Vestlused sõpradega. Sally Rooney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsisin.

      Sa peaksid kirjutama Philipist, tema pole problemaatiline. Ta on „tore”.

      Bobbi tegi sõna tore ümber õhku jutumärgid, ehkki Philipi kohta arvas ta seda tõepoolest. Bobbi poleks eales kedagi ilma jutumärkideta toredaks nimetanud.

      Melissa oli öelnud, et tuleb tol õhtul kah kohale, aga me nägime teda alles pärastpoole, no nii pool üksteist või üksteist. Ta istus Nickiga koos ja Nickil oli ülikond seljas. Melissa õnnitles meid ja ütles, et meie etteaste oli talle tõesti väga meeldinud. Bobbi vaatas Nicki poole, nagu ootaks ka temalt komplimenti, ja see ajas Nicki naerma.

      Ma ei näinud teie esinemist, ütles ta. Ma just jõudsin kohale.

      Nick on sel kuul Royalis, ütles Melissa. Ta mängib „Kassi kuumal plekk-katusel”.

      Aga te olite kindlasti suurepärased, ütles Nick.

      Las ma toon teile mõlemale midagi juua, ütles Melissa.

      Bobbi läks koos temaga baarileti juurde, nii et jäime Nickiga kahekesi lauda. Lipsu tal polnud ja ülikond nägi kallis välja. Mul oli liiga palav ja ma muretsesin higistamise pärast.

      Kuidas etendus läks, küsisin.

      Aa, mis, täna või? Pole viga, aitäh.

      Ta võttis parajasti mansetinööpe ära. Ta asetas need lauale oma klaasi kõrvale ja ma märkasin, et neid kattis värviline email, art déco stiilis. Mõtlesin, et imetleks neid valjult, aga siis tundsin, et pole selleks suuteline. Tegin hoopis, nagu otsiksin üle õla Melissat ja Bobbit. Kui ma tagasi pöördusin, oli Nick telefoni välja võtnud.

      Ma tahaksin seda näha, ütlesin. Mulle meeldib see näidend.

      Sa peaksid siis tulema, ma võin sulle piletid kinni panna.

      Kuna ta rääkimise ajal pilku ei tõstnud, olin kindel, et ta ei mõtle seda siiralt või vähemalt unustab selle jutuajamise kiiresti. Ütlesin lihtsalt midagi jaatavat ja mittesiduvat. Nüüd, kus Nick mulle tähelepanu ei pööranud, võisin teda lähemalt vaadelda. Ta oli tõesti erakordselt nägus. Arutasin endamisi, kas inimesed lihtsalt harjuvad ära, et nad nii hea välimusega on, ja tüdivad sellest viimaks, aga seda oli raske kujutleda. Mõtlesin, et kui mina oleksin nii hea välimusega nagu Nick, oleks mul arvatavasti kogu aeg lõbus.

      Vabandust, et ma ebaviisakas olen, Frances, ütles ta. Mul on ema telefoni otsas. Ta saadab nüüd sõnumeid. Ma peaksin talle ütlema, et räägin luuletajaga, see avaldaks talle võimsalt muljet.

      No kust sa tead. Järsku ma olen kohutavalt halb luuletaja.

      Nick naeratas ja libistas telefoni põuetaskusse tagasi. Vaatasin tema kätt ja vaatasin eemale.

      Ma olen küll hoopis teist juttu kuulnud, ütles ta. Aga järsku saan järgmine kord ise otsustada.

      Melissa ja Bobbi tulid jookidega tagasi. Märkasin, et Nick oli mu nime vestlusesse poetanud, just nagu tahaks näidata, et mäletab mind meie viimasest kõnelusest. Muidugi mäletasin ka mina tema nime, aga ta oli vanem ja mõnevõrra kuulus, nii et tema tähelepanu meelitas mind väga. Ilmnes, et Melissa oli nende autoga linna tulnud ning seetõttu oli Nick olnud sunnitud pärast etendust meiega ühinema, et koju küüti saada. Paistab, et see korraldus polnud välja mõeldud just Nicki mugavust silmas pidades, ning ta nägi meie vestluse ajal valdavalt väsinud ja tüdinud välja.

      Melissa saatis mulle järgmisel päeval meili, öeldes, et nad olid meile järgmiseks neljapäevaks kaks teatripiletit kõrvale pannud, aga et ärgu me põdegu, kui meil teised plaanid on. Ta lisas Nicki meiliaadressi ja kirjutas: juhuks, kui teil on vaja ühendust võtta.

      4

      Kuna Bobbi pidi neljapäeval oma isaga õhtust sööma minema, pakkusime vaba teatripiletit Philipile. Philip muudkui küsis, kas me peame Nickiga pärastpoole rääkima ka, aga seda ma ei teadnud. Kuna ma kahtlesin, kas ta ikka tuleb spetsiaalselt meiega rääkimiseks välja, ütlesin, et me võime kindlasti täitsa tavapäraselt lahkuda. Philip polnud Nickiga kohtunud, aga ta oli teda telekas näinud ja pidas tema välimust heidutavaks, nagu ta ütles. Ta esitas mulle palju küsimusi selle kohta, milline Nick päriselus on, aga ma ei pidanud end pädevaks neist ühelegi vastama. Kui me olime kava ära ostnud, sirvis Philip seda kohe kuni näitlejate elulugudeni ja näitas mulle Nicki fotot. Hämaras valguses oli see õigupoolest ainult mingi suvalise näo kontuur.

      Vaata tema lõuga, ütles Philip.

      No ma näen küll.

      Laval süttisid tuled ning Maggiet mängiv näitlejanna tuli ja hakkas lõunaosariikide hääldusega röökima. Kõnepruugil polnud ju viga, aga see jättis ikkagi sellise tehtud mulje. Ta ajas kleidi seljast ja seisis seal valge kombinee väel, mis oli nagu Elizabeth Taylori valge kombinee seal filmis, kuigi siinne näitlejanna nägi välja ühtaegu vähem kunstlik ja kuidagi samal ajal vähem veenev. Tema seljas oleva kombinee õmbluse seest paistis hooldusjuhendite lipik, mis minu jaoks hävitas reaalsuse efekti, kuigi kombinee ja hooldusjuhendite lipik ise olid kahtlemata päris. Järeldasin, et mõnda laadi reaalsus jätab ebarealistliku mulje, ja see viis mu mõtted teoreetik Jean Baudrillardile, ehkki ma polnud tema raamatuid lugenud ning ilmselt tema kirjutised selliseid teemasid ei käsitlenud.

      Nick ilmus lõpuks välja saali poolt vaadates paremast uksest, ise käigu pealt särki kinni nööpides. Tundsin, kuidas minus kihvatas iseteadlikkus, just nagu oleks kogu publik tolsamal hetkel minu reaktsiooni jälgima pöördunud. Nick nägi laval hoopis teistsugune välja ja rääkis tundmatuseni teistsuguse häälega. Tema olek oli jahe ja osavõtmatu viisil, mis andis aimu seksuaalsest jõhkrusest. Hingasin mitu korda läbi suu sisse-välja ja niisutasin korduvalt keelega huuli. Üldiselt polnud lavastus suurem asi. Teiste näitlejate hääldusviis oli kuidagi mööda ja kõik laval olev nägi käsitsemist ootava rekvisiidi moodi välja. Mõnes mõttes see üksnes rõhutas Nicki vaatemängulist ilu ning jättis tema piinlemisest ehedama mulje.

      Kui me teatrist välja tulime, sadas jälle. Tundsin end kristallpuhta ja tillukesena nagu vastsündinud imik. Philip tegi vihmavarju lahti ja me kõndisime tema bussipeatuse poole, samal ajal kui mina naeratasin nagu maniakk laialt eimillegi peale ja puudutasin korduvalt oma juukseid.

      Täitsa huvitav oli, ütles Philip.

      Minu meelest oli Nick teistest näitlejatest justkui palju etem.

      Jajah, igavene stress oli, on ju? Aga Nick oli täitsa hea.

      Puhkesin selle remargi peale ülemäära valjult naerma ja vakatasin siis, kui taipasin, et selles pole mitte kui midagi naljakat. Kerge jahe vihm sähvas vastu vihmavarju ja ma üritasin välja mõelda mingit huvitavat ilmateemalist kommentaari.

      Ta on ilus, kuulsin ennast ütlemas.

      Peaaegu eemale peletaval määral.

      Jõudsime Philipi bussipeatusesse ja pidasime lühidalt aru, kumb meist peaks vihmavarju võtma. Lõpuks võtsin mina. Sadas kõvasti ja hakkas pimedaks minema. Tahtsin veel näidendist rääkida, aga nägin, et Philipi buss jõuab kohe peatusesse. Teadsin, et ta nagunii ei tahaks näidendist enam palju rohkem rääkida, aga olin ikkagi pettunud. Ta hakkas oma piletiraha lugema ja ütles, et homme näeme. Kõndisin üksi oma korterisse tagasi.

      Koju jõudes jätsin vihmavarju siseõueukse kõrvale ja tegin läpaka lahti, et Nicki meiliaadressi СКАЧАТЬ