Valusad saladused. Melinda Leigh
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Valusad saladused - Melinda Leigh страница 16

Название: Valusad saladused

Автор: Melinda Leigh

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789949847150

isbn:

СКАЧАТЬ käik välja ja tõsta käed üles.“

      Ellie kuuletus. Ta oli üksi. Mehel võis olla abilisi. Ta üritas hingamist talitseda. Närvi minemisest poleks abi. Mõtle! Ta pidi minema pääsema, ent šokk halvas aju. Põgenemine tundus võimatu.

      Mees viskas midagi üle istme talle sülle. Ellie võpatas.

      „Vaata hoolega.“

      Ellie langetas pilgu. Suur ümbrik. Ta avas selle ja libistas välja kaks fotot. Ta võttis ühe foto kätte ja pulss tegi hüppe, kui ta nägi pärast kooli sissesõiduteel jalutavat Juliat, seljakott ühel õlal. Teisel fotol kummardus vanaema maja ees sissesõiduteelt ajalehti üles võtma.

      „Tean, kus sa elad. Tean, keda sa armastad. Sa teed täpselt nii, nagu ma ütlen, või su tütar ja vanaema peavad kannatama. Saad aru?“

      Ellie pea nõtkus, nagu poleks kaelal lihaseid.

      „Sa otsid üles Hamiltonide toimiku ja tood selle mulle.“

      Ellie oli rabatud. Asi oli Hamiltonide juhtumis? „Ma ei tea, kus see on...“

      „Mul kama. Otsi see üles või ma teen ühele neist haiget.“ Mees sirutas käe, võttis fotod ja ümbriku ning torkas need põue. Siis tõmbas ta relva ära, avas bussi liugukse ja astus välja. Kottis püksid varjasid tema keha ja must kapuutsiga jope silmi. Näo alumist osa kattis sall. Teistes riietes ei tunneks Ellie teda tänaval äragi. Mees oli terve nende jutuajamise aja sosistanud. Ta ei tunneks ära ka mehe häält. Ja kuna mees võttis fotod kaasa, ei saanud ta tõestada sedagi, et see vahejuhtum oli üldse aset leidnud.

      Kapuutsiga mees kummardus veel korra bussi. „Ära räägi sellest kohtumisest mitte kellelegi. Kui sa helistad politseisse, tapan su tütre. Sa ei saa minu eest peitu pugeda. Ma jälgin.“

      „Kuidas ma sinuga ühendust võtan?“

      „Ei võtagi. Küll sa minust kuuled. Kui sa toimiku leiad, saan ma sellest teada.“ Mees sulges autoukse ja läks laternate poole.

      Ellie refleksid jooksid lühisesse. Ta istus natuke aega tardunult, võpatas siis ja asus tegutsema. Ta peab sellest parklast minema saama. Ta lükkas käigu sisse ja sõitis tänavale. Pidades silmas tahavaatepeeglit, tegi ta mitu pööret, enne kui oli kindel, et keegi teda ei jälita. Kakskümmend minutit hiljem sõitis ta oma maja ette. Toidupood peab ootama. Ta pidi Juliat ja vanaema nägema. Kohe.

      Ellie väljus autost ja silmitses tänavat. Laiade vahedega paiknevad tänavalaternad panid lume sädelema. Ainuüksi tema kvartalis seisis tänava ääres vähemalt kaksteist autot. Kust ta teab, ehk istub mõnes neist keegi, kes teda jälgib? Ta vaatas mööda sõites silmi kissitades kõikidesse autodesse, aga tumedad klaasid ei lasknud midagi näha. Nurgal viiekümne meetri kaugusel nägi Ellie kedagi kahe koeraga jalutamas. Kõik tundus normaalne. Kõrvalmaja aken oli valge ja Granti rendiauto seisis Barrettite maja sissesõiduteel. Kas Grant saaks aidata? Mõnes mõttes olid nad selles supis koos. Kui see väljapressimine on seotud mõne Lee kohtuasjaga, võivad ka mõrvad sellega seotud olla. Grant keskenduks oma pereliikmete tapja leidmisele. Ellie tahtis oma pereliikmete elu kaitsta.

      Kas see tegi neist liitlased või vaenlased?

      Ta seisis ahvatlusele vastu. Ta ei saanud usaldada meest, keda vaevu tundis. Süütunne keeras kõhus, kui ta maja poole läks. Kapuutsiga mees peab olema Kate’i ja Lee tapja. Ellie ei tohiks aidata tal oma kuritegu varjata, aga perekonna turvalisus oli peamine. Ta teeks kõik, et kaitsta oma vanaema ja tütart.

      Kõik.

      Verandatrepi ees ta peatus ja vaatas üle õla. Tuul oli tugev ja tõi lund katuselt pähe. Ta värises ja adrenaliini lahtudes muutus närviline kuumus kehas külmatundeks. Pilk peatus tee ääres seisvatel autodel. Kas keegi võib neis sõidukites istuda?

      Ma jälgin...

      KAHEKSAS PEATÜKK

      Lindsay,

      November

      Ma löön autoukse kinni. Ema lehvitab ja sõidab minema. Jäähalli ees betoonist eendil seistes vaatan ma suure hoone esikülge.

      Miks nad mind vihkavad?

      Toksin musta Converse’i tossu ninaga betooni. Ma ei taha sisse minna. Ema läks toidupoodi. Võiksin minna maja taha ja oodata, kuni vabatrenn saab läbi. Enne siia kolimist kibelesin ma jääle. Nüüd on mul ükskõik. Ma tahaksin uisutamise pooleli jätta. Minust ei saa ju olümpiavõitjat või midagi niisugust. Ma uisutan, sest see meeldib mulle.

      Jääl olen alati oma probleemid unustada saanud ja nüüd tahavad nad ka selle minult ära võtta. Koolis on koridorides kaamerad ja õpetajad kõikjal. Seal on kiusajatel raske mulle muud teha, kui mu uhkust haavata. Liuväljal on mu piinajad otsustanud loominguliseks hakata.

      Ma mängin oma huulerõngaga. Ema tuleb sisse, kui on poes ära käinud, et küsida treener Victorilt mu treeningute kohta. Kui ma ei uisuta, esitab ema küsimusi. Ta torgib mind seni, kuni ma hakkan veritsema. Siis süüdistab ta mind hädaldamises. Ta ei lase millelgi oma uut elu ära rikkuda. Ta armastab New Yorgi osariiki. Mina ja isa mitte.

      Meie uus kodu asub väikeses asulas peaaegu nelja tuhande ruutmeetri suurusel krundil. Suures kollaseks ja valgeks värvitud kahekorruselises majas on neli magamistuba, veranda ulatub üle terve maja esiosa. Maja taga on aas ja mets. Olles elanud viimased kuus aastat San Francisco möbleeritud „kingakarbis“, kibelesid mu vanemad sellesse eeslinna õndsusse. Läbi metsa viib teerada minu kooli juurde, ehkki ma ei tohi jala minna. Vanemate meelest pole see turvaline.

      „New Yorgi põhjaosa on roheline. Me hoiame kokku nii palju raha, et sa saad hobuse, kui tahad. Talvel on seal lumi maas.“ Nad räägivad seda, nagu aitaks see sõpradest ja armastatud linnast lahkumise meeldivaks muuta.

      Ma ei usu seda ikka veel.

      Mida ma hobusega peale hakkaksin? Meil pole kassigi olnud. Korter oli meile kolmele kitsas. Seal polnud ruumi hamstri ega akvaariumi jaoks, aga mulle oli see kodu.

      Me oleme siin elanud kolm nädalat. Seni on normaalne olnud vaid ilm. Et endale seda ainsat plussi meelde tuletada, sulen silmad ja keeran näo päikese poole. Selle kiired soojendavad mu põski ja muudavad silmalaud seestpoolt veripunaseiks. Talv on siiani leebe olnud. Vastupidiselt vanematele, ei oota mina lund ja jääd. Ma ei saa aru, miks see mu vanemate arvates on nii suur asi. Ma olen ju ennegi lund näinud. Californias elades käisime paar korda Tahoes lumelauaga sõitmas. See polnud minu jaoks. Olin rohkem näoli maas kui laual püsti. Teisalt, kui tee ääres olev järv ära külmub, saan seal uisutada. Ei peagi jäähalli tulema.

      Otsin telefoni taskust välja. Jose pole San Franciscost sõnumit saatnud. Tunnen Californiast ja sõpradest puudust, nii et sisemuses on tühi pakitsus, nagu nälg, aga toit seda ei leevenda. Aga pole vaja muretseda. Jose – ta on mu parim sõber, mitte peika – pole veel koolist kodus. Calis on lõuna. Ta saadab mulle pärastpoole sõnumi ja siis ei tunne ma end ehk nii üksildasena. Kui Wifi signaal püsib, saame õhtul isegi Skype’is suhelda.

      Tunnen puudust sellest, kui iga päev temaga pärast kooli Bay City jäähallis treenimas käisin. Jose on samuti iluuisutaja. Ta teab, mis tunne on, kui sind kiusatakse. Tahan lihtsalt minna koju ja sellest õuduste eeslinnast minema pääseda. Igatsen kail jalutada ja merilõvide haukumist kuulata. Igatsen kõike alates järskudest tänavatest kuni värskete СКАЧАТЬ