Название: Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk
Автор: Люси Уорсли
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949855605
isbn:
Nii said Althea Allingham ja tema kolonelist abikaasa paar päeva hiljem kaardi kutsega tulla kella kuueks õhtust sööma. Nad olid juba tõlda istumas, et Woolbrook Cottage’isse sõita, kui kohale sõitis hertsogi livrees tallipoiss, kes tõi teise kaardi. Sellel seisis, et õhtusöök jääb ära, kuna Edward on haige. „Meil ega ilmselt kellelgi teisel polnud aimugi,“ meenutab Althea, „et see teade (tema haigusest „oli esimene hoiatusmärk ees ootavast.“5
23. jaanuariks, kaks nädalat hiljem, võitles Edward oma elu eest. Woolbrook Cottage oli surmaga heitlemiseks sobimatu paik. See oli regendiperioodi unelm, dekoratiivne nukumajake, kus aristokraadid mängisid lihtsa elu elamist. Enne kui maja sai nimeks Woolbrook Cottage, nimetati seda Kingi majakeseks, mitte kuninglike sidemete tõttu, vaid seepärast, et härra King Bathist oli see, kes kujundas 1770. aastatel vana talumaja ümber katusesakkidega gooti villaks. Uhkem kui nime järgi arvata võiks, oli Woolbrook Cottage tegelikult avar aadlile mõeldud puhkusemaja.
Maja, valgeks krohvitud miniloss rannani ulatuva väikse oru suudmes, on praegugi alles. Kolmekorruseline hoone oli 1820. aastal kaetud ronitaimedega, et anda suvel varju veidralt kaardus verandale.6 Oru läänepoolne sein kerkib maja teise korruseni, mis tähendab, et alumise korruse elutoa akendest võib näha merd ning astuda klaasustest välja verandale, mida ümbritsevad kuslapuud ja roosid, ning sealt edasi mööda muru alla kõndida.7
See suur ovaalne elutuba, mille põrandat kattis roosipärgadest mustriga vaip, oli maja kauneim ruum.8 Kuid 1820. aasta jaanuaris ei olnud roose ja kuslapuid võimalik märgata ning maja oli kopitanud ja külm. Ühel avameelsel hetkel nimetas Victoire seda viletsaks pisikeseks majaks, kus on nii vähe ruumi ja mida on võimatu soojana hoida.9 Kui väga teenijad ka ei pingutanud, ei suutnud kaminad õhukeste seintega maja soojaks kütta. Pooleldi loss, pooleldi villa, oli maja konstruktsioon kipakas ja isegi tänapäeval vihiseb tuul läbi selle kaunite, ent ebapraktiliste teravatipuliste gooti akende. Edwardi vennad panid imeks, mida ta mõtles, lahkudes nii kohutavalt külmal aastaajal oma mugavatest ruumidest Kensingtonis.10 Kuid Edwardit külm ei häirinud. Ta oli terve ja tugev. „Mu vennad ei ole nii tugevad kui mina,“ kuulutas ta ikka. „Mina olen elanud korrapärast elu. Ma elan neist kõigist kauem, kroon tuleb mulle ja minu lastele.“11
Edwardi „korrapärane elu“ oli tema kodakondsetele paras katsumus. Majapidamine pidi käima nagu kellavärk. Edwardi iseloomu pedantsus ilmneb tema ülikorralikes kaldus käekirjaga kirjades, mis jagavad ohtralt korraldusi, mida tuli täita täht-tähelt ning ranges vastavuses teiste korraldustega.12 Üks teener pidi kogu öö ärkvel olema, et saaks teda hommikul kutsuda, ning ta ei tohtinud enne magama minna, kuni oli süüdanud riietumistoa kaminas tule. Kell kuus tõi teine teener Edwardile kohvitassi ja kolmas viis kandiku ära. On arusaadav, kuidas tema elamiskulud nii kiiresti kuhjusid. Kogu teenijaskonda kontrollis Edward kellade süsteemiga, igale viiest teenijast, keda ta kõige sagedamini kohale kutsus, kõlas eri toon. Süsteemi peeti nii nutikaks, et selle võttis üle ka varakamber.13
Edward ja Victoire olid tulnud Sidmouthi väidetavalt sooja ilma ja tervistavate mereveevannide pärast.14 Suvel oli Sidmouth õitsev kuurort, mille tegi populaarseks kümbluste moeröögatus, nagu kirjutas üks reisijuht. Linnas elas veidi vähem kui kolm tuhat inimest, kuid hooaegadel elanikkond paisus: augustis võis linnas viibida kolmsada headest perekondadest külalist.15 Aga tõeline põhjus, miks Edward Sidmouthi valis, olid võlad. Ta oli palganud ühe Exeteri advokaadi otsima sobivat maja, mida saaks väljaspool hooaega soodsa hinnaga rentida.16
Peale külmuse oli Woolbrook Cottage liiga väike kogu teenijaskonnale, kes tuli majutada mujale linna. Sidmouthi poepidajad rõõmustasid. Kaheksateistkümne abielukuu jooksul oli Edward külvanud Victoire’i üle kingitustega, mille eest maksti laenatud rahaga: klaver, ehted, kübarad, musliin, parfüümid ja pitsid.17 Nüüd võtsid kohalikud kaupmehed järjekorda, et oma teeneid pakkuda, ning Sidmouthi kingsepale John Taylorile sai osaks au valmistada Victoria esimene kingapaar. Tegelikult tegi ta koguni kolm paari, kõik neli tolli pikad: ühe beebile kandmiseks, teise endale ja kolmanda andis ta linna pottsepale, et see valmistaks selle järgi keraamilise koopia müügiks. Aja jooksul sai kuninganna Victoriast seni kõige enam müünud monarh, ning see protsess oli juba alanud.
Külmast hoolimata arvas Edward, et tütrel läheb hästi. Ta oli kuuekuuselt rinnast võõrutatud. Kaheksakuuselt oli ta juba aastase lapse suurune ja tal oli vähimagi ebamugavuseta tulnud kaks piimahammast.18 „Mu väike tütar,“ kirjutas Edward, „on tugev ja terve; kardan, et liigagi terve mõne mu pereliikme arvates, kes peavad teda sissetungijaks.“19 Siinkohal vihjas ta vimmale, mida ta nooremaid vendi, beebivõiduajamise kaotajaid, arvati tüdruku vastu tundvat. Kui Victoria oleks surnud, liikunuks nende pojad troonipärilusjärjekorras ülespoole.
Ent Victoire tundis lapsi paremini kui Edward. Tüdrukukest lähemalt uurides leidis ta tütre olevat rahutu ja kurguvalus. Laps hakkas ilmutama sümptomeid, et ta soovib oma pisikest tahtmist saada.20 Victoire leidis, et tema „tasku-Heraklesega“ on keerulisem kui kahe esimese lapsega. „Ma olen selle pisikesega liiga ärevil,“ tunnistas ta, „lapsikul moel, nagu oleks ta mu esimene ... mu kallis kullake on mind täielikult mu tavapärasest eluviisist välja rebinud.“21 Victoire’ile oli Sidmouth sünge aeg.22
Siis jäi haigeks ka Victoire’i tütar Feodore, kes oli nüüd kaheteistkümnene. Kuid mõlema tüdruku haigus oli vaid eelmäng sellele, mis ootas ees. 7. jaanuaril oli Edward läinud oma sõbra ja nõuandja John Conroyga vihmase ilmaga jalutama. Conroy, kuus jalga pikk nagu Edward isegi, oli olnud sunnitud armeest 1816. aastal erimeelsuste tõttu lahkuma. Temast sai selle asemel oma endise väeülema kojaülem.23 Nüüdseks oli ta Kentide majapidamises nii kõvasti kanda kinnitanud, et perekond ei kujutlenud, kuidas ilma temata hakkama saada.
Jalutuskäigult naastes, räägib legend, ei vahetanud Edward oma märgi saapaid ja sukki: tütre naeratustest võlutuna lükkas ta selle paraku edasi kuni õhtusöögiks riietumiseni.24 Nii oletatakse, et haiguse põhjus oli armastus tütre vastu. See on armas mõttekäik, ent Edwardil endal ei olnud märgade sokkide teooriaks aega. Tema meelest oli ta tervis hakanud halvenema juba Inglismaa lääneossa saabudes. Edward arvas, et miski Sidmouthi vees oli hakanud tema soolestikus täringut mängima.25 Keegi ei teadnud veel midagi pisikutest või viirustest ning arvati, et haigus pääseb kehasse vee või õhu kaudu. Edwardi häda tõeline põhjus oli viiruslik kopsupõletik, mille tulemuseks oli äge põletik kopsus, mis peagi võttis muret tekitava ulatuse.26
Kuid Edward keeldus oma „külmetusse“ kuigi tõsiselt suhtumast. Otsustanud eirata tõsiasja, et ta on haige, palus ta kapten Conroyd peokülalisi kutsuda.27 Ta tahtis koguni kohutavalt külma tuulega mereveevanni võtta, ent abikaasa ei lubanud.28 Ta keeldus ka kohaliku arsti ravimitest.29 Viimaste hulgas oli elavhõbedasisalduse tõttu äärmiselt ohtlik, lahtistava toimega kalomel, segatuna dr Jamesi palavikupulbriga, mis sisaldas teist mürki, antimoni.30 Kuid mõne päeva pärast sundisid hingamisraskused Edwardi voodisse jääma. Kolmapäeval, 12. jaanuaril lasi Victoire viia mehe voodi soojemasse tuppa. Laupäeval, 15. jaanuaril hakati kuppe panema.
Nüüd saabus tõeline ärevus sellesse viletsasti ehitatud majja, mis on täiesti sobimatu igaühele, kes on haige. „Oh,“ kirjutas Victoire, „olin arsti uutest kinnitustest hoolimata meeleheitel.“31 Hilisematel aastatel meenutas Feodore, kuidas ema vaevu vastu pidas. „Mäletasin hästi kohutavat aega Sidmouthis,“ СКАЧАТЬ