Valusad saladused. Melinda Leigh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmbus kangeks ja pani end valmis. Kas tema isa oli viimaks füüsilistele ja vaimsetele hädadele alla andnud? Erukolonel oli pidanud vastu kauem, kui keegi arvata oli osanud. Grant oli oodanud kõnet tema surma kohta sestsaadik, kui ta kümme kuud tagasi lähetusse tuli. „Mis juhtus? Kas mu isa?“

      „Ei. Mul on kahju, Grant. Asi pole su isas.“ Tuckeri pilk karmistus ja tema sõnad olid sellised, mida Grant poleks iial oodata osanud. „Su vend ja tema naine on hukkunud.“

      Granti kõrvad alles kumisesid lahingumürast. Ta kuulis ilmselt valesti. Ainult üks tema vend oli abielus. Grant veetis tavaliselt osa puhkusest Lee perekonnaga. Lee oli nende perekonna tugipunkt. Tema elus polnud mitte midagi ohtlikku. „Kuidas, palun, söör?“

      „Sinu vend Lee ja tema naine Kate hukkusid eile õhtul.“

      Alkohol ja lein tuimestasid Granti sisemust. See oli võimatu. „Kuidas? Autoõnnetus?“

      Tucker raputas pead. Tema hääl oli kaastundest leebem. „Tundub, et neid taheti röövida.“

      Kui Grant oli esialgsest šokist üle saanud, meenusid talle lapsed. Carson ja Faith olid üksi. Orvud.

      Ta vahtis põrandale. „Ma pean koju minema.“

      „Paki asjad. Erakorralise puhkuse dokumendid on juba sisse antud. Seersant Stevens korraldab transporti.“ Tucker pöördus laua poole. „Tunnen kaasa.“

      „Tänan, söör.“ Grant tõusis, sundides jalgu liikuma. Ta puutus surmaga kokku iga päev, aga tema vaikses eeslinnas elava advokaadist venna surm oli hoopis midagi muud. Grant polnud teda tabanud emotsionaalseks rünnakuks valmis. Ta oli justkui taas varitsusse sattunud.

      Grant käis seersant Stevensi juures. Viimane oli broneerinud talle koha transpordihelikopteris. Grantil oli mõni tund aega. Ta pakkis asjad, käis duši all ja pani puhta vormi selga, aga tegi seda kõike automaatselt ja masinlikult. Alles siis, kui ta istus Chinookis ja vaatas, kuidas kaks rootorit tolmu üles keerutavad, jõudis kõik talle kohale. Valu tabas hinge nagu kuul.

      Lee ja Kate olid surnud.

      KOLMAS PEATÜKK

      Esmaspäeva õhtu

      Grant pühkis niisket laupa. Ilm tema kodulinnas Scarlet Fallsis New Yorgi osariigis oli sama külm nagu Afganistanis, aga talle meeldis niiske õhk, kus polnud tolmu, mis kattis Afganistanis kõike, ka kopse.

      Ta tõmbas sügavalt sisse männilõhnalist õhku ja läks uurija Brody McNamara kannul betoontrepist üles, et küljeuksest munitsipaalhoonesse siseneda. Väljast sulas koloniaalstiilis, siniste voodrilaudade ja punaste aknaluukidega ehitis väikelinna teiste majadega kokku. Seestpoolt olid see lihtsalt väsinud büroohoone, ent kuna uurija olid nõustunud Grantiga kohtuma kell kümme õhtul, ei hoolinud ta sisekujundusest.

      Politseijaoskond asus kahekorruselises hoones linnavalitsusega sama katuse all. Ukse juures juhatas silt külastajaid maksuametniku, linnaplaneerimise ja linnavalitsuse ametniku juurde teisel korrusel. Esimene korrus oli politseinike valduses.

      Grant läks politseiniku kannul läbi hallide plaatidega kaetud fuajee. Nad möödusid liftist ja vastuvõtulauast ning suundusid mööda lühikest koridori pimedasse avatud ruumi. Uurija McNamara vajutas seinal lülitit. Laes rippuvad fluorestsentslambid valgustasid mitut lauda ja metallist kartoteegikappide rivi. Kaugemas seinas oli mitu suletud ust.

      „Vabandage, aga meil on väike jaoskond. Öösiti on tööl vaid patrullid ja dispetšer.“ Uurija läks laudadest mööda ja keeras keskmise ukse lukust lahti. McNamara oli kolmekümne viiesest Grantist paar aastat noorem, punaka, tuulest pargitud suusatajanäoga. Kõhna keha katsid teksad ja tumesinine jope, mille varrukal oli Scarlet Fallsi politseijaoskonna embleem. Ta läks ees kitsukesse, aga korras kabinetti. Vana metall-laua ees seisis kaks plastmasstooli. McNamara läks ümber laua ja vajus oma toolile.

      Grant seisis rahutuna. „Aitäh, et minuga nii hilja nõustusite kokku saama.“ Ta oli helistanud politseinikule tee pealt tund enne linna jõudmist.

      „Aitan hea meelega, major. Tunnen kaasa.“

      Granti kõri kiskus kokku. Ta oli korra kuuli saanud ja kaks korda maanteeäärse pommi plahvatuses peaaegu õhku lennanud. Tema jalas oli piisavalt granaadikilde, et metallidetektorid kisama hakkasid. Ta võitleski selleks, et kaitsta Lee ja Kate’i sarnaseid inimesi. Kuidas sai tema noorem vend turvalisel kodumaal surnud olla?

      Järsku tabas Granti meeletu väsimus ja ta vajus kõvale toolile. „Kus lapsed on?“

      Politseinik sirutas käe selja taha. Kummuti peal oli minikülmik. Ta võttis sealt veepudeli ja ulatas Grantile. „Nagu ma telefonis ütlesin, ei saanud ma teie venna ja tema abikaasa surmaööl sugulasi kätte. Lastekaitse pani nad kasuperre.“

      Granti õde Hannah oli töö asjus Jakartas, ent Mac, Barrettite õdedest-vendadest noorim, oli kohalik. Maci keerulise mineviku tõttu tegi Grantile muret, et vend polnud tema sõnumile vastanud.

      Ta võttis pudeli vastu. Silmad kipitasid. Ta pigistas need kinni ja hõõrus laupa. „Kas te soovite ehk kohvi, major?“ küsis politseinik.

      „Tänan, ei.“ Grant keeras korgi lahti ja jõi, sundides jäist vett pingul kõrist alla. Ta oli lennanud seitsekümmend kaks tundi Afganistanist New Yorgi osariiki. Vahemaandumised Kabulis, Kuwait Citys ja Saksamaal olid reisi pikaks venitanud. Tema elu oli olnud normaalne, no vähemalt nii normaalne, kui see Afganistanis sõjaväebaasis olla saab. Nüüd oli kõik teisiti. Tema prioriteedid – terve tema elu – oli plahvatanud nagu teeäärne pomm. „Tahan vaid oma vennalapsed üles leida.“

      „Saan aru, aga ma ei saa enne hommikut midagi teha.“ Politseinik tõmbas käega üle siledaks pügatud pea. „Ma tean, et te tahate neid näha, aga nad arvatavasti magavad juba. Te ei taha neid ju pimedas voodist välja kiskuda. Nad ehmuksid ära.“

      Just see oli juhtunud reede õhtul, kui nende vanemad tapeti. Politseinikul oli õigus. Selle stsenaariumi kordamine polnud laste huvides, aga Grant ei tahtnud mõeldagi sellele, et Carson ja Faith peaksid veel ühe öö veetma võõras majas võõraste inimeste juures, olles ilma jäänud kõigest. Kuna ta saadeti lähetusse enne Faithi sündi, oli ta beebi jaoks võõras ja Carsonit polnud ta samuti kümme kuud näinud. „Olete kindel?“

      „Kahjuks küll.“ Politseinik pani lugemisprillid lauale. „Sellega on seotud hulk eeskirju ja bürokraatiat. Kesköised külaskäigud on lubatud vaid kriisiolukorras. Kust ma teid kätte saan?“

      Grant ei tahtnud venna majas üksi olla, ümbritsetuna õnnelikest mälestustest, mida enam juurde ei tule, majas, kus ta oli veetnud möödunud mais Lee, lapseootel Kate’i ja Carsoniga kaks nädalat. Ta tahtis minna hotelli, kus on võõras ümbrus, mis ei tuleta meelde, et tema vend on surnud, aga lapsed tunnevad end kahtlemata oma kodus paremini. Grant peab maja nende jaoks valmis seadma.

      „Ma elan oma venna majas.“ Grant andis politseinikule telefoninumbri. „Teil on mu mobiili number olemas.“

      Politseinik võttis pastaka ja kirjutas vajaliku info üles.

      „Mu isa ei tea?“ küsis Grant.

      „Ei.“ McNamara raputas pead. „Nagu palusite, jätsin ma selle teie hooleks.“

      Granti hing jäi kinni, sest mõte rääkida kolonelile СКАЧАТЬ