Vestlused sõpradega. Sally Rooney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suhte mõttes või?

      Selle peale Bobbi ainult naeris. Teiste inimeste puhul ma üldiselt tajusin, mida võtta tõsiselt ja mida mitte, aga Bobbi puhul oli see võimatu. Ta ei paistnud kunagi täie tõsidusega rääkivat ega täielikult nalja tegevat. Seetõttu olin harjunud kõigisse ta imelikesse juttudesse omamoodi zeniliku leppimisega suhtuma. Vaatasin, kuidas ta oma pluusi seljast võtab ja minu valge särgi selga tõmbab. Käised kääris ta hoolikalt üles.

      Kena, küsis ta. Või hirmus?

      Kena. Näeb kena välja.

      2

      Enne kui me Melissa juurde õhtusöögile läksime, sadas päev otsa. Istusin hommikul voodis ja kirjutasin luulet, äsades iga kord, kui tahtmist oli, enter’ile. Lõpuks tegin rulood lahti, lugesin netist uudiseid ja käisin duši all. Mu korterist avanes uks hoone siseõuele, mis oli lopsakalt roheline ja mille tagumises nurgas kasvas õitsev kirsipuu. Juuni oli kohe käes, aga aprillis olid õied eredad ja siidised nagu konfetid. Kõrvalkorteri paarikesel oli väike beebi, kes vahel öösiti nuttis. Mulle meeldis seal elada.

      Saime õhtul Bobbiga linnas kokku ja sõitsime bussiga Monkstowni. Tagasitee otsimine maja juurde oli nagu üllatuse paberist lahtiharutamine mängus „Anna pakk edasi”. Mainisin seda tee peal Bobbile ja ta küsis: on see auhind või lihtsalt järjekordne pakkepaberi kiht?

      Seda me arutame sinuga pärast õhtusööki, ütlesin.

      Kui me kella helistasime, tuli Melissa uksele, fotoaparaat üle õla visatud. Ta tänas meid tulemast. Tal oli väljendusrikas vandenõulaslik naeratus, millega ta ilmselt kostitas kõiki oma portreteeritavaid, just nagu ütlemaks: sa ei ole minu jaoks mingi harilik portreteeritav, sa oled mu eriline lemmik. Teadsin, et harjutan seda naeratust hiljem kadedalt peegli ees. Spanjel klähvis köögiuksel, sellal kui me jopesid üles riputasime.

      Köögis hakkis Melissa abikaasa parajasti köögivilja. Koer oli selle seltskondliku kogunemise üle tõeliselt elevil. Ta kargas köögitoolile ja haukus kümme-kakskümmend sekundit, enne kui Nick ta vakka käsutas.

      Kas me tohime teile mõlemale klaasi veini pakkuda, küsis Melissa.

      Ütlesime, et muidugi, ja Nick valas klaasid täis. Olin meie esimese kohtumise järel tema kohta netist infot otsinud, osalt seetõttu, et ma reaalses elus ühtki teist näitlejat ei tundnud. Nick oli töötanud peamiselt teatris, aga mänginud natuke ka teles ja filmis. Korra, mitu aastat varem, oli teda esitatud ühe tähtsa auhinna nominendiks, aga ta ei võitnud. Olin peale sattunud tervele reale särgita fotodele, millest enamikul nägi ta noorem välja, tuli parajasti basseinist või oli duši all telesarjas, millele oli ammuilma lõpp tehtud. Saatsin Bobbile ühe foto lingi sõnumiga: rikka naise kompu.

      Melissa ei figureerinud internetis just paljudel fotodel, ehkki tema esseekogumikust oli palju räägitud. Ma ei teadnud, kui kaua ta on Nickiga abielus olnud. Kumbki neist polnud piisavalt kuulus, et selline informatsioon veebis saadaval oleks.

      Nii et te siis kirjutate kõike koos, jah, küsis Melissa.

      Oh issand, ei, ütles Bobbi. Frances kirjutab kõik ise. Ma isegi mitte ei aita.

      See pole tõsi, ütlesin. See pole tõsi, aitad küll. Ta ütleb seda lihtsalt niisama.

      Melissa kallutas pea küljele ja tõi kuuldavale midagi naerusarnast.

      Hea küll, kumb siis nüüd valetab, küsis ta.

      Mina valetasin. Bobbi ei aidanud mul luulet kirjutada, kui, siis ainult mu elu rikastamise mõttes. Minu teada polnud ta eales loovkirjutamisega tegelnud. Talle meeldis esitada dramaatilisi monolooge ja laulda sõjavastaseid ballaade. Laval oli tema meist kahest see etem esineja ning ma heitsin tihti tema poole ärevaid pilke, et meelde tuletada, mida teha.

      Õhtusöögiks sõime spagette paksu valge veini kastmega ja ohtralt küüslaugusaia. Nick oli enamjaolt vait, Melissa aga esitas meile küsimusi. Ta ajas meid kõiki kogu aeg naerma, aga selsamal moel, nagu sa võid sundida kedagi midagi sööma, kui ta seda ikka päriselt süüa ei taha. Ma ei osanud öelda, kas mulle selline lustlik pealetükkivus ikka meeldib, aga oli näha, kui väga Bobbi seda nautis. Ta naeris isegi rohkem, kui ta tegelikult naerma pidi, ma sain aru küll.

      Kuigi ma ei osanud täpsemalt öelda miks, oli mul kindel tunne, et nüüd, kus Melissa teadis, et ma kirjutan meie materjali üksi, on tema huvi meie kirjutamisprotsessi vastu vähenenud. Teadsin, et selle muutuse vaevutajutavuse tõttu on Bobbil võimalik seda hiljem eitada, ning ma ärritusin, nagu oleks see juba juhtunud. Mind valdas tunne, et olen hakanud kogu sellest kombinnist eemale kanduma, just nagu see viimaks paljastunud dünaamika ei huvitaks või isegi ei hõlmaks mind. Oleksin võinud vestluses püsimise nimel rohkem pingutada, kuid küllap tundsin vimma, et pean tähelepanu pälvimiseks vaeva nägema.

      Pärast õhtusööki koristas Nick kõik taldrikud ära ja Melissa tegi pilte. Bobbi istus aknalaual ja vaatas põlevat küünalt, naeris ja tegi nunnusid nägusid. Mina istusin liikumatult õhtusöögilaua taga ja lõpetasin kolmandat klaasitäit veini.

      Mulle meeldib see aknavärk, ütles Melissa. Kas me võiksime samasuguse teha, aga talveaias?

      Talveaeda pääses köögist kahe poolega ukse kaudu. Bobbi järgnes Melissale, kes pani ukse nende järel kinni. Nägin, kuidas Bobbi istus naerdes aknalauale, aga tema naeru ma ei kuulnud. Nick hakkas kraanikaussi sooja vett täis laskma. Ütlesin talle uuesti, kuivõrd hea toit oli, ning ta tõstis pilgu ja ütles: oi, aitäh.

      Vaatasin läbi klaasi, kuidas Bobbi silma alt meigitähni eemaldas. Tema randmed olid saledad ja tal olid pikad elegantsed käed. Kui ma vahel midagi igavat tegin, näiteks kõndisin töölt koju või riputasin pesu kuivama, meeldis mulle ette kujutada, et näen välja nagu Bobbi. Tal oli minust parem rüht ja meeldesööbivalt kaunis nägu. Teesklus oli minu jaoks nii tõene, et kui ma kogemata oma peegelpilti märkasin ja omaenda välimust nägin, tabas mind veider depersonaliseeriv šokk. Nüüd, kus Bobbi otse mu vaateväljas istus, oli seda raskem teha, aga katsetasin ikkagi. Mul oli tahtmine öelda midagi provotseerivat ja rumalat.

      Ma pole vist enam tarvilik, ütlesin.

      Nick vaatas talveaia poole, kus Bobbi juustega sahmerdas.

      Kas sa arvad, et Melissal on oma lemmik, küsis ta. Ma räägin temaga, kui sa tahad.

      Pole hullu. Bobbi on kõigi lemmik.

      Tõesti? Ma pean ütlema, et sina oled mulle sümpaatsem.

      Vaatasime teineteisele otsa. Oli näha, et Nick mängib minuga kaasa, nii et naeratasin.

      Jah, ma tundsin, et meil on kaasasündinud klapp, ütlesin.

      Mind tõmbab luuleliste tüüpide poole.

      Ah soo. Usu, mul on rikkalik siseelu.

      Nick hakkas selle peale naerma. Ma sain aru küll, et käitun natuke ebasündsalt, aga eriti ma selle üle ei põdenud. Väljas talveaias oli Melissa sigareti süüdanud ja fotoaparaadi klaasist kohvilauale pannud. Bobbi noogutas millegi peale andunult.

      Ma arvasin, et tänasest õhtust kujuneb košmaar, aga tegelikult oli täitsa tore, ütles Nick.

      Ta istus tagasi minu juurde laua taha. Nicki ootamatu avameelsus meeldis mulle. Olin ju tema teadmata netis tema särgita СКАЧАТЬ