Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk. Люси Уорсли

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et sünnitunnistusele kirjutas alla D. D. Davis, Walesi arst. Keegi kohalolnuist ei kiida, isegi ei maini teda, seepärast tundub, et ta kutsuti kohale varuvariandina, leevendamaks naisarsti palkamisega seotud riske, kuid tegeliku töö tegi siiski ära Charlotte Siebold.

      Ent doktor Davis võttis au siiski endale. Frau Sieboldi soo uudsus oli ilmselt tinginud hiljem levinud valeteated, mille järgi tekkisid tal raskused ja Davis oli sunnitud sekkuma.²⁴ Kuid kuningliku sünnituse vastuvõtmisega igasuguste probleemideta toime tulnud Frau Siebold oli peagi teel tagasi Saksamaale. Kolm kuud hiljem aitas ta Coburgis ilmale Victoire’i venna Ernsti pisipoja. Värske Kensingtoni beebi nõbu sai nimeks Albert.

      Järgmistel päevadel sünnitusest taastudes pidid Victoire’i valdama uhkus ja rahulolu. Ta oli täitnud kuningliku perekonna nõudmise pärija järele ning mehe, keda ta nüüdseks tõeliselt armastas, südamesoovi.

      Victoire’ist oli saanud Kensingtoni palee täieõiguslik perenaine, kuigi ta lebas söögitoas ruumides, kus varem elas tema eelkäija Julie. (Teades suurepäraselt Edwardi eelmisest, ligi kolmkümmend aastat kestnud suhtest, andis Victoire mehele täielikult põhjust uskuda, et ta austab seda.²⁵) Kümme aastat varem oli George III nõudnud, et Edward peaks vaese Julie Kensingtoni paleest välja viskama, kuulujuttude järgi oli naine hõivanud lossis kaheksakümmend tuba.²⁶

      Kümne aasta jooksul pärast Julie tseremoonitsemata väljaviskamist oli Edward oma ruumid Kensingtonis ümber ehitanud aina vaevalisemas ja konarlikumas protsessis, mille eest maksis riigikassa. George III üritas selgematel hetkedel oma ekstravagantse poja rahakotti kontrollida. Ühe allika sõnul andis George III käsu, et toad lubjataks lihtsalt üle, aga Edward ei suutnud suurejoonelisematele sisekujundusplaanidele vastu panna. Ta lihtsalt ei küsinud isalt ega rääkinud talle, öeldes, et ta oli kunagi olnud paha poiss ega kavatse seda rohkem olla, samuti ei kavatse ta lasta endale osaks saada isa äraütlemist, paludes midagi, millest kuningas võiks keelduda.²⁷

      Visaduse ja laenude abil oli Edwardil õnnestunud tellida enda ja Victoire’i ning nüüd nende tütre jaoks Kensingtoni paleesse sisekujundus, mis oli moodne ja elegantne. Laps veetis oma esimesed nädalad ruumides, mida ehtisid ülikülluslikud regendiajal moes olnud värvid: erepunane, valge, merevaigukarva, mündiroheline ja roosa. Pühvlikarva ja mustades toonides elutoa mööbli hulka kuulus suur teokarbikujuliste käetugedega lamamisdiivan. Tubade uksepiidad ja karniisid läikisid kuldselt.²⁸ Edwardi loomuses valitses vastuolu: peale jäiga sõjaväelasest formalisti oli temas peidus ka sübariit.

      1819. aastal suutis Victoire oma iseloomule truuks jäädes kulutada oma lapse riiete ostmiseks üle saja naelsterlingi, kuigi selle hulka kuulusid arvatavasti ka ristimiskleit ja voodiriided.²⁹ Edwardil ei olnud selle vastu midagi, temast uhkemat ja järeleandlikumat isa polnud olemaski. Tema meelest oli tütar selgelt maskuliinne, pigem tasku-Herakles kui tasku-Venus.³⁰ Vastupidi tavadele tahtis Victoire last rinnaga toita, mis oli piisavalt ebaharilik, nii et sellest kirjutati ajalehes The Times.³¹ „Kõik on nii jahmunud,“ tunnistas Victoire, „kuid mu süda murduks, kui näeksin oma kullakest kellegi teise rinna otsas.“³² Ta oli armastusest sõge ja rääkis kõigile, kes olid valmis kuulama, et tütar on tema mon Bonheur, mes delices, mon existence.³ See kõik oli väga ebaharilik. Tavaliselt võeti lapsed nende kuninglike emade juurest ära ja neid kasvatasid professionaalid. Rinnaga toitmine takistas järgmist rasestumist ja aristokraatlikelt naistelt oodati, et nad sünnitaksid võimalikult kiiresti peale pärija ka varuvariandid. Väike perekond Kensingtoni palees meenutas rohkem kaasaegse ilukirjanduse lähedasi armastavaid peresid kui enamikku Euroopa kuningakodade paare, kes olid koos hüvede pärast. Kentid järgisid ka värsket teadlaste soovitust ja lasid oma last süstida rõugete vastu. Siin võib kahtlustada juba oma karjääri algul selleks kaitsepookimiseks litsentsi saanud Frau Sieboldi mõju.

      Kuigi tütar oli troonipärilusreas alles viies, võis Edward õigusega hoobelda, et oli nüüd beebivõiduajamises ette tõmmanud. Ka tema kaks venda olid 1819. aastal lapse saanud, üks veidi enne ja teine vaid kolm päeva pärast teda. Ent need nooremad kuninglikud hertsogid olid Edwardist tagapool ja nende pojad pärilusreas Edwardi tütrest madalamal.

      Kõige vanem vend, prints-regent, ei tahtnud mõeldagi Edwardist kui tulevase kuninganna isast. Regendi meelest võis ta veel abielluda ja isegi uue lapse saada. Seetõttu otsustas ta, et Edward tuleb paika panna.

      Edward ihkas ihust ja hingest, et tema väike kuninganna saaks nime hea eeskuju, kuninganna Elizabeth I järgi.³⁴ Kuid viimane sõna kuulus prints-regendile. Tema ei lükanud tagasi üksnes nime Elizabeth, vaid ka Georgina ja Charlotte’i lapse vanavanemate auks. Kõik need nimed tundusid nii tähtsusetule lapsele häbematult kuninglikud. Ristimine Kensingtoni palees oli juba alanud, ent keegi ei teadnud veel, millise nime regent heaks kiidab.³⁵ Tseremoonia sel hetkel, kui oli vaja nimi öelda, oli pikk paus. Kõik teadsid, et lõpliku valiku peab langetama regent.

      „Alexandrina,“ teatas regent. Nimi pidi olema austusavaldus lapse ristiisale, Vene keisrile.

      Vaikselt soovitati, et laps vajab rohkem kui üht nime.

      „Andke talle siis ka tema ema nimi,“ nõustus regent tusaselt. Seejärel ta lahkus ega osalenud pidusöögil, mille Edward ja Victoire sel õhtul Kensingtoni palees korraldasid.

      Nii anti pisitüdrukule peaaegu möödaminnes tema sakslannast ema nime inglispärane versioon, ilma et kellelgi olnuks vähimatki aimu, et seda nime hakkab kandma terve ajastu.³⁶

      3

      Märjad jalad, Sidmouth, 23. jaanuar 1820

      1820. aasta jaanuar oli Devoni mereäärses Sidmouthi kuurordis külmem, kui keegi osanuks oodata. Inglismaa keskmine temperatuur oli sel kuul 0,3 kraadi alla nulli. Humberi jõe suudmes märgati jääpanku ning Poole’i sadam külmus kinni.¹ Windsori lossis ajas aeglaselt surev George III end äkki voodiriietes üles ja ütles „Kuningas Leari“ tsiteerides: „Tomil on külm.“^[1.]2

      Külm oli eriti vastukarva Sidmouthi kõrgest soost külalistele, kes olid oodanud leebet Inglismaa lääneosa talve. Tavaliselt särab siin jaanuaripäike lainetele, mis raksatavad poripunastele kaljudele või laksuvad Sidmouthi kivisele rannale. Sellele rannale jõuab ootamatult, vaid paari sammuga turuväljakult, nagu ei mõistaks linn, et meri on nii lähedal. 1820. aastal käis rannas eesliga sõite tegemas perekond poisi ja kahe tüdrukuga. Need olid kirjanduslike huvidega daami, romaanikirjanik Frances Burney sõbra Althea Allinghami lapsed.

      Sel talvel ei räägitud Sidmouthis muust kui Kenti hertsogi ja hertsoginna otsusest tuua printsess Victoria talvepühadeks Devonisse. „Väiksel Sidmouthil oli au“ printsessi võõrustada, kirjutas Althea. Tema enda väiksed tütred ootasid ärevusega võimalust näha tillukest printsessi, kellest võib ühel päeval saada Inglise kuninganna.³

      Nende soov täitus kiiresti, sest kuninglikku beebit sai peagi Sidmouthis sageli näha. Allinghami tüdrukud seisid Edwardi ja Victoire’i üürimaja Woolbrook Cottage’i väravas ja ootasid, et hoidja tooks kaheksakuuse tüdruku õue värsket õhku hingama. Kui laps välja ilmus, oli Althea samavõrra võlutud. Ta kirjeldas printsessi väga kauni ja armsa lapsena, kellel olid suured sinised silmad ja armsa, kuid otsustava joonega suu.

      Ühel päikselisel päeval põrkas Allinghamide pere kokku Kentide perega, kes olid koos väljas, et otsida mõõna ajal liival huvitavaid meretaimi.⁴ See oli võluv vaatepilt: Edward ja Victoire teineteise käevangus ning laps oma valges luigesulgedest kapuutsiga jakis käsi isa poole sirutamas. Althea, kes ei jätnud kunagi kasutamata võimalust sentimentaalitseda, meenutas hiljem naeratust Victoria СКАЧАТЬ