Kuigi sa proovid olla hea. Triinu Meres

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Sina naersid tasa ja kuigi sinu silmades välkus vaid öö ja minu rinnus tõmbus kokku iga pakasepraksatuse peale, mis mändide ihust me kõrvu kostis, oli see esimene laiade lumekingadega läbi lume sumpamine omal moel ilus oma pöörasuses.

      Mäletan, et kahetsesin su lauskmaist-mereäärset päritolu ja seda, et me suuski ei saanud võtta.

      Mäletan rõõmu seeüle, et langev lumi katab me jäljed hommikuks täielikult.

      See on minu südames üks viimaseid selgeid ja heledaid rõõme, siis tulid hallid ja pimedad päevad.

      Sinu juuksed mu pihu all on nii pehmed, nagu silitaksin linnupoega.

      See pimedus ulatub mu silmadest sügavamale, pea sisse, kolba alla, tooresse tuksuvasse ajju. Me mõlemad tegime valikuid ja kumbki meist ei teinud neid teise eest.

      Seda tean ma päris kindlasti.

      Ligi nädala pagesime me ülespoole. Ei olnud sina kõrgmägedes roninud ega olnud ka mina enam mägedega harjunud. Ma olin olnud suvemägilane ja teadsin hästi, kui erinev on minu kogemus mägikülade rahva omast. Me ekslesime pimeduses ja lumevalguses, magades päeva ajal, mil oli soojem ja meid oleks nagunii kergem märgata olnud. Need olid lühikesed külmad uned täis lühikesi kaledaid unenägusid. Ma kartsin külmuvate jäsemete, oma elu ja valede valikute pärast. Ma kartsin kõike, mida ma kunagi kartnud olin. Lõpuks kartsin ma kõige enam kartmist iseenesest. Sest ma olin juba ära andnud kõik, mis oli kartmist väärt ja ma ei kartnud isegi sinu pärast rohkem kui enda pärast – kuni ma enam üldse ei kartnud.

      Sa rääkisid tol ajal vähe, naeratasid veel vähem ja sinus, kuigi sa külmetasid ja nälgisid hullemini kui mina, nägin ma rohkem paindlikku terast kui möödunud kuudel kokku.

      Korraga ei olnud me niipalju armastajad kui vennad lindpriid.

      Tahtsin sulle lähemale, su südamekeele alla, su lauba taha, võtta sind enda omaks, kuid keelasin endale kõik igatsevad mõtted. Sest sina vaatasid mulle vastu, väejuhi kaalutlev arvestus pilgus, ja kuigi sa ei põigelnud mu puudutuse eest, ei paistnud sa sellest ka hoolivat ja mu käed libisesid sinult maha nagu mu pilgudki.

      Sinu teras ja sinu vaikimine vihastasid mind ja endamisi needsin sind mõnigi kord, kujutlesin oma südames, kuidas jätan su Kasevalla isanda ja tema kuninga kätte – jätan su päriselt. Lähen sinna, kus on mu koht. Võib-olla võetakse koju tagasi pöördunut vastu rõõmuga, võib-olla vihaga, aga minema kindlasti ei kihutata, eriti kui tema tuleb kingitusega ja tehtud vea heastamise saatel.

      Eks oleme me ju Kivihavid, Kasevalla isandad, ja hoiame ühte, see teadmine oli kasvanud mulle luusse ja lihasse.

      Nüüd veritses minu hingeliha ja kehalised luud valutasid lakkamatust külmast.

      Üksindus võttis mu endasse.

      Kõige all ja ümber, minu mõtetest ülemal ja alamal, minu kehas ja hinges oli igatsus sinu järele, sest kuigi sina olid sealsamas, olid sa justnagu läinud. Mina olin üksinda sinu kõrval ega leidnud enam teed sinu juurde. Ja ikkagi, ja ikkagi: kõige üle ja alt valvas minu armastus sinu vastu sind samamoodi, nagu noor ema valvab oma lapse üle kogu aeg, nii magades, vett kandes, palavikus vaeveldes kui mehega olles.

      See oli minu elu kõige külmem aeg, aeg, mil minu vägi ja jõud lõpuni välja venitati, et katta seda natukest toorest liha, luid ja kasinat karvakasvu, millest ma olin harjunud mõtlema kui iseendast. Ja ometi üritasin ma seda veel enam välja venitada, et katta ka sind.

      Sa olid suurem, naeratasid vähem, toit oli sinu jaoks napim, kuigi sa sõid rohkem, ning külm ulatus su pikkade liikmeteni kergemini. Ja sa kandsid jääd südame ümber, kuidagi sain ma sellestki aru.

      Mina armastasin sind läbi selle üksinduse, viha ja hirmu. Armastasin ja kaitsesin sind sellega, mis oli minu võimuses, kartes, et kaotad midagi olulist iseendast.

      Nagu sa oledki nüüd kaotanud. Aga mitte selle, mida mina arvasin ja pelgasin sind kaotavat.

      Sa ei kaotanud käsi ega jalgu.

      Isegi mitte sõrmi ega varbaid ei pidanud sa külmale loovutama, aga seda viimast mitte minu osavuse, minu teadmiste või kinnaste soojuse abil.

      Meie telk – pigem meie vahatatud riidest ja kelgust varjualune – oli liiga habras, et tuult ja lund kinni pidada. Ma olin meid õigelt teelt kaotanud.

      Võib-olla oli ma ise juba mõnd aega eksinud õigelt teelt liiga kaugele, et põhjasuundagi tajuda.

      Polnud piisavalt õhku, et tuld teha, ja kevadepoolselt äkiline, hirmus, kooljahäälega ulguv tuul kriiskas meie ümber ja me olime paigal vist juba teist päeva. Valgus ei kõnelnud päevade vaheldumisest, ühtlane pilve- ja lumehämarus ümbritses meid lõppemata ja me püüdsime teineteist oma kehasoojusega elus hoida sellessinases külmas varjualuses, mis oli meile üürikeseks koduks. Varjualuses, mis oli alguses olnud vapper väike telk, kuid tasapisi muutumas lumiseks hauakambriks. Varjualuses, kust valge lumeümbris hoidis küll osa tuult eemal, kuid kus oli nii neetult külm, kõigi taevaste neetult külm.

      Meie kott-tekkide ümber kuhjusid hanged, lund palja käega puudutada tähendanuks kohest külmapõletust, ja oh taevad, jäine või soojenev, meie ei tahtnud selle lumega midagi tegemist teha. Sulavesi kott-tekkidel oli viimane asi, mida me vajasime.

      Küllap oligi õnn, et tuld teha ei õnnestunud. Me poleks suutnud end sulavee eest kaitsta ja see oleks olnud meie surm.

      Ülevalt puhus torm ikkagi telki helbepihutäisi, mida meie siis kühvlitega kokku korjasime ja tuulevarjuliselt küljelt välja katsusime suruda, nii et uusi hangi sisse ei sajaks. See oli ränk töö – mitte kehalise raskuse tõttu, vaid külma pärast.

      Ma usun, et sinagi mõistsid ajaks, mis võinuks olla teise päeva algus, miks talvel ka surmahäda sunnil üle mägede ei rännata ning miks mäestikurahvas esimesele tormile ohvreid toob, et mäed neid endid ei võtaks.

      Ja see oli vaid tuuliseks pöördunud ilm, ei midagi selle kõrval, kui tõsine torm peaks tulema, võtma üles kiiruse ja hoo ning jäänõelad kisuksid katmata kehaosadelt maha naha ja liha.

      Ma mõistagi ütlesin sulle seda.

      Sina värisesid – sina vappusid – ja sinu silmad olid hämaruses tumedad ja su nahk punetas. Sinu vastas oli soojem ja me liibusime teineteisesse.

      Kuni ma viimaks mõistsin, et sinu ihu on liiga palav ning sinu vappumine liiga tugev.

      Isegi seda märkamata olid sa mäestikuhaiguse külge saanud ja külm ning torm ei teinud seda mitte kergemaks.

      Kui mina mõistsin, mis sinuga lahti on, sain ma alles päriselt aru, kui eksi ma olin meid toonud oma pehmuse, lihtsa meele ning rumalate lootustega. Iga vea eest nõutakse luna. Säärane on siinmail saatuse viis.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив СКАЧАТЬ