Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tulid tühja kõhu peale.

      Kusagil kaugel hotellikoridoride vaibastatud vaikuses sulgus uks, keegi naine itsitas.

      „Robin…” lausus Matthew kähedalt.

      Robin kuulis, et Matthew läheneb talle, kuid sirutas käe välja, et ta lähemale ei tuleks.

      „Ära puuduta mind.”

      „Robin, ma poleks pidanud seda tegema, ma ju tean. Ma ei tahtnud, et sa jälle viga saaksid.”

      Robin peaaegu ei kuulnudki teda. Ta ei olnud vihane mitte ainult Matthew’, vaid ka Strike’i peale. Strike oleks pidanud uuesti helistama. Ta oleks pidanud proovima uuesti ja uuesti. Kui ta oleks seda teinud, ei olekski ma võib-olla praegu siin.

      See mõte hirmutas Robinit.

       Kas ma oleksin Matthew’ga abiellunud, kui oleksin teadnud, et Strike mind tagasi tahab?

      Ta kuulis Matthew’ pintsaku kahinat ja oletas, et mees vaatas kella. Võib-olla arvavad all ootavad pulmakülalised, et nad olid kadunud selleks, et juba abielurõõme nautida. Robin kujutas ette, kuidas Geoffrey nende kohta seljataga nilbeid nalju teeb. Ansambel on juba kindlasti oma tund aega kohal olnud. Jälle meenus Robinile, kui palju see kõik tema vanematele maksma läheb. Jälle meenus talle, et eelmisel korral edasilükatud pulma eest tehtud ettemakset nad tagasi ei saanud.

      „Olgu siis,” ütles ta tuima häälega. „Lähme tagasi alla ja tantsime.”

      Ta tõusis ja silus masinlikult kleiti. Matthew oli umbusklik.

      „Oled kindel?”

      „Me peame tänase päeva mööda saama,” ütles Robin. „Inimesed on kaugelt kohale tulnud. Mamps ja paps maksid palju raha.”

      Ta kergitas jälle seelikut ning suundus ukse poole.

      „Robin!”

      Robin pöördus, arvates, et Matthew ütleb: „Ma armastan sind,” oodates, et ta naeratab, anub ja nõuab tõelisemat leppimist.

      „Pane parem see ka,” ütles mees, sirutades Robini poole laulatussõrmuse, mille Robin oli ära võtnud, ja tema ilme oli sama külm kui Robinil.

      Kuna Strike’il oli kavas jääda senikauaks, kuni ta saab Robiniga uuesti rääkida, polnud ta suutnud välja mõelda paremat tegevusplaani kui edasi joomine. Ta oli eemaldunud Stepheni ja Jenny lahke kaitse alt, tundes, et neil peaks olema võimalus sõprade ja sugulaste seltskonnast vabalt rõõmu tunda, ja otsinud abi meetoditest, mida ta tavaliselt uudishimulike võõraste eemalepeletamiseks kasutas – oma heidutavast suurusest ja harjumuspäraselt pahurast ilmest. Mõnda aega passis ta õlleklaasi käes hellitades baarileti otsas, siis aga siirdus terrassile, kus seisis teistest suitsetajatest eemal ja silmitses varjulaigulist õhtut, hingates sisse magusat aasalõhna roosakaspunase taeva all. Isegi Martin ja tema sõbrad, kes nüüd olid ka ise purjus ja suitsetasid ringis nagu teismelised, ei suutnud koguda piisavalt julgust, et teda tülitama tulla.

      Mõne aja pärast aeti külalised oskuslikult kokku ja suunati karjas tagasi puittahveldisega saali, mis oli nende äraolekul tantsusaaliks muudetud. Pooled lauad olid ära viidud, teised seina äärde lükatud. Bänd oli võimendite taga valmis, kuid pruuti ja peigmeest ei olnud ikka veel. Üks higine, lihav ja punase näoga mees, kes Strike’i arusaamist mööda oli Matthew’ isa, oli teinud juba mitu nalja selle kohta, millega pruutpaar võib tegeleda, kui Strike avastas, et teda kõnetab kitsas türkiissinises kleidis naisterahvas, kelle suline peakaunistus kõditas tema nina, kui naine tema käe surumiseks talle lähemale kummardus.

      „Teie olete Cormoran Strike, eks ole?” küsis ta. „Milline au! Sarah Shadlock.”

      Sarah Shadlockist teadis Strike kõike. Tema oli Matthew’ga ülikoolis maganud, kui Matthew oli Robiniga kaugsuhtes. Jälle osutas Strike oma käesidemele, et näidata, miks ta ei saa naisel kätt suruda.

      „Oh, vaeseke!”

      Sarah’ taha kerkis purjus, kiilanev mees, kes oli tõenäoliselt noorem, kui välja nägi.

      „Tom Turvey,” tutvustas end mees, peatades uduse pilgu Strike’il. „Pagana tubli töö. Hästi paned, mees. Pagana tubli töö.”

      „Me oleme juba ammust aega tahtnud sinuga tuttavaks saada,” ütles Sarah. „Me oleme Matti ja Robiniga vanad sõbrad.”

      „Shacklewelli Kõ… Kõrilõikaja,” tähendas Tom kergelt luksatades. „Pagana tubli töö.”

      „No vaata nüüd, sa vaesekene,” ütles Sarah jälle ja puudutas Strike’i biitsepsit, vaadates naeratades alt üles tema sinikates näkku. „Ega tema ju seda ei teinud, mis?”

      „Kõik tahavad teada,” lausus Tom häguselt irvitades. „Kuramus, nad suudavad end vaevu tagasi hoida. Sina oleksid pidanud kõne pidama, mitte Henry.”

      „Ha-ha,” tegi Sarah. „See oleks kindlasti viimane asi, mida sa teha tahaksid. Kindlasti tulid sa otse Kõrilõikajat püüdmast… nojah, mina ju ei tea… tulid siis või?”

      „Andke andeks,” vastas Strike naeratamata, „politsei palus mul sellest mitte rääkida.”

      „Daamid ja härrad,” ütles äravaevatud õhtujuht, kellele Matthew’ ja Robini märkamatu sisenemine saali oli tulnud ootamatult, „palun tervitage härra ja proua Cunliffe’i!”

      Kui noorpaar naeratamata tantsupõranda keskele läks, hakkasid kõik peale Strike’i plaksutama. Bändi laulja võttis õhtujuhi käest mikrofoni.

      „See laul on Matthew’ ja Robini ühisest minevikust ja on nende jaoks suure tähendusega,” kuulutas laulja, samal ajal kui Matthew libistas käe Robini piha ümber ja võttis tema teise käe pihku.

      Varjust tuli välja pulmafotograaf ja hakkas jälle klõpsutama, kulm pisut kortsus, kui ta nägi, et inetu kummist tugiside oli pruudi käsivarrele tagasi ilmunud.

      Löödi esimesed akustilised akordid „The Callingi” laulust „Wherever You Will Go”. Robin ja Matthew hakkasid koha peal pöörlema, näod teineteisest eemale pööratud.

       So lately, been wondering,

       Who will be there to take my place

       When I’m gone, you’ll need love

       To light the shadows on your face…^[1.]

      Strike’i meelest oli see „meie lauluks” kummaline valik… aga nüüd nägi ta, kuidas Matthew Robinile lähemale nihkus, nägi, kuidas mehe käsi tõmbus kõvemini ümber kitsa piha ning ta langetas oma kena näo, et Robinile midagi kõrva sosistada.

      Kurnatuse-, kergenduse- ja alkoholiudust, mis oli kaitsnud Strike’i terve päeva mõistmast, mida see pulm tegelikult tähendab, tungis läbi jõnksatus kusagil päikesepõimiku kandis. Nüüd, kui Strike vaatas, kuidas noorpaar tantsupõrandal keerleb, Robin pikas valges kleidis, roosipärg juustes, Matthew tumedas ülikonnas, nägu pruudi põse lähedal, oli Strike sunnitud tunnistama, kui kaua ja kui kõvasti oli ta lootnud, et Robin ei abiellu. Ta oli tahtnud, et Robin oleks vaba СКАЧАТЬ