile, miks ma pole lõiganud juukseid sellest ajast saadik, kui mind vangi võeti. Kuid kahtlen, kas te saaksite sellest aru.”

      Adelaide punastas piinlikkusest ja tahtis vabandust paluda, kuid ei söandanud. Ta pidi oma reputatsiooni säilitama, kuigi ei teinud seda erilise heameelega.

      „Ärge pöörake ta jutule tähelepanu, mu daam,” ütles Francis. „Ja teie, mu lord, peaksite kuninga hoolealusega rääkides sõnu valima.”

      Lord Armand polnud vähimalgi määral mures. „Rääkige, Francis, kus teie olite sel ajal, kui mina de Pontelle’i krahvi vangikongis istusin?”

      Francis ajas selja sirgu. „Ka mina teenisin kuningat.”

      „Olen kindel, et mingil viisil kindlasti,” vastas lord Armand, pilge nii hääles kui silmades. „Kõik me ei saa ju lahingus relvi kanda.”

      „Ja mõned meist suudavad vaid vaevu kõndida,” nähvas Francis vaadates Randall FitzOsbourne’i poole, kes tõmbus näost erkpunaseks.

      See oli tõesti löök allapoole vööd. Randall FitzOsbourne’i vigastus oli tal juba sünnist saati.

      Lord Armandi näos püsis naeratusevirve, kuid ta silmadesse ilmus uuesti raev ning ta käsi läks mõõgapidemele. Samuti Francise oma.

      Eloise läks näost valgeks ja Randall FitzOsbourne murelikuks. Kuid Adelaide oli täiesti kindel, et võitluses lööks lord Armand Francist ning Francis oli alanduse ära teeninud.

      „Kas mu õukondlastega on midagi juhtunud?” hüüdis kuningas.

      Kõik pöördusid ja nägid Johni lähenemas. Kõik olid olnud söör Francise ja lord Armandi sõnavahetuse jälgimisega nii ametis, et polnud kuninga saabumist märganudki.

      John oli, nagu ikka, hinnaliselt ja uhkelt riides, tal oli seljas elevandiluukarva tuunika, mille kaelust, varrukaid ja alaserva kaunistas keeruline tikand. Ta vöö oli kullatud ja ta kandis suurt kuldset kaelaehet, mille keskel oli rubiin. Töntsakates sõrmedes sädelesid sõrmused ja juuksed läikisid õlist. Temast hoovas kalli parfüümi lõhna, mis summutas läheduses kasvavate rooside maheda aroomi. Kuninganna ja mitmed kuninga sõdurid järgnesid talle, püüdes kuninga reipa kõnnakuga sammu pidada.

      Vaatamata kuninganna kohalolekule saatis kuningas seisma jäädes Adelaide’ile himura pilgu. „Need kaks jultunud noormeest jõllitavad teineteist ilmselt teie pärast, mu daam.”

      „Teie majesteet,” vastas Adelaide, säilitades nii hääles kui ilmes kontrollitud neutraalsuse. „Mina veetsin leedi Eloise’iga aega, kui need härrasmehed mulle lähenesid.”

      „Selge.” Kuningas uuris lord Armandi, kes oli temast pea jagu pikem. „Meid informeeriti teie saabumisest, lord Armand. Te olete meie õukonnas teretulnud.”

      „Tänan teid, teie kõrgus,” vastas lord Armand. Ta astus sammukese Johni poole. „Loodetavasti...”

      „Võime arvata, mida te loodate,” katkestas kuningas teda järsult, „ega kavatse seda arutada nüüd, kus kohe serveeritakse keskpäevane eine.”

      John pöördus uuesti Adelaide’i poole. „Selleks, et söögisaalis valitseks rahu, istute minu kõrvale, mu daam.”

      Mõistes, et valikut ei ole, ja lootes, et tal õnnestub kurikuulsalt tiirase kuninga vastu olla mitte liiga julgustav ega ka liiga tõrges, naeratas Adelaide ja vastas: „See teeks mulle suurt au, teie majesteet.”

      1 Muistses Kaledoonias (nüüdne Šotimaa) elanud rahvas.

      Kolmas peatükk

      „Anna andeks. Arvasin tõesti, et mul õnnestub oma viha kontrollida,” ütles Armand Randallile, kui nad vaatasid, kuidas kuningas lahkus aiast koos kaaskonnaga, kuhu nüüd kuulus ka Adelaide. „Kahjuks piisab juba üksnes de Farnby nägemisest, et ma enesevalitsuse kaotaks.”

      Olukorra tegi veelgi keerulisemaks see, et Francis rääkis tagasihoidliku kaunitariga, kes ei osutunudki nii tagasihoidlikuks. Daami vastused olid olnud üsnagi häirivalt teravad.

      „Francis ärritab kõiki,” lohutas Randall. „Vähemalt ei rünnanud sa teda. See oleks küll katastroof olnud.”

      Armand istus kivipingile, millelt leedi Adelaide ja ta heledapäine sõbranna olid just tõusnud. Ta sirutas parema jala välja ja masseeris valutavat põlve. „Märkasin, et kuningat Francis küll ei ärrita.”

      „Ta teeb kuningale komplimente ja lõbustab kuningannat.”

      Armand mõistis, et võttes arvesse põhjusi, mis teda abieluni viivad ja millise rahumeelse naise ta lootis saada, peaks ta ohjeldama igasugust huvi teravkeelse leedi Adelaide’i vastu ning suruma maha iha, mis lahvatas iga kord, kui ta naist nägi. Samuti polnud tal vähimatki aimu, СКАЧАТЬ