Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Mis on juhtunud?“

      „Kõik on suurepärane,“ sädistas tütar. „Palavik tõusis neljakümneni, vererõhk oli kakssada kakskümmend saja kahekümne seitsmele.“

      „Tavaliselt on mul üheksakümmend kuuekümnele, võib-olla kohalik aparaat valetab?“ ütlesin kahtlustavalt.

      „Ei, emme, sul on gripp,“ selgitas Maša. „Praegu on liikvel salakaval viirus, see tekitab tüsistusi veresoonkonnale.“

      Nädal hiljem hoiatas kardioloog Olga Aleksejevna mind koju lastes:

      „Teil on vererõhk ebastabiilne, retseptid on siin, võtke ravimeid regulaarselt.“

      Vaatasin retseptikuhilat ja muutusin kurvaks.

      „Neli tabletti hommikul, sama palju päeval, kuus tükki vastu ööd! Kas see jääb nüüd igaveseks nii?“

      „Kohtume kuu aja pärast, vaatame analüüsitulemusi,“ vastas arst diplomaatiliselt. „Te peaksite kuurorti sõitma. On üks linnake San Valentino, unine provintsilinn, sellest kuigi palju ei teata. Turistide hulgas pole see populaarne, mingisuguseid erilisi vaatamisväärsusi seal ei ole. Kuid seal on suurepärane ravila, mis on spetsialiseerunud südame- ja veresoonkonnaprobleemidega haigete rehabilitatsioonile. Mingisuguseid süste teile seal ei tehta, tilguteid ei panda, personal valgeid kitleid ei kanna. Kuid õige toitumine, jalutuskäigud, spordiga tegelemine, rahulik miljöö taastavad teie tervise kiiresti. Kõik, kes seal on käinud, on väga rahul olnud ja nende vererõhk on normaliseerunud.“

      „Suurepärane,“ ütlesin rõõmsalt. „Andke aadress, juba täna kirjutan kirja, ehk leidub mullegi vaba koht. San Valentinosse pole vist pikk lennutee.“

      „Lennuk teile ajutiselt ei sobi,“ vaidles Olga Aleksejevna vastu. „Kui inimesel on probleem veresoontega, on tal parem sõita rongiga. On olemas otseliin Moskva–Bartolono, lõpp-peatusesse tullakse teile vastu ja sõidutatakse San Valentinosse.“

      Nüüd ma siis rappun vagunis, kuulates naabri lakkamatut kädistamist. Näis, et tal pole kavaski minu kupeest lahkuda. Just nüüd kirjeldas ta kujukalt, kuidas ta reisis Egiptuses ja kaamel sülitas tema peale. Ilmselt oli kaameli seljas istuv daam looma oma juttudega sedavõrd ära tüüdanud, et vaeseke ei suutnud enam kauem vastu pidada.

      1 Sellest, kes on Zoja Ignatjevna ja kuidas tema koos kõikide oma sugulastega Daša Vassiljeva majja sattus, on juttu Darja Dontsova raamatus „Mesireisil kolmekesi“.

      2 Daša käigust Pariisi kleidi järele on räägitud Darja Dontsova raamatus „Samovar šampanjaga“.

      2. PEATÜKK

      Tunnid kulusid, aeg-ajalt väljus naaber koridori, kuid peagi tuli nüüd juba luba küsimata minu kupeesse tagasi ja lausa kasvas istme külge. Lõpuks sai mul tema kädistamisest villand ning just siis ilmus vagunisaatja, kes teatas:

      „Oleme saabunud Valgevenesse, kohe tuleb peatus, kakskümmend minutit. Soovitan teil osta kohupiima, hapukoort, vorsti. Siin on nii hea toit! Keele viib alla.“

      Tõusin püsti.

      „Lähen hea meelega poodi.“

      „Oi, aga mina peaksin kaalu peale minema,“ teatas Darja murelikult.

      „Kaalu peale?“ imestasin ma. „Kas vagunis on siis kaal?“

      „Mul on elektronkaal alati kaasas,“ hakkas tädike kohe sädistama. „Ülearune kilo on haiguse eeldus. Tuleb end vormis hoida. Kui nüüd tekib näidikule number nelikümmend viis, võin endale lubada maitsva piruka ja muud, kui nelikümmend kuus, tuleb paastupäev.“

      „Ah soo,“ pomisesin, „selge. Rong pidurdab, lähen ukse juurde.“

      Kaaslane käis korraks oma kupees ja kiirustas koos minuga kauplusesse. Nüüd kiitis ta õiget toitumist, pajatas, milliseid toiduained ta sööb ja mida ta elu sees ei puuduta: suhkur on surm, liha on infarkt, praetud kartul on insult...

      Kui rong jälle liikuma hakkas, võttis nimekaim taas koha sisse minu kupees ja muudkui rääkis, rääkis, rääkis... Lõpuks olin ma peaaegu valmis teatama juhitamatule lobisejale, et tahan pikali heita, kui uksele koputati.

      „Sisse,“ hüüdsin ma.

      Uks paotus ja nähtavale ilmus armas ümara näokesega vagunisaatja Tanja.

      „Poole tunni pärast on piir. Tahan hoiatada, et liha- ja piimatooteid Euroopasse viia ei tohi.“

      „Oh, taevake,“ hakkas naaber muretsema. „Ma ostsin Minskis kohupiima, hapukoort, jogurtit.“

      „Ka mina varusin maitsvaid toiduaineid,“ tunnistasin. „Ja müüja veel soovitas osta suitsukalkunirinda. Maitsesin seda tükikese, keele tahtis alla viia, nii maitsev oli! Mõtlesin seda süüa eineks ja siis veel ka õhtusöögiks.“

      „Kui tolliametnikud Valgevene toitu näevad, võtavad kõik ära,“ ütles Tanja ja ohkas. „Ka sigarette tohib ainult kaks pakki kaasas olla.“

      „Jätsin ammu suitsetamise maha,“ ütlesin.

      „Mida siis teha?“ hakkas mu reisikaaslane muretsema.

      „Peitke toiduained ära,“ soovitas vagunisaatja ja lahkus.

      Mina ja Darja jäime teineteisele otsa põrnitsema.

      „Kupee on nii väike,“ pomises nimekaim, „kuhu need võiks toppida?“

      Heitsin pilgu tillukesele ruumile.

      „Põnev küsimus.“

      „Panen koti duširuumi,“ otsustas Darja.

      „Tolliametlikud vaatavad sinna kindlasti,“ vaidlesin ma vastu, „ja kohe on teie varud neil käes.“

      „Kappi vaatavad nad ka...“ Lobiseja oli üsna tujust ära. „Lausa korralagedus, kupeed on nii pisikesed, et sinna midagi peita ei saa.“

      Nüüd tekkis minul hea mõte.

      „Tuleb ülemine riiul alla lasta, panna pakk sinna ja lüüa riiul kinni. Miks peaks toll kontrollima kohta, mida keegi ei kasuta?“

      Darja plaksutas käsi.

      „Geniaalne.“

      Tegin ruttu nii, nagu mõeldud, jäin enesega ülimalt rahule ja astusin koridori.

      „Peitsite ära?“ sosistas Tanja vandeseltslaslikult.

      Kuulnud, kuhu salakaup sai pandud, ajas Tanja silmad pärani.

      „Peitke ruttu mujale, toll laseb alati tühja riiuli alla.“

      „Kas tõesti?” kahtlesin.

      „Nad võivad СКАЧАТЬ