Kuigi sa proovid olla hea. Triinu Meres
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuigi sa proovid olla hea - Triinu Meres страница 4

Название: Kuigi sa proovid olla hea

Автор: Triinu Meres

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Научная фантастика

Серия:

isbn: 9789985347089

isbn:

СКАЧАТЬ seda ei ole mitte nii palju, kui Harjuvirde kaotas, sest nende kaheksast tuhandest mehest jäi sõjaväljale peaaegu kuus ning kui rahus viimaks kokku lepiti, ei olnud kusagilt matuselõketeks puid leida ning harjukad matsid oma surnuid veel nädal aega hiljemgi.” Ja kuigi Ove lõug ei lõdvenenud, tõmbusid ta silmad ometi veidi kitsamaks nagu mõnuleval kassil.

      Kuuevalla oli võitnud.

      Ja minu isa oli saatnud selle sõnumi, oh, minu isa elas!

      Aga minu isu oli kadunud ning minu soontes oli jää. Sest sinu kuningas oli kaotanud oma armee ja jõu ning see ei tõotanud paljastatud ässitajale ja salakuulajale mitte head tulevikku – ning minu süda käis sinuga kaasa.

      Ove pööras nüüd oma silmad pilguks minule ja ma ei mõistnud neist midagi lugeda peale valvsuse.

      „Kui tuleb kevad ja kurud lahti sulavad, on tee Kasevalda lihtne,” lisas ta. „Me lahkume siit kõik koos.” Ta vaatas jälle sinu poole ja ma tean, et ta nägi üht rahulikult leiba võtvat meest, keda miski on veidi lõbustanud, sest ka mina ei näinud muud.

      Sest sina ei ole mitte nende poisikeste killast, kel käed või hääl kergesti värisema hakkavad ning ei lasknud sa ka paista, et su söömaaeg oleks rikutud. Leib oli kolmepäevane ja üsna tahke, kuid koore ja meega siiski maitsev, ja sina võtsid ka läätsi, porgandeid ja sibulaga mooritud liha ning sõid isukalt nagu igal õhtul.

      Ove mõõtis sind varjamata pilguga ning sõi samal moel ja ligemale sama palju.

      Kuid mina lahkusin tund hiljem saalist, vaid peeker veini ja paar läätsesuutäit hinge all.

      Teie olite sokud, kes panid sarved kokku ja võitlesid vaikides. Võitlesid teades, et lõpuks võib kaotaja jääda ilma nii elust kui aust.

      Aga minul, minul olidki valida ainult kaotused.

      Ove oli noorem kui sina ja vähem näinud nii veriseid kui mürgiseid päevi. Kuid see oli tema maa ja tema kivi ning tema seljataguseks olid tugevad müürid. Mitte uisapäisa ei olnud minu ema valinud teda tulema Pajuvalgesse sinu valvuriks ning võõrustajaks, sest temas oli kivi külma rahu, mida meie mail loetakse sõdalase suurimaks vooruseks.

      Sina olid vanem, paljude võitluste armidega, paljudest ohtudest elusalt läbi tulnud, mõistsid nii naeru, nuga kui peapööret relvana kasutada, ja Kivihavid teadsid sinust piisavalt, et mitte pidada sind ei tuulepäiseks ega keevaliseks.

      Aga sinu selja taga oli vaid kuristik.

      Kas minu ema oli minu valinud uisapäisa? Ma olin küll vanim tütardest ja pärilusliini kandja, aga olgugi et mina hoidsin selja tahtega sirgu, värises mu sisemus ja ma mõtlesin: olen ainult tüdruk, kelle armsam on ohus. Kas teda päästa püüdes kaotan ma oma Perekonna ja oma au?

      Ma hoidsin sirgu oma selja ja kui sa sellel õhtul tulid, ei küsinud ma midagi ega rääkinud me pikka aega üldse sõnakestki.

      „Kui sinu vend kevadel hobuseid paatidesse sätib, tahaksin mina juba palju nädalaid läinud olla,” ütlesid sina siis ja ma võtsin sinu usaldust tunnustusena, kuid tundsin valu oma verekohustustest võõrdumise pärast kurgus närimas.

      „Talvel ei lähe üle mägede isegi külarahvas, kuigi nemad on mägede ja metsaga üks,” vastasin ma, aga minu näos pidi olema pehmus ja otsimine ja küsimus, sest sina ei tõmbunud eemale ega olnud su näos pilkamist, mida ma teadsin sinna laotuvat, kui sinu sees miski haiget sai ja vallid kindlustati ning tõstesild üles tõsteti.

      Sest sina naersid, naersid nii loomulikult, kui sind haavati.

      Naersid, kui tera ihusse lõikus.

      Rõõmust naersid sina harvem, olin õppinud. Aga vahel sa naersid ka rõõmust, ja sellest minule piisas. Kui õrn oli sinu nahk õlavarte sees ja kuidas mu patsiotsa vedamine ligi su kaenalde pani sind vingerdama ja kihistama nagu karjatüdrukut!

      Ma teadsin sinu lapsepõlve, sinu ema ja vendi ja su üürikesi mälestusi isast. Ma teadsin, et sinu võimu all olid veidikeseks ajaks olnud Väravalaane suured teed ja et see aeg oli läinud sulle kallimaks maksma kui suur raha, mis sa seal teenisid. Ma teadsin sellest kuldjuukselisest tüdrukust ja kui sa muigasid temast rääkides, rääkides, kuidas ta kukkus ja enam kunagi ei jooksnud, lugesin ma seda muiet sellena, mis ta oli.

      Oh, sa naersid nii loomulikult, kui tera su ihusse lõikas!

      Ma ei teadnud, mida sa just Kasevallas tegid. Ma ei teadnud, kes su sinna saatis ja kas üldse saatis. Ma ei teadnud su viimaseid aastaid rohkem, kui olin ise pealt näinud.

      Ma ei küsinud ka.

      Nõnda hästi tundsin ma sind juba ja nõnda kangesti tahtsin ma tuua sulle meeltmööda sõnumeid selle hirmsa õhtusöögi järel, et jätkasin, rumalus suus ja sõnades: „Kuru on täis tuisanud ning sama teed, mida mööda me tulime, enne kevadet võimalik rännata ei ole. Mägedes küll on karjuse- ja jahionne ja õhem lumekate, kuid külm kõrgustes on kange ja kui peaks tõusma torm, ei päästa ka onn – seal võib lumevangis nädalateks kinni jääda. Näljasurm aga on karm.”

      Nüüd oli sinu nägu pehme ja ootav ja ma takerdusin nii sõnades kui mõtetes ja sina võtsid mu sõnad ja pöörasid nad pahempidi. Ja lisasid siis, et sa ei jää lõksu nagu karu raudu ning ei oota oda oma ribide vahele, püüdmata pageda, ja kui mina ei tule näitama sulle teid, mida mööda õnnelik hing tormidest mööda hiilides üle mägede pääseb, lähed sina neid ise leidma.

      *

      Nii lihtsameelne olin ma siis, minu armas, ega teadnud veel midagi sellest, kuidas ka armunud mees võib väärust kõnelda ning väänata naise südant, nõnda nagu väänatakse pesu päikselisel juunipäeval liivase jõe ääres! Ja ometi ei andnud ma kergesti alla ja meie vahel oli palju vaikimist ning külmi sõnu. Päevad läksid, minu vend ei lubanud sinul enam lossistki lahkuda, olgugi et Pajuvalge org parasjagu nii valge oli, et alles päris kevad ja selle teise kuu suured sulatormid jaksanuks kuru lahti sulatada.

      Meie vahel sinuga oli külmus ja see sõi mind seestpoolt ja ma mõtlesin: „Kas loeb siis uhkus mulle rohkem kui arm? Kas loeb elu mulle rohkem kui arm?”

      Ma tulin su tuppa ja andsin sulle käe ja lubasin sind aidata, ositi uskudes, et me mõlemad sureme mägedesse.

      Teine osa minust uskus, et sina ei laseks minul hangedes surra ning pöörduksid tagasi Pajuvalgesse, kui surma külmad sõrmed juba meie järele haarama hakkavad ja sa nende näpistust tunned. Olgugi et kusagil sügaval, kõhu ja rinna vahel tuksus minus hirm, et ma teen valesti ning sina oled külmem ning ohtlikum, kui keegi seda Kasevallas aimas, ja tagasiteed mulle enam olema ei saa, lootsin ma ikka.

      Kuid ma tundsin sind juba nõnda hästi, et teada: ma ei tunne sind mitte päriselt ega läbini.

      Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.

      Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusesse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse. Ma reetsin oma vere, vedasin salapaika kelgule palju toitu, head taela ja tihedat turbakütust, magamiseks parimad rebasenahksed kott-tekid, viisin õli, sügisese hauduva kuu viina ning sokke. Kindaid, lumekingi ja sooje saapaid jäägrite varudest, kel oli Perekonna poolt antud õigus parimale varustusele iga karu puhul, kes südatalvel mägedest kätte saadakse, talvekasukas üll ning magus rasv naha all maitsjat ootamas.

СКАЧАТЬ