Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täitus iseloomuliku lõhnaga, Andrei tundis end ebamugavalt. Asetasin põrsa otse plastkotile, mille sees oli võrratu Valgevene toit ja jäin tolliametnikku jõllitama, pilgus omakasupüüdmatu tuline armastus. Ja nüüd rikkus Roger taas valju puuksuga õhku.

      „Oi, see on hoopis muumia, kes pahandusi teeb,“ ütles Andrei imestunult. „Järelikult on ta elus ja tal peab olema pass.“

      „Topis laseb vahel tema sisse kogunevat õhku välja,“ selgitasin. „See on loomulik protsess.“

      Sõnagi lausumata läks Andrei koridori. Ma tõmbasin hinge, haarasin plastkoti juustu-kalkuniliha-kohupiima-hapukoorega, toppisin selle padja alla, vajusin selili selle peale ja jäin vagusi. Kõrvu ulatus piiksumine, siis kostis tolliametniku vaikne hääl:

      „Nikolai, mul on nõu vaja. Vip-vagunis on naisterahvas, venemaalane, tal on seatopis. See on imelik, soe, hingab, peeretab, kuid käitub nagu surnu. Ei, ma pole midagi joonud. Siga lamab, ei liiguta, reisija raputab teda, ta on vakka. Ei, ei ole sink ega vorst, tal on kasukas seljas. Mitte sea oma, pigem nagu koeral või lambal, lokkis karvaga. Ei, ma ei söönud seeni, mida Olja eile korjas. See ei ole siga, kellel on palitu seljas, see ei käi ära, see on seda tüüpi nagu nahk. Sa oled ehk ise Nina ööpäevast kapsasuppi lürpinud ja nüüd ei suuda aru saada, mida sulle räägitakse? See on topis! Seda ütleb see naisterahvas. Patareidega! Kohe küsin.“

      Andrei vaatas kupee uksest sisse.

      „Kelle toode see teie siga on? Kes selle teinud on?“

      „Inimene,“ vastasin naeratades. „Taksidermist.“

      „Mis riigis? Saksamaal? USAs? Prantsusmaal?“

      „Venemaal,“ täpsustasin ma. „Ainult meie inimesed suudavad tõelise šedöövri valmis teha.“

      Andrei kadus taas silmapiirilt. Hetk hiljem kuulsin, kuidas ta jätkab vaikset vestlust:

      „Nikolai! Kult on Venemaa päritolu. Taksist on selle valmis teinud. Kust mina tean! Ehk on sohvril selline idiootlik hobi. Kohe!“

      Tolliametnik tuli jälle kupeesse.

      „Täpsustage sea surma-aastat.“

      „Ühe tuhande kaheksasaja üheksakümnes,“ pahvatasin välja esimese pähe tulnud arvu.

      „Antikvariaat!“ juubeldas mees. „Esitage dokumendid, mis lubavad muinsusesemeid välja viia.“

      Pilgutasin silmi ja taipasin kohe, mida pean ütlema.

„Millest te räägite? Kas siis tuhande üheksasaja kaheksakümnes aasta on muinsus? Issand! Te vihjate, et mina olen vanaeit Izergil³?“

      „Kust see vanaeit pärit on?“ Andrei ei taibanud midagi. „Mis linnast? Jergilist? Vanaema sõidab koos teiega? Kutsuge ta siia! Tolliülevaatuse ajal peavad reisijad oma kohal olema.“

      „Ma reisin üksinda,“ kinnitasin ma.

      „Vanaeit Jergilist on teie naaber?“ ei jätnud Andrei järele.

      „Ta on ammu surnud,“ ütlesin ohates.

      „Ta on teil samamoodi topisena kaasas?“ Ohvitser muutus valvsaks. „Näidake muumia ette.“

      „Andke andeks, ma lihtsalt tegin ebaõnnestunult nalja,“ pomisesin.

      „Mis aastal on siga valmistatud?“ küsis Andrei mornilt. „Täpsustage aeglaselt ja selgelt.“

      „Tuhande üheksasaja kaheksakümnendal,“ kordasin.

      Ülevaataja lipsas koridori.

      „Nikolai! Kult on meie kaasaegne. Selge.“

      Kostsid rasked sammud, kõrvalkupee ukse kriuksatus ja Andrei bassihääl:

      „Kas alkoholi, sigarette on?“

      Hingasin pahinal välja, sulgesin ukse ja laususin lõbusalt:

      „Roger, toll on läinud, politseid pole!“

      Põrsas kargas püsti ja tormas mind suudlema. Ma silitasin teda.

      „Sa oled tubli, sa oled kõige vahvam kääbussiga maailmas ja veel kui tark sa oled! Lausa ebainimlikult taibukas põrsas.“

      Roger urises, siis pistis kärsa padja alla.

      „Kavalpea!“ hüüdsin naerdes. „Tahad juustutükikest?“

      Roger kiunatas.

      Võtsin kilekoti välja.

      „Mida sa siis eelistaksid? Juustu või ehk kohupiima?“

      Põrsas õõtsutas peput, mina lõikasin korralikult juustuviilukese, ulatasin talle ja siis paiskus kupeeuks lahti ja lävel, ootamatult justkui deemon põrgust materialiseerus Andrei.

      „Toll, politsei,“ hüüdsin ma, lükates küünarnukiga toidukotti enese alla.

      Roger varises madratsile, jalad ülespidi. Ülevaataja selja tagant ilmus nähtavale väike koerake.

      „Kui kenake,“ ütlesin heldinult. „Mis ta nimi on?“

      „Ärge segage teenistuskoera tööd tegemast,“ peatas mind kiuslik ohvitser. „Ta nuusutab ruumi üle, et kindlaks teha narkootiliste ainete olemasolu.“

      Ma jäin vait, krants liigutas nina, siis pani koonu aseme servale ja haugatas tasakesi.

      „Mis seal on?“ küsis Andrei murelikult.

      Nüüd kostis tema taskust tilin ja tollimees kargas koridori. Krants haugatas taas vaevu kuuldavalt ja ma nägin, et ta põrnitseb üksisilmi põrsast. „Surnud“ Roggy lõugade vahelt tolknes juustuviil, mida „kadunuke“ ei jõudnud ohvitseri ootamatu ilmumise tõttu alla neelata. Püüdsin juustuviilu Rogeri suust kätte saada, kuid ta surus lõuad kõvemini kokku ja siis hakkas juustutükk pikkamööda „kaaviku“ sisemusse kaduma.

      „Roger,“ pahandasin ma, „sa oled ju surnud! Muumiad ei söö.“

      Järelevaataja koer taipas, et maiuspala on haihtunud ja vaatas mind anuva pilguga. Pistsin käe teki alla, õngitsesin kotist uue juustuannuse ja andsin selle külalisele, sõnades:

      „Söö ruttu ja ära mind reeda!“

      Neljajalgne tolliametnik neelas maiuspala hetkega alla ja hakkas innukalt saba liputama. Keerasin Roggy külili ja peitsin toidukoti enese alla ning samas ilmus kupeesse Andrei, kellel ilmselt oli võime õhust materialiseeruda.

      „Ada, mida sa seal leidsid?“ küsis ta koeralt ähvardaval toonil.

      Ada tonksas Roggyt ninaga, põrsas laskis valjusti puuksu. Koer hüppas õhku, hakkas aevastama, köhima ja ta silmast hakkasid voolama pisarad.

      „Küll sul on ikka delikaatne haistmismeel,“ ütles Andrei ohates. „Tule, lähme ära. Küll ikka haiseb see teie topis, justkui oleks СКАЧАТЬ