Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ igasuguseid, teil on kõigest paar kohukest ja natuke vorsti, mõnel on sada tuhat eurot pakkides. Meil oli juhus, kus reisija mattis sellise rahasumma WCs kasutatud tualettpaberi hulka.“

      „Ja kuhu ma selle kalkuniliha panen?“ küsisin kurvalt.

      „Oi, olemegi kohal,“ ütles vagunisaatja toimekalt ja suundus ukse poole.

      Tirisin toidupaki kiiresti välja, pistsin selle teki alla, istusin aseme peale ja asetasin toidupaki peale tahvelarvuti. Kui tolliametnik käsib pleedi üles tõsta, jään ma õhtusöögita. Kuid ta võib seda ju ka mitte teha.

      Peagi kostis tamburist kähe bassihääl:

      „Tervist! Mitu reisijat?“

      „Kõigest kaks,“ vastas Tanja kiirustades. „Naisterahvad.“

      Kummardusin kääbussea kohale:

      „Roger! Toll! Politsei! Sure.“

      Põrsas sulges silmad ja vajus külili. Panin ta toidutuutu kõrvale ja nägin, kuidas kupeesse sisenes keskealine mees.

      „Tere päevast!“ lausus ta karmil toonil. „Alkohol, sigaretid?“

      „Ei joo ega suitseta,“ raporteerisin mina.

      „Tõuske üles!“ ütles ülevaataja.

      Tõusin kuulekalt, tolliametnik laskis alla ülariiuli, seejärel avas kapi, vaatas tualettruumi, kergitas tekki ja kraaksatas:

      „Loom. Esitage pass.“

      Kattusin külma higiga: nüüd võtab ta Rogeri ära! Vaene põrsas pistetakse karantiini, pole teada, kaua ta peab isolatsioonis viibima. Vaevalt hakatakse talle seal viinamarju andma – pisisiga osutus suureks viinamarja-austajaks. Umbes tund aega enne piirile jõudmist nägi Roggy, kuidas ma pesin seemneteta viinamarjade väikest kobarat, erutus tavatult ja mugis suure isuga ära peaaegu kõik marjad.

      „Koera dokumendid,“ tõstis ohvitser häält.

      „Andrei, ma lähen teenistusvagunisse,“ teatas tema kolleeg minu kupeest möödudes.

      Otsustasin aega venitada ja samas teeselda tõelist blondiini, ehk tüdineb Andrei vestlusest tobukesega ja läheb ära.

      „See pole peni, vaadake ta nina.“

      Tollimees puuris mind tähelepaneliku pilguga.

      „Mis teie ninal viga on?“

      Itsitasin rumalalt.

      „Ma räägin temast! Näete kärsakest? Penidel ei ole kunagi selliseid.“

      Kuid Andrei ei neelanud mu õngekonksu alla.

      „Kus on sea veterinaarpass?“

      „See on põrsake.“

      „Dokument!!!“

      „Isikutunnistust ei ole, sest...“ alustasin ma, suutmata välja mõelda passi puudumise põhjust, „ei ole... üldse ei ole... absoluutselt... kuna...“

      „Kuna – miks?“ katkestas mind tolliametnik.

      „Ta suri ära,“ valetasin ma uljalt. „Milleks laibale pass?“

      Andrei tõmbas kulmud üheks kriipsuks.

      „Sea laipa ei tohi vedada kupees. Surnu sõidab pagasivagunis, kirstus või eripakendis.

      Surnu vedamiseks peab olema luba. Näidake see ette!“

      „Te saite valesti aru,“ püüdsin ma välja keerutada. „Õigemini, te olete väga tark, mina väljendusin valesti, Roger suri, kuid mitte lõplikult.“

      „Ei mõista.“ Tolliametnik muutus veel mornimaks.

      „Ühest küljest on ta elus, aga teisest enam mitte,“ hakkasin lalisema. „Passi ei saa anda, kuna organism enam ei toimi, aga kadunukeseks Roggyt ei tunnistata, kuna ta... ta... ta...“

      „Ta?“ kordas Andrei. „Mida ta on?“

      „Topis!“ pahvatasin ma. „Justkui põrsa muumia.“

      „Topis?“ kordas ülevaataja ja katsus Rogerit. „Ta ei ole seest tühi.“

      „Muidugi.“ Ma noogutasin. „Nahk topitakse ikka seest midagi täis.“

      „Ja ta on soe,“ lõpetas Andrei. „Topised ei ole sellised. Minu äial seisab elutoas rebane, ta on külm.“

      Kehastusin taas blondiiniks.

      „Kas ta on külmutatud?“

      „Ei,“ ütles Andrei, „mitte jääkülm, lihtsalt jahe, teie siga on palju soojem ja ta hingab. Näete, rind tõuseb ja langeb.“

      Soovisin kogu hingest päästa Roggy karantiinist ja minus ärkas taltsutamatu fantaseerija.

      „Muidugi põrsas liigub. Ütlesin ju teile, ta on elus ja surnud korraga, see on kaavikuehituse uus sõna, tegelikult eksisteeriva organismi täielik imitatsioon, sees on väike mootor, mis kunagi rikki ei lähe.“

      „Igiliikurit pole olemas,“ vaidles tüütu ülevaataja vastu.

      Kuid mina olin valvel.

      „Ma räägin niinimetatud aatomipatareist, mis kestab kakssada aastat.“

      „Radioaktiivsete ainete väljavedu on keelatud,“ reageeris Andrei kohe.

      „Mis te nüüd,“ ütlesin naerdes, „lihtsalt nimetus on selline, selle sees pole midagi ohtlikku. Firma, kes kaaviku tegi, kannab nime Aatomiloom.“

      „Nojah,“ mõmises Andrei, kuid ära ei läinud.

      Et tüütust ohvitserist lõpuks vabaneda, haarasin Rogeri kätte ja raputasin teda. Põrsas jätkas geniaalselt surnu mängimist, ta rippus mu käes nagu ülekeedetud makaron, mina aga manasin näole laia naeratuse.

      „Noh? Kas elus kääbussiga hakkaks nii käituma?“

      „Ei,“ nõustus mõningase järelemõtlemise peale ülevaataja ja tundis äkki huvi: „Aga mis pakis on?“

      „Millises?“ küsisin silmi pilgutades.

      „Selles!“ tõstis tolli esindaja häält.

      Ühest küljest oli mul hea meel, et onkel oli kääbussea rahule jätnud, kuid teisest küljest hakkasin ma muretsema – ma ei tahtnud delikatessidest ilma jääda.

      Mängisin idiooti.

      „Kus? Ma ei näe.“

      „Siin see ju on,“ sisistas Andrei läbi hammaste, sirutas käe plastkoti järele, kuid siis Roger lasi kõrvulukustavalt puuksu.

      Poleks СКАЧАТЬ