Vestlused sõpradega. Sally Rooney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Bobbi: saaks täna õhtul kokku?

      Bobbi: ja vaataks filmi vms

      Bobbi tahtis mulle mõista anda, et on erinevalt minust Melissaga ühenduses olnud. See avaldas mulle tõesti muljet, nagu mõeldud oligi, aga ühtlasi tundsin end kehvalt. Teadsin, et Bobbi meeldib Melissale minust rohkem, aga ma ei teadnud, kuidas nende värske sõprusega liituda, ilma et ma peaksin nende tähelepanu nimel oma väärtust alandama. Olin tahtnud, et Melissa minust huvituks, kuna oleme mõlemad kirjanikud, aga selle asemel paistis, et ma ei meeldigi talle, ja ma polnud üldse kindel, et tema mulle meeldib. Mul polnud võimalust temasse mitte tõsiselt suhtuda, sest ta oli avaldanud raamatu, mis tõestas, et paljud teised inimesed suhtuvad temasse tõsiselt isegi siis, kui mina seda ei tee. Mul polnud kahekümne ühe aasta vanuses mitte mingeid saavutusi ega vara, mis oleksid tõestanud, et ma olen tõsiselt võetav inimene.

      Olin Nickile öelnud, et kõik eelistavad Bobbit minule, aga tegelikult polnud see tõsi. Bobbi võis inimestes oma okkalisuse ja talitsematusega kohmetust tekitada, mina aga kaldusin olema julgustavalt viisakas. Näiteks emadele meeldisin ma alati väga. Ning kuna Bobbi kohtles mehi enamjaolt iroonia või põlgusega, hakkasin ka mina neile tavaliselt lõpuks rohkem meeldima. Muidugi ilkus Bobbi selle pärast minu üle. Kord saatis ta mulle meiliga Angela Lansbury pildi ja teema kohal seisis: sinu sihtrühm.

      Tol õhtul tuligi Bobbi minu poole, kuigi Melissat ei maininud ta poole sõnagagi. Teadsin, et see on tal mingi strateegia ja et ta tahab, et ma ise päriksin, aga ma just nimme ei pärinud. See jätab passiiv-agressiivsema mulje, kui see tegelikult oli. Meil oli õigupoolest tore õhtu. Ajasime poole ööni juttu ja Bobbi jäi mu toas madratsil magama.

      *

      Ärkasin tol ööl teki all higistades üles. Algul tundus see olevat unenägu või järsku mingi film. Toa paigutus ajas mind segadusse, just nagu olnuksin aknast ja uksest kaugemal, kui oleksin pidanud olema. Püüdsin end istuli ajada ning tundsin siis vaagnas kummalist piinavat valu, mis sundis mind valjult oiatama.

      Bobbi, ütlesin.

      Bobbi keeras külge. Üritasin voodist välja küünitada, et teda õlast raputada, aga ei suutnud, ja see pingutus kurnas mind läbinisti. Samal ajal tekitas valu tõsidus minus reipust, just nagu võiks see mingil ettenägematul moel mu elu muuta.

      Bobbi, ütlesin. Bobbi, ärka üles.

      Ta ei ärganud. Lükkasin jalad üle voodiääre ja suutsin end püsti ajada. Valu oli talutavam, kui ma kühmu tõmbusin ja kõvasti kõhust kinni hoidsin. Läksin ringiga ümber Bobbi madratsi vannituppa. Vastu plastist ventilatsiooniava trummeldas valjult vihma. Istusin vanniservale. Minust voolas verd. Need olid lihtsalt menstruatsioonivalud. Vajutasin näo kätesse. Sõrmed värisesid. Seejärel laskusin põrandale ja panin näo vastu jahedat vanniserva.

      Mõne aja pärast koputas Bobbi uksele.

      Mis värk on, küsis ta väljastpoolt. On sul kõik korras või?

      Lihtsalt päevade valud.

      Aa. Sul seal valuvaigisteid on või?

      Ei, ütlesin.

      Ma toon.

      Tema sammud kaugenesid. Lõin laubaga vastu vanniserva, et tähelepanu vaagnavalust eemale juhtida. See oli tuline valu, just nagu kisuks kogu mu sisikond üheks väikeseks puntraks kokku. Sammud tulid tagasi ja vannitoa uks paotus paar sentimeetrit. Bobbi libistas sisse karbi ibuprofeeni. Roomasin sinna ja võtsin tabletid ja Bobbi läks ära.

      Viimaks läks õues valgeks. Bobbi ärkas üles ja tuli vannituppa, et mind elutoa diivanile aidata. Ta tegi mulle tassi piparmünditeed ja ma istusin kössakil ja hoidsin tassi kohe häbemeluu kohal T-särgi vastas, kuni see hakkas kõrvetama.

      Sa piinled, ütles ta.

      Kõik piinlevad.

      Aa, ütles Bobbi. Diip.

      *

      Ma polnud Philipiga sugugi lõmpsinud, öeldes, et ma ei taha tööd. Ma ei tahtnudki. Mul polnud oma tulevase rahandusliku jätkusuutlikkuse suhtes mingeid plaane: ma polnud kunagi tahtnud millegi tegemisega raha teenida. Olin varasematel suvedel teinud mitmesuguseid miinimumpalgaga tööotsi – saatnud meile, üritanud võhivõõrastele inimestele telefonitsi midagi maha parseldada ja nõnda edasi – ning uskusin, et pärast ülikooli lõpetamist tuleb neid veel. Ehkki teadsin, et viimaks tuleb mul täiskohaga tööle minna, ei fantaseerinud ma päris kindlasti ealeski säravast tulevikust, kus mulle makstakse mingi majandusliku rolli etendamise eest raha. Vahel tundus see suutmatusena huvituda omaenese elust, ja see ajas mind masendusse. Teisalt tundsin, et mu huvipuudus rikkuse vastu on ideoloogiliselt eluterve. Olin järele vaadanud, milline oleks keskmine aastane sissetulek, kui maailmamajanduse kogutoodang jagataks võrdselt kõigi vahel, ja Vikipeedia andmeil pidi see olema kuusteist tuhat dollarit. Ma ei näinud põhjust, ei poliitilist ega majanduslikku, miks ma peaksin eales rohkem raha teenima.

      Kirjandusagentuuris oli meie ülemuseks Sunny-nimeline naisterahvas. Sunny meeldis nii Philipile kui ka mulle väga, aga Sunny ise eelistas mind. Philip suhtus sellesse rahulikult. Ta ütles, et ka tema eelistab mind. Sunny vist teadis sügaval sisimas, et ma ei taha kirjandusagendina töötada, ning on isegi võimalik, et see tõsiasi tõstis mind tema silmis esile. Philipit vaimustas agentuuris töötamise mõte ilmselgelt, ning ehkki ma ei kritiseerinud teda eluplaanide tegemise pärast, tundsin, et mina ise jagan oma vaimustusi arukamalt.

      Minu karjääri küsimus huvitas Sunnyt. Ta oli väga avameelne inimene, kes tegi alati värskendavalt avameelseid märkusi, ja see oli üks asju, mis mulle ja Philipile tema juures kõige rohkem meeldis.

      Aga kuidas oleks ajakirjandusega, küsis ta minult.

      Ulatasin talle parajasti lõpetatud käsikirjade patakat tagasi.

      Sind huvitab maailm, ütles Sunny. Sul on teadmisi. Sulle meeldib poliitika.

      Meeldib või?

      Ta hakkas naerma ja vangutas pead.

      Sa oled nutikas, ütles ta. Sa pead ju ometi midagi tegema.

      Järsku ma abiellun raha pärast.

      Ta rapsas käega.

      Mine tee tööd, ütles ta.

      *

      Esinesime tol reedel linna keskel ühel ettelugemisel. Suutsin iga luuletust pärast selle kirjutamist esitada umbes kuue kuu jooksul, misjärel ei suutnud ma enam selle poole vaadatagi, avalikust ettelugemisest rääkimata. Ma ei teadnud, mis seda protsessi põhjustab, kuid mul oli hea meel, et need luuletused läksid ainult ettekandmisele, mitte avaldamisele. Nad hõljusid aplausi kõma saatel eeterlikult minema. Tõelised kirjanikud ja ka maalikunstnikud pidid enda tehtud koledaid asju igaveseks vaatama jääma. Mulle käis närvidele, et kõik, mis ma tegin, oli nii kole, aga ka see, et mul pole julgust selle koledusega silmitsi seista. Olin seda teooriat Philipile seletanud, aga tema oli ainult öelnud: ära tümita ennast, sa oled päris kirjanik.

      Tegime Bobbiga esinemiskoha WC-s meiki ja rääkisime mu uusimatest luuletustest.

      Mulle meeldib sinu meestegelaste juures see, ütles Bobbi, et nad kõik on jõledad.

      Ei СКАЧАТЬ