Valusad saladused. Melinda Leigh
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Valusad saladused - Melinda Leigh страница 17
Название: Valusad saladused
Автор: Melinda Leigh
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные детективы
isbn: 9789949847150
isbn:
Lähen läbi fuajee ja mööda koridori liuvälja äärde. Vabatrenn on alanud. Soojendust teeb kaksteist uisutajat. Neid jälgides nõjatub treener Victor liuvälja vaheseinale. Ta noogutab minu möödudes. Ma vaatan jääle. Reganit ja Autumni pole näha. Pidage. Nende isad lähevad Victori suunas. Treener püüab uisutajaid jälgida. Olen siin olnud vaid mõne nädala, aga tean, kuidas asjad käivad. Kodus oli üsna sama olukord. Regan ja Autumn on võistkonna staarid. Nende isad maksavad iga kuu jäähallile suuri summasid. Nad on maksnud Victori täisteenuse eest. Nüüd pühendubki ta neile. Kuulen katkeid nende jutuajamisest, midagi selle kohta, et Victor peab end kokku võtma. Kui nad järgmisel aastal riiklikele võistlustele ei jõua, otsivad nad uue treeneri.
Mul on Victorist kahju. Minu vastu on ta kena olnud, aga olgem ausad – ta on seitse aastat klubis töötanud ja mitte ükski tema uisutajatest pole ühtegi tähtsamat võistlust võitnud. Tean, et osaliselt on asi vedamises. Ta ei saa otsustada, kes liitub klubiga ja kes mitte, aga vanemad otsivad kõikvõimalikke põhjusi, kui nende kullakesed kaotavad. Lisaks räägitakse Victori suhtest ühe uisutaja abielus emaga ja see pole tema esimene vääratus. Tundub, et Victor on kiimane krants. Võeh. Ma ei suuda isegi mõelda sellele, et nii vana mees seda teeb. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga skandaal ei aitaks tal töökohta säilitada. Ta on niigi töökoha kaotusest ühe hooaja kaugusel.
Riietusruumi viib teine uks. Kaenlaalused tõmbuvad higiseks, kui ma lähen üle kitsa koridori ja lükkan lahti tüdrukute riietusruumi ukse. Kui Regan ja Autumn pole jääl, peavad nad olema siin. Mida teha? Victor nägi mind. Pean jääle minema, või ta ütleb mu emale, et ma ei treeni ja raiskan ema raha. Tundub, et Victor on minust huvitatud.
Selles pole midagi erilist. Ta pole ju maailma parim treener. Aga tema kiidusõnad on siiski meeldivad.
Hääled kajavad tuhaplokkidest seintelt ja metallist kappidelt, mis moodustavad neli U-tähe kujulist sektsiooni. Esimeses vahes on kuus tüdrukut. Reganit ja Autumni pole veel näha, aga ma tean, et nad on siin. Mu süda jätab lööke vahele ja sisemuses keerab. Möödun teisest vahest ja seal nad on, riides ja panevad varustust spordikotti. Veel viis minutit, ja ma oleksin neist pääsenud.
Oma ilusate triibutatud juuste ja trendikast kaubamajast ostetud riietega on nad rohkem California elanike moodi kui mina. Nagu alati, panevad nende vihkavad ja agressiivsed pilgud mu seesmiselt värisema. Metalne kõmin taandub. Nende vaenulikkus muutub käegakatsutavaks, nähtamatuks jõuks, mis surub vastu mu keha ja pigistab mul õhu kopsudest välja.
Nad vihkasid mind esimesest silmapilgust. Miks? Kas asi on mu musta värvi riietes? Võrreldes oma sõpradega, olen mina üsna tagasihoidlik. Mul pole tätoveeringuid. Mustad juuksed, tanksaapad ja huulerõngas ei ole just ebatavalised. Paljud noored riietuvad meie koolis nii, aga jää peal on teisiti. Jääl torkan ma silma nagu Frankenstein. Pääsesin vaid uustulnukate võistkonda, nii et miks nad nii väga minust vabaneda tahavad?
Ajan lõua ette ja pööran pilgu kolmanda vahe poole, kus kolm nooremat tüdrukut kapiuksi sulgevad ja varustusekotte kokku korjavad. Reganist ja Autumnist möödudes ma komistan ja kukun. Lõug tabab betooni. Hambad plaksatavad kokku, nii et nägu ja pea kumisevad valust. Spordikott libiseb üle põranda ja riivab ühe minu poole tuleva tüdruku jalga.
„Vaata ette, väärakas.“ Ta lööb selle jalaga eemale.
Ma vaatan maha. Regani koti nurk ulatub vahekäiku. Ta tuleb minu poole. „Issake. Oled sa terve?“ Tema hääl on vastikult imal ja tema huulte õel kaardumine näitab tema tegelikku suhtumist.
„Jah,“ pomisen ma tõustes. Mu lõug on kokkupuutest põrandaga valus.
„Kahju, et sa nii kohmakas oled.“ Ta läheb tagasi Autumni juurde ja sosistab talle midagi kõrva. Autumni õlad vappuvad naerust.
Ma põrnitsen teda ja pööritan silmi, aga mu katse jätta mulje, nagu ei hooliks ma sellest, ei peta kedagi. Alandus põletab mu nahka ja muudab maos oleva apelsinimahla vastikuks happeliseks seguks. Mu nägu kuumab. Nahk on kahvatu, nii et kui ma tühja vahesse jõuan ja kapi leian, tean, et olen näost tulipunane. Melu meelitab tüdrukud nende kappide juurest välja. Pooled muigavad. Teine pool vaatab mujale ja teeskleb, et ei näe midagi. Mitte keegi ei taha sattuda Regani ja Autumni sihtmärgiks. Ma ei mõista neid hukka. See on vastik. Miks nad peaksid mind kaitsma? Nad ei tunnegi mind.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.