Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsis Robin, samal ajal kui Matthew’l käis ülespuhutud jutuajamine Jemimaga.

      „Paar korda,” ütles Strike. „Ja jätsin teate.”

      „Minule ei tulnud mingit kõnet,” lausus Robin, „ega teadet.”

      Korraga tundus sadakonna külalise kõnesumin, söögiriistade kilksumine ja kõlin ning keelpillikvarteti õrn meloodia summutatud, justkui oleks Robin sattunud paksu jahmatusemulli sisse.

      „Millal… millal sa… kaks päeva tagasi?”

      Pärast vanematekoju jõudmist oli Robin olnud ainsagi pausita hõivatud tüütute pulmaasjade korraldamisega, kuid ometi oli tal õnnestunud tihti ja vargsi oma telefoni vaadata, lootes, et Strike on helistanud või sõnumi saatnud. Täna öösel kell üks üksi voodis olles oli ta vaadanud läbi kogu kõneajaloo tulutus lootuses, et leiab mõne vastamata kõne, kuid avastanud, et ajalugu oli kustutatud. Kuna ta polnud viimased paar nädalat peaaegu üldse maganud, oli ta järeldanud, et oli kurnatusest segi läinud, vale nuppu vajutanud ja selle kogemata ära kustutanud…

      „Ma ei taha jääda,” pomises Strike. „Ma tahtsin ainult andeks paluda, ja paluda, et sa tuleksid…”

      „Sa pead jääma,” katkestas teda Robin ja haaras tal käest, nagu kardaks, et ta põgeneb.

      Robini süda tagus nii kiiresti, et tal tuli õhust puudu. Ta teadis, et on näost kaameks läinud, sumisev saal tema ümber tundus võbisevat.

      „Palun jää,” ütles ta, hoides endiselt kõvasti Strike’il käest ja tegemata väljagi Matthew’st, kes oli tema kõrval turris. „Ma pean… ma tahan sinuga rääkida. Ema?” hõikas ta.

      Linda astus tervitajate rivist välja. Paistis, et ta on seda kutset oodanud, ja ta ei olnud rõõmus.

      „Palun, kas sa saaksid Cormorani mõnda lauda paigutada?” ütles Robin. „Äkki panna ta näiteks Stepheni ja Jenny juurde?”

      Naeratamata viis Linda Strike’i ära. Viimased paar külalist ootasid oma õnnitlusjärge. Robin aga ei suutnud enam naeratada ja tühjast-tähjast rääkida.

      „Miks ma Cormorani kõnesid kätte ei saanud?” küsis ta Matthew’lt, samal ajal kui üks vanapoolne mees jalgu lohistades laudade poole suundus, ilma et keegi oleks teda tervitanud.

      „Ma ju üritasin sulle öelda…”

      „Miks ma kõnesid kätte ei saanud, Matthew?”

      „Robin, kas me saaksime sellest hiljem rääkida?”

      Tõde plahvatas nii ootamatult, et Robin hakkas õhku ahmima.

      „Sina kustutasid minu kõneajaloo,” nähvas ta, mõte ühelt järelduselt teisele hüppamas. „Sa küsisid minu telefonikoodi, kui ma bensiinijaamas tualetist tulin.” Viimased kaks külalist heitsid pruudi ja peigmehe näoilmele üheainsa pilgu ja kiirustasid edasi, ilma et oleksid neilt tervitust nõudma hakanudki. „Sa võtsid minu telefoni oma kätte. Sa ütlesid, et seda on pulmareisi korraldamiseks vaja. Kas sa kuulasid Strike’i sõnumit?”

      „Jah,” vastas Matthew. „Ma kustutasin selle ära.”

      Robinit rõhunud vaikus oli muutunud kiledaks undamiseks. Robini pea käis ringi. Siin ta seisis, kohustatud kombe pärast paigal püsima, seljas suur valge pitskleit, mis talle ei meeldinud, kleit, mille ta oli lasknud ümber teha, sest korra oli pulm edasi lükkunud. Tema nägemisvälja serval õõtsus sada hägust nägu. Külalistel oli kõht tühi, nad ootasid.

      Robini pilk leidis Strike’i, kes seisis, selg tema poole, ja ootas Robini ema kõrval, kuni Robini vanema venna Stepheni lauas kaeti tema jaoks lisakohta. Robin kujutas ette, kuidas ta sammub Strike’i juurde ja ütleb: „Laseme siit jalga.” Mida mees ütleks, kui ta seda teeks?

      Robini vanemad olid kulutanud tänase päeva peale tuhandeid. Rahvast täis saal ootas, et pruut ja peigmees kõige tähtsamasse lauda istuksid. Kahvatumana kui tema pulmakleit, läks Robin oma värske abikaasa kannul nende istekohtade juurde ning saalis puhkes mürisev aplaus.

      Peenutsev kelner paistis olevat kindlalt otsustanud Strike’i piinlikkust pikendada. Strike’il ei olnud muud võimalust, kui kõigi laudade nähes seista ja oodata, kuni lauda lisakoht kaeti. Robini ema Linda, kes oli detektiivist oma kolmkümmend sentimeetrit lühem, jäi tema kõrvale, sel ajal kui noorukist kelner kohendas silmale nähtamatult magustoidukahvlit ja pööras taldrikut, et selle muster selle naabritega samal joonel oleks. Niipaljukest, kui Strike’ile Linda näost hõbedase kübara alt paistis, oli see vihane.

      „Suur tänu,” ütles ta viimaks, kui kelner eest ära astus, aga kui ta juba tooli seljatoest kinni võttis, asetas Linda kergelt käe tema varrukale. Naise õrn puudutus oli aga sama kindel kui ahel, kuna seda saatis nördinud ema ja solvatud võõrustaja aura. Linda meenutas väga oma tütart. Tema tuhmiks tõmbuvad juuksed olid samuti punakuldsed, hõbedane kübar võimendas silmade selget hallikassinist.

      „Miks sa tulid?” küsis ta kokkusurutud hammaste vahelt, samal ajal kui ümberringi askeldasid kelnerid, kes tõid eelroogi. Vähemalt viis toidu saabumine teiste pulmaliste mõtted mujale. Kõigi tähelepanu pöördus ammuoodatud söögile ja puhkes jutuajamine.

      „Et paluda Robinit, et ta tuleks minu juurde tööle tagasi.”

      „Sa lasksid ta lahti. See murdis ta südame.”

      Selle peale oleks Strike võinud nii mõndagi öelda, kuid otsustas seda mitte teha austusest selle vastu, mida Linda oli pidanud tundma, kui nägi kahekümnesentimeetrist haava tütre käsivarrel.

      „Kolm korda on teda selle aja jooksul rünnatud, kui ta sinu juures on töötanud,” jätkas Linda näost õhetama hakates. „Kolm korda.”

      Strike oleks võinud Lindale öelda, et tegelikult võtab tema vastutuse ainult esimese eest nendest kallaletungidest. Teine oli toimunud pärast seda, kui Robin eiras tema selgeid juhtnööre, kolmas oli aga juhtunud siis, kui Robin mitte üksnes eiras tema käsku, vaid seadis ohtu mõrvajuurdluse ja kogu Strike’i töö.

      „Ta pole magada saanud. Ma kuulsin, kuidas ta öösel…”

      Linda silmis oli ebaloomulik sära. Ta laskis Strike’i käe lahti, kuid sosistas: „Sinul pole tütart. Sa ei saagi mõista, mida me oleme pidanud läbi elama.”

      Enne kui Strike suutis oma kurnatud võimed kokku võtta, oli Linda juba pruutpaari laua juurde marssinud. Strike tabas pilgu, mille Robin talle puutumata eelroa kohalt heitis. Robin tegi ahastava näo, justkui kardaks, et Strike võib minema kõndida. Strike kergitas pisut kulme ja räntsatas lõpuks toolile.

      Suur kogu temast vasakul liigatas pahaendeliselt. Strike pöördus ja nägi jälle Robini silmadega sarnaseid silmi, mis asusid võitlushimulise lõua kohal ja turris kulmude all.

      „Sina oled vist Stephen,” tähendas Strike.

      Robini vanem vend mühatas ja põrnitses edasi. Nad olid mõlemad suured ja tursked ning kokku surutud, nii et Stepheni küünarnukk riivas Strike’i oma, kui ta käe oma õlleklaasi järele sirutas. Ülejäänud lauasolijad vahtisid Strike’i ainiti. Strike tõstis mitte kuigi innukaks tervituseks käe ning alles siis, kui ta oma kätt nägi, meenus talle, et see on sidemes, СКАЧАТЬ