Название: Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk
Автор: Люси Уорсли
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949855605
isbn:
Kolmapäeval, 19. jaanuaril, andis dr Maton korralduse lasta patsiendil kahes jaos kuus pinti verd. Kui Edwardile teisest verelaskmisest teatati, hakkas ta nutma.
Ei saa teisiti kui tuleb kaasa tunda Victoire’ile, kes pidi vaatama, kuidas ta abikaasat nii barbaarsel viisil ravitakse, teades ise vaistlikult, et see ei tee head. Ta pidi aitama Edwardi voodist üles ja ehmatas kohutavalt, kui mees minestas ja oksendas. „Tema kallil kehal on vaevalt punkti,“ kirjutas Victoire 20. jaanuaril, mis on jäetud „kuppudest või aadrilaskmisest puutumata.“ „Ma ei suuda ette kujutada, et patsiendile võib olla hea kaotada palju verd, kui ta on juba nii nõrk,“ jätkas ta, „eile oli ta kohutavalt kurnatud pärast kõike seda, mida need julmad arstid temaga tegid.“34
Laupäevaks, 22. jaanuariks oli kriis toonud Sidmouthi tähtsad inimesed: Victoire’i venna Leopoldi ja tema nõuniku parun Stockmari. Stockmar, ise väljaõppelt arst, katsus Edwardi pulssi ja teadis sedamaid, et mees ei jää ellu: tal ragiseb kurgus ja ta on meeleheitel.35
Edward suutis end veel veidike kokku võtta ja selle aja jooksul üritati teda panna testamendile alla kirjutama. See dokument pani Victoire’i ebatavalisse, lausa jahmatavasse olukorda. Abikaasa testament jättis kõik talle. Sisuliselt tähendas see, et ta ei saa midagi, sest nagu üks Edwardi õdedest ohkas: „Edwardil ei olnud selles ilmas midagi peale võlgade.“36 Ent testament jättis Victoire’ile, üksikule naisele ka midagi käegakatsutamatut, kuid üliolulist: vastutuse troonipärija kasvatuse ja hariduse eest. „Määran ja nimetan oma armastatud abikaasa Victoire’i, Kenti hertsoginna,“ kirjutas Edward, „meie kalli lapse ainsaks eestkostjaks mis tahes olukordades ja eesmärkidel.“37
Selle üllatava pöörde taga oli osaliselt Edwardi vanema venna, prints-regendi vastumeelsus ja huvipuudus. Regent, kes oli sel hilisel eluetapil hädas omaenda deemonitega, saatis tõepoolest taotluse saada Edwardi surma korral oma vennatütre eestkostjaks, aga kiri jõudis kohale liiga hilja. Teine põhjus oli Victoire’i agressiivne ja pragmaatiline vend, keda õde nimetas gut, gut, Leopoldiks, Sidmouthis surus Leopold peale oma õe suguvõsa Coburgide nõudmisi Edwardi Hannoveride suguvõsa arvel. Ise Briti troonis pettunud, võis Leopold endiselt kasutada mõjutusvahendina oma õde.
Arvatavasti koostas testamendi parun Stockmar, Leopoldi parem käsi.38 Victoire muretses, et Edwardil ei ole jaksu sellele alla kirjutada, ent kuulnud, kuidas testament kaks korda valjusti ette loeti, kogus Edward kogu oma jõu kokku. „Raskusega,“ meenutas Stockmar hiljem, „kirjutas ta alla „Edward“, silmitses tähelepanelikult iga tähte ja küsis, kas allkiri on selge ja loetav. Siis vajus ta kurnatult patjadele.“39
Testament andis Victoire’ile tugevama positsiooni, kui ta oleks eales osanud kujutleda. Monarhil oli õigus, lausa kohustus kontrollida oma pärija isikut ja haridust. Vaid paar põlvkonda tagasi oli George I võtnud ühe konflikti järel oma pojatütred nende vanemate käest ära. Victoire’il lasus nüüd üüratu vastutus. Ta pidi oma kohustuste täitmiseks leidma endas uskumatu jõu, kuid keegi ei olnud kunagi õhutanud temas erilist enesekindlust.
Kui pühapäeva, 23. jaanuari pime hommik viimaks koitis, oli Victoria isa surmale väga lähedal. Kohalolija, kes seisis tema voodi eesriide kõrval, kuulis teda sügava tundega ütlemas: „Kaitsku kõigevägevam mu naist ja last ja andestagu mulle kõik minu patud.“ Edwardi viimased teadaolevad sõnad olid mõeldud Victoire’ile: „Ära unusta mind.“40 Kell kümme jaanuarihommiku hämaras valguses teatasid vana kihelkonnakiriku kellalöögid kurbusest haaratud külale, et hertsog on surnud.41
Edwardi käsi oli ikka veel naise käes. Victoire oli haiguse ajal mehele kõiki rohtusid andnud, ta ei olnud viis päeva riideid vahetanud ega viis ööd maganud, olles puhanud vaid väiksel diivanil mehe voodijalutsis. Ta oli „vaest Edwardit lausa jumaldanud,“ kirjutas keegi, kes tundis neid mõlemat, „nad leidsid tõesti teineteises õnnistuse.“42 „Meie kallis mamma,“ kirjutas Victoire’i vanem tütar Feodore, „kannatas väga sügavalt.“
Lapse pärast tegi Victoire kõik, et leinale mitte liialt järele anda.43 Töö tahtis tegemist. Edwardi hing oli majakesest lahkunud, aga keha alles. See tuli nüüd palsameerida ja roosipärjalisse võõrastetuppa välja panna. Kohalikud inimesed tulvasid majja vaatama, möödudes lävel kahest mehest, kes mõlemad hoidsid käes musta lippu. Kõik, kes olid hästi riides, lubati viimset austust avaldama, ja kohale tuli nii palju inimesi, et sisse tuli seada ühesuunaline liikumine. „Me kõik läksime,“ kirjutas üks noor daam lähedal asuvast Salcombe’ist, et näha musta riidega kaetud elutuba, mida valgustasid vaid „väga kõrgetesse küünlajalgadesse asetatud suurimad küünlad, mida keegi näinud oli.“44 Pukklaudadel oli urn Edwardi südame ja sisikonnaga ning tema hiiglaslik kirst. Pikakasvulise hertsogi mahutamiseks oli kirst seitse ja pool jalga pikk ja kaalus rikkaliku sametist kirstulina all üle tonni.45
Kirst oli majas väljas kauem, kui keegi oleks oodanud, ning tervelt kaks nädalat hiljem, 7. veebruaril 1820, korraldati viimaks uhke rongkäik, et toimetada tema säilmed Windsorisse.46 Viivituse põhjuseks oli asjaolu, et 29. jaanuaril, nädal pärast Edwardit, suri viimaks George III. See tähendas, et seitsme päevaga oli Victoria astunud kaks sammu troonile lähemale. Nüüd oli tema ja trooni vahel vaid kolm inimest: George IV, Clarence’i hertsog ja viimane lisandus beebide võiduajamisse, Clarence’i kahekuine laps.
Edwardi testament andis Victoire’ile ainukontrolli tütre üle, kuid jättis naisele ka viletsama päranduse. Surivoodil oli Edward palunud, et naine ei unustaks teda, ja nii see kahtlemata oli. Ent Edward soovitas ka, et Victoire usaldaks tema sõpra ja teenrit John Conroyd. Mustade juuste ja teatraalse välimusega endine armeekapten leidis end nüüd üksildase ja isoleeritud hertsoginna pühendunud ja ustava teenri rollis ja tal olid võimu kasvatamiseks ja oma huvide edendamiseks käes peaaegu piiramatud võimalused. Conroyst oli Victoire’ile sellel tema elu kriitilisel ajal otsekohe kasu: ta korraldas hertsoginnale Couttsi pangas uue laenu.47 Ta oli naise meelest imeliselt aktiivne ja võimekas, samal ajal kui hea Leopold oli taibukuses ja otsuste langetamisel üsna aeglane.48 Victoire’il ei olnud raha ning ta ei olnud isegi kindel, kas prints-regent, kes oli nüüd tegelikult uus kuningas George IV, lubab tal Kensingtoni paleesse naasta. Conroy ja Leopold saatsid lese kibekülma ja rõske ilmaga tagasi Londonisse, kogu tee hoolitses ta väga tähelepanelikult vaese väikse lapse eest.49
Kaheksateistkümne kuuga oli Victoire kaotanud oma rahuliku elu Amorbachis, abikaasa ja igasuguse väljavaate turvalisuseks talle võõral Inglismaal. „Mu vaeses peas valitseb säärane segadus, ma suudan vaevu mõelda,“ tunnistas Victoire, leides lohutust vaid armsas väikses Vickelchenis.50
Kuid Edward oli pärandanud oma perele ka midagi olulisemat kui võlad ja kahtlase kapten Conroy teened. Hoolimata Edwardi suures osas paguluses veedetud masendavast ja raisatud elust oli Julie talle näidanud, milline on normaalne romantiline suhe, ning Victoire’iga oli Edward selle ellu viinud. Mehe püsiva mõju all võitles Victoire nüüd lõvina, et tütre ligidusse jääda, isegi kui see tähendas ohte. Ta oleks võinud tõmbuda tagasi Amorbachi, nagu Briti ladvik nüüd soovis. Ta oleks võinud lasta toriseval George IV-l oma lapse üles kasvatada, ometi jäi ta üksi, peaaegu sõpradeta ja tundmatuna riiki, kus ta ei osanud isegi kohalikku keelt.51
Seetõttu СКАЧАТЬ