Valusad saladused. Melinda Leigh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vend märkas kõiki varjundeid. Kas nende isa oli teadnud, kui erinevad nad on, andes neile nimed kodusõja vastaspoolte kindralite järgi? Plastmassist veepudel praksus tema liiga tugevas haardes. Grant lõdvestas sõrmi.

      „Võtan kohe hommikul lastekaitsega ühendust,“ lubas McNamara. „Helistan teile kohe, kui nad on vastanud.“

      Grantile see olukord ei meeldinud, aga olles veetnud kolmteist aastat sõjaväes, teadis ta seadustest ja protseduurireeglitest kõike ning sai aru, et pole mõtet vastu punnida. Järgmine küsimus tegi haiget. „Kas surnukehasid peab tuvastama?“

      „Ei, see pole vajalik. Koroner kasutas hambakaarte.“ Politseinik raputas pead ja tema pilk muutus tuhmiks. „Tean, et te tahate neid näha, aga küsige endalt, kas te tahate igavesti seda pilti endale silme ette või tahate mäletada oma venda ja vennanaist sellistena, nagu neid viimati nägite.“

      See lause tabas hoobina rindu. Kas Lee ja Kate olid üldse tuvastatavad? Grant mõtles reeturile, keda oli varitsuse ajal tulistanud, ja kujutles venna näo asemel reeturi purustatud nägu. Sõrmeotsad värisesid. Tal polnud olnud pärast varitsust aega seda seedida, vaid talle lajatati kohe teatega Lee surmast. Iga kord, kui ta silmad sulges, nägi ta oma M-4 tulistamas ja reeturi nägu sodiks lendamas. Ta teadis, et tal polnud olnud valikut. Kas vajutad päästikule või leitnant sureb. See polnud tema esimene tapmine lahingu käigus. Teise inimese elu võtmine, ka sõjas, jättis oma jälje, aga ta ei saanud seda olukorda millegi eelnenuga võrrelda. Kõik oli tagurpidi. Kui keegi Barrettitest pidi surema, oleks see pidanud olema tema, Grant.

      Viha lahvatas sisemuses ja ta tervitas selle rahustavat kuumust. Parem olla tige, kui lasta endale peale kusta, nagu tema esimesel seersandil oli kombeks öelda. „Mida te nende mõrvamisest rääkida oskate?“

      McNamara nõjatus tooli seljatoele ja silmitses natuke aega Granti nägu. „Olete kindel, et tahate seda praegu teha?“

      „Jah, mul on aega vaid kolmkümmend päeva.“ Aeg läks. Tema puhkus algas sel hetkel, kui ta Texases hommikul sõjaväelennukilt maha astus. Pealegi ei taha ta seda nagunii kunagi teha. „Kui me telefonis vestlesime, ütlesite te, et neid rööviti.“

      „Röövimine on üks meie teooriaid.“ McNamara nõjatus ettepoole ja toetas käsivarred laua servale. „Üks inimene helistas ja teatas, et keegi naine karjub. Patrullüksus saadeti kohale. Lee ja Kate leiti Itaalia restorani lähedalt kõrvaltänavast. Restorani töötajad ütlesid, et teie vend ja tema abikaasa olid lõpetanud õhtusöögi umbes kümme minutit enne hädakõnet. Tundub, et nad läksid restoranist auto juurde, kui keegi neile teele astus. Surma põhjuseks oli mõlemal lask pähe. Teie venna rahakott ja võtmed ning Kate’i käekott olid kadunud. Nende auto samuti.“ Politseinik kõhkles.

      „Aga see polegi kõik?“ küsis Grant. McNamara kehakeel näitas rahulolematust. „Mis veel?“

      McNamara viskas pastaka topsi. Tema suu tõmbus kriipsuks. „Teie vennanaise kihlasõrmus oli alles.“

      Grant sai tema loogikast aru. „Kogenud röövel oleks võtnud ka ehted.“

      „Võimalik. Kate kandis kindaid, nii et ma ei eelda praegu veel midagi. Me tegeleme alles juurdlusega.“ Politseinik hõõrus lõuga. „Kes nende surmast kasu saab? Ma ei näinud nende majas testamenti. Kas neil võis testament olla?“

      „Leel ilmselt oli. Ta oli advokaat. Ta tegi kõike korrektselt. “ Grant pidanuks aimama, et politsei otsib majast vihjeid. Tema vend oli tapetud. Surnud ei vaja privaatsust, aga mõte sellele, et McNamara või keegi teine sobras Lee ja Kate’i isiklikes asjades, avastades paari intiimseid saladusi, ajas Granti marru. Seda poleks pidanud juhtuma.

      „Maja on suur ja vana. Midagi võis jääda kahe silma vahele. Kui te leiate seifiboksi võtme või testamendi, tahaksime sellest kuulda.“ McNamara pani sõrmed vaheliti. „Mõlema telefon võeti kaasa, aga me saime mobiilioperaatorilt nende kõnede, kontaktide ja kalendrite andmed. Vaatame alles seda infot läbi, aga meil võib tekkida küsimusi seoses lühendite ja ääremärkustega. Teie venna büroo ei luba meid tema tööarvuti juurde ega tema kabinetti. Palusin kohtuorderit, aga nad punnivad vastu, viidates klientide konfidentsiaalsusele.“

      „Loomulikult.“ Grant jõi veel vett, külm vedelik valgus kõhtu ja muutis ta üleni külmaks. „Helistan, kui midagi leian.“

      „Kas te oskate pakkuda rünnakule motiivi?“ küsis McNamara. „Kas teie vennal oli vaenlasi?“

      Grant raputas pead. „Mu vend oli eeslinna advokaat ja pereinimene. Vaevalt keegi talle halba tahtis.“

      „Aga te olete kümme kuud välismaal viibinud.“ McNamara vaatas talle silma.

      „Jah.“ Grant tõrjus süütunde eemale. Lahingutes osalemine oli õpetanud teda probleeme lahterdama, lükkama leina tagaplaanile, kuni missioon on täidetud, aga seda oli lihtsam öelda kui teha, sest seekord oli surnud tema vend. „Ma ei suuda uskuda, et keegi tappis Lee ja Kate’i auto või rahakoti pärast. See ei tundu loogiline. Milleks neid tappa? Milleks riskida mõrvasüüdistusega?“

      McNamara ohkas. „Pole aimugi. Võib-olla hakkas teie vend vastu.“ Aga politseiniku silmist oli näha, et ta pole selle argumendiga rahul, Grant tajus, et uurija on rööpast väljas.

      „See pole Lee moodi. Ta ei oleks Kate’i eluga riskinud.“ Grant keeras korgi liiga kõvasti kinni ja pudel pragunes.

      „Kurjategijad on jätised. Mõned neist saavad inimeste tapmisest rahulduse. Uimastid panevad inimesi hulle asju tegema ning narkomaanid teevad uue doosi ostmiseks raha hankimise nimel mida iganes.“

      Grant nõjatus ettepoole, toetas küünarnukid põlvedele ja hoidis veepudelit käte vahel. Ta vaatas McNamara pruunidesse, rahuliku pilguga silmadesse. „Narkomaanid on lohakad. Lee mõrv tundub... korralik.“

      „Võimalik.“

      „Kas teil mingeid asitõendeid üldse on?“ küsis Grant. Lee ja Kate tapeti kolm päeva tagasi. „Mõrvarelv? Sõrmejäljed? Turvakaamera video? Midagigi? Kas keegi kuulis laske?“

      „Kahjuks polnud selles kohas turvakaameraid. See on vaikne kõrvaltänav.“ McNamara raputas pead. „Nende krediitkaarte pole kasutatud ja me ei leia nende mobiilide signaali, mis tähendab, et akud võeti välja või telefonid lõhuti ära. Auto GPS ei anna samuti signaali, nii et ilmselt lülitati see välja. Püüan teid kõigega kursis hoida.“ Politseinik tõusis, andes mõista, et nende jutuajamine on lõppenud. „Kui olete otsustanud, millise matusebüroo teeneid kasutate, helistage kohtuarstile. Nad teatavad, kui teie venna ja vennanaise saab välja anda.“

      See tähendas, et koroner polnud veel lahkamistega lõpetanud, aga ka sellele ei tahtnud Grant praegu mõelda. Ta peab oma venna matuseid korraldama ja see oli niigi hull, ilma et ta peaks pidevalt mõtlema Lee ja Kate’i surnukehade rüvetamisele. Ent kui paljusid kujutluspilte ta suudab alla suruda? Aju ründasid vägivaldsed ettekujutused. Grant surus higised peopesad vastu teksaseid. Kopsud tundusid jäigad, iga hingetõmme tegi haiget.

      McNamara vaatas teda silmi kissitades, ilmselgelt mures. „Kas keegi saab teid selles aidata, major?“

      „Mu õde peaks lähiajal siia jõudma.“ Ent seni oli Grant üksi. Kate ei rääkinud kunagi oma sugulastest ja Lee oli maininud korduvalt, et naine oli oma vanematest võõrdunud. Kuidas Grant nendega ühendust saab? Kas ta üldse peaks üritama?

      „Te peaksite ka teadma, et kurjategijal on tõenäoliselt СКАЧАТЬ