Название: Surmav valge
Автор: Роберт Гэлбрейт
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные детективы
isbn: 9789985347386
isbn:
Kui tühjusse vaatav Robin pöördus, nägi ta, et Strike lahkub. Uks avanes. Mees oli läinud.
„Lase lahti.”
„Mida?”
Robin kiskus end lahti, kergitas jälle kleiti, et ta vabamalt liikuda saaks, ja siis pooleldi kõndis, pooleldi jooksis tantsupõrandalt minema, tormates peaaegu otsa oma isale ja tädi Suele, kes rahulikult sealsamas lähedal tantsu keerutasid. Matthew jäi üksi keset saali seisma, Robin aga tegi endale jahmunud pealtvaatajate vahelt teed ukse poole, mis oli äsja sulgunud.
„Cormoran!”
Strike oli juba poolel teel trepist alla, kuid pöördus oma nime kuuldes. Talle meeldisid Robini juuksed, mis langesid pikkade lahtiste lainetena Yorkshire’i roosidest krooni alt.
„Õnnitlen.”
Robin tuli veel paar astet allapoole, võideldes kurku tõusnud klombiga.
„Kas sa tahad tõesti, et ma tagasi tuleksin?”
Strike sundis näole naeratuse.
„Ma sõitsin äsja mitu kuradi tundi koos Shankeriga autos, mille osas mul on kõva kahtlus, et see on ärandatud. Muidugi tahan ma, et sa tagasi tuleksid.”
Robin puhkes naerma, kuigi tema silmisse tõusid järsku pisarad.
„Shanker on siin? Sa oleksid pidanud ta sisse tooma!”
„Shankeri? Siia? Ta oleks kõigi taskud läbi käinud ja siis vastuvõtulaua kassa tühjaks teinud.”
Robin naeris jälle, kuid pisarad voolasid tema vett tulvil silmadest ja pudenesid põskedele.
„Kus sa magad?”
„Autos, sel ajal kui Shanker mind koju sõidutab. Ta võtab mult selle eest terve varanduse. Pole tähtis,” ühmas ta, kui Robin suu lahti tegi. „Kui sa tagasi tuled, on asi seda väärt. Kuhjaga.”
„Seekord tahan ma lepingut,” ütles Robin ja tema silmad rääkisid tema tõsisele toonile vastu. „Päris lepingut.”
„Nõus.”
„Olgu siis. Noh, näeme siis…”
Millal ta Strike’i näeb? Ta peaks ju kaks nädalat pulmareisil olema.
„Anna siis teada,” ütles Strike.
Ta pöördus ja hakkas jälle trepist alla minema.
„Cormoran!”
„Mis on?”
Robin tuli allapoole, kuni oli temast ühe astme võrra kõrgemal. Nüüd olid nende silmad ühekõrgusel.
„Ma tahan täpselt kuulda, kuidas sa ta kinni püüdsid.”
Strike naeratas.
„See võib oodata. Aga ilma sinuta poleks see õnnestunud.”
Kumbki neist ei osanud öelda, kes esimesena liikus või kas nad tegutsesid üheaegselt. Enne kui nad arugi said, mis toimub, kallistasid nad kõvasti teineteist, Robini lõug Strike’i õlal, Strike’i nägu tema juustes. Strike lõhnas higi, õlle ja meditsiinilise piirituse järele, Robin rooside ja vaevutuntava lõhnaõli järele, mille aroomist Strike oli hakanud puudust tundma, kui teda enam büroos polnud. Tunne, mis Strike’i valdas, kui Robin tema käte vahel oli, oli ühtaegu uus ja tuttav, justkui oleks ta teda kunagi ammu kallistanud ja seda aastaid igatsenud, ilma et oleks ise teadnudki. Ülakorrusel suletud ukse taga mängis bänd edasi:
I’ll go wherever you will go
If I could make you mine[2.]
Sama äkitselt, nagu nad olid teineteise poole sirutunud, tõmbusid nad teineteisest eemale. Mööda Robini nägu veeresid alla pisarad. Ühe hullumeelsuse hetke ihkas Strike öelda: „Tule minuga,” kuid on sõnu, mida ei saa kunagi tagasi võtta ega unustada, ja ta teadis, et need on ühed neist.
„Anna siis teada,” kordas ta. Ta püüdis naeratada, kuid see tegi näole haiget. Ta lehvitas sidemes käega ja hakkas tagasi vaatamata jälle trepist alla minema.
Robin saatis teda pilguga, pühkides palavikulise kiiruga näolt kuumi pisaraid. Ta teadis, et kui mees oleks öelnud: „Tule minuga,” oleks ta läinudki – aga mis edasi oleks saanud? Neelatades ja käeseljaga nina pühkides Robin pöördus, kergitas jälle kleidiserva ja läks aeglaselt tagasi trepist üles, oma abikaasa poole.
1 Nii olen ma hiljuti mõelnud, kes tuleb ja võtab mu koha. Kui mind pole, peab armastus pühkima varjud su näolt… [ ↵ ]
2 Ma lähen kõikjale, kuhu lähed sina, kui saan su ainult endale… [ ↵ ]
1
Ma kuulsin, et tal on kavas laieneda… et ta otsib asjatundlikku assistenti.
HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”
Üleüldine iha kuulsuse järele on nii suur, et need, kes selle juhuslikult või tahtmatult saavutavad, võivad asjata teiste kaastunnet ootama jääda.
Paljude nädalate jooksul pärast Shacklewelli Kõrilõikaja kinnivõtmist kartis Strike, et tema detektiivitöö suurim triumf võib olla andnud tema karjäärile surmahoobi. Näpuotsatäis avalikkuse huvi, mis oli tema agentuurile pärast seda osaks saanud, paistis nüüd uppuja kahe vee alla vajumisena, enne kui ta asub lõplikult teele sügaviku poole. Töö, mille pärast Strike oli nii palju ohverdanud ja nii palju vaeva näinud, põhines ju suurelt osalt tema suutlikkusel tundmatuna Londoni tänavatel liikuda, kuid sarimõrvari tabamisega oli ta üldsuse kujutluspilti kinnistunud – sensatsiooniline veidrus, naljakas kõrvalteema telemälumängudes, uudishimu objekt, kes oli seda lummavam, et keeldus seda uudishimu rahuldamast.
Olles pigistanud välja viimse kui piisa rahva huvist Strike’i leidlikkuse vastu Kõrilõikaja püüdmisel, kaevasid ajalehed välja Strike’i perekonna loo. Nemad nimetasid seda „värvikaks”, kuigi Strike’i enda jaoks oli see segav kasvaja, koorem, mida ta oli kogu elu endaga kaasas kandnud ja mida ta parema meelega ei torkinud: rokitähest isa, surnud groupie’st ema, sõjaväekarjäär, mis lõppes poole kaotamisega paremast jalast. Laialt naeratavad ja tšekiraamatutega lehvitavad ajakirjanikud sööstsid ainsa sugulase kallale, kellega koos Strike oli üles kasvanud – tema poolõe Lucy kallale. Sõjaväetuttavad heitsid mõtlematuid märkusi, mis hakkasid tunduma kadedad ja halvustavad, kui neilt oli kooritud ainult Strike’ile mõistetav tahumatu huumor. Isa, kellega Strike oli ainult kaks korda kohtunud ja kelle perekonnanime ta ei kasutanud, tegi pressiesindaja kaudu avalduse, kus vihjati olematule sõbralikule suhtele, mida hoitakse uudishimulike pilkude eest hoolega varjus. Kõrilõikaja kinnipüüdmise järelvärinad raputasid Strike’i elu terve aasta ja ta polnud praegugi kindel, kas need on ikka lõppenud.
Muidugi СКАЧАТЬ