Valusad saladused. Melinda Leigh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäid tagaplaanile. Helista kooli ja küsi leinanõustamise kohta kerkis esimeseks ja Osta laste ja leina kohta raamatuid teiseks. Ta peab lugema ka raamatut imikutest. Kate’il oli neid kindlasti üks või kümme.

      Carson tõstis vahvli teisele taldrikule. Ta kallas sellele siirupit nii, et vahvel ujus.

      Faithi pudel oli tühi. Grant pani selle lauale ja tõstis lapse õlale. Imik röhatas kõlavalt, nii et see oleks muljet avaldanud ka tervele sõdurite pataljonile. Grant pani beebi turvahälli tagasi ja aitas Carsonil vahvlit tükeldada. Nad alustasid koos söömist. Kaks last, mõlemad söövad. Seni oli kõik hästi.

      Carson heitis õele kahtlustava pilgu, aga sõi vahvli ära.

      Grant pani nõud nõudepesumasinasse. Mis edasi? Ta oli mõelnud, et paneb lapsed magama, et Lee dokumente uurida ja mõned kõned võtta. Grant tahtis venna elust rohkem teada saada. Võib-olla küsib ta naaber Ellie Rossilt. Naine tundus lahke ja intelligentne. Ja ilus. Sel polnud muidugi tähtsust.

      „Mida sa teha tahad?“ uuris Grant.

      Poiss kehitas õlga. Lapsed vajavad ju värsket õhku, eks?

      „Kas tahad minna õue ja koeraga mängida?“

      Carson raputas pead. Tundus, nagu võiks ta sealsamas ära minestada. Grant märkas laua keskel rasvakriite ja vaagna alla torgatud pabereid. Külmiku uks oli täis lihtsaid värvilisi joonistusi: kriipsujukud, muru ja puud.

      „Kas sa tahaksid mulle pildi joonistada?“

      „Olgu.“ Carson ohkas, nagu oleks see palve tohutu kohustus.

      No tore, lapsed olid temaga olnud alla tunni ja juba on ta hädas. Võib-olla oli sotsiaaltöötajal õigus temas kahelda. Toores ja lirtsuv heli tõmbas tema tähelepanu taas beebile, kes oksendas välja kümme korda rohkem, kui oli söönud – iseenda ja turvahälli peale ning põrandale.

      Karmal oli haige huumorimeel. See laps oli plahvatusohtlik.

      „Pean ta vist puhtaks pesema.“

      Carson ümahtas. „Harju sellega. Ta teeb seda kogu aeg.“

      Carsoni pea oli kummargil joonistuse kohal. Grant tõstis beebi toolist välja ja hoidis teda endast eemal. Ta leidis pesutoast puhtaid riideid, pühkis imiku puhtaks ja pani talle puhtad riided ja mähkme, milleks kulus kauem aega kui püssi lahtivõtmisele ja puhastamisele. Samas ei üritanud tema M-4 tal käest ära vingerdada. Pesemisega peab ootama, kuni ta on jõudnud beebivanni üles otsida ja natuke asja uurida. Faith lalises ja haaras oma varbaid, kui Grant üritas teda lukuga sipukatesse toppida. Ta tõmbas luku kinni ja beebi oksendas taas. Maost läbi käinud piimaasendajat lendas mõlemale peale.

      Carson tõstis pea joonistuselt ning ohkas pikalt ja põlastavalt. Olukord oleks olnud naljakas, kui mõte sellele, et ta ei oska beebi eest hoolitseda, poleks olnud hirmutav.

      Sotsiaaltöötaja lause kajas Grantil peas. See beebi on keeruline.

      Sõnad, mis enne tundusid kiuslikud, olid nüüd prohvetlikud.

      Kingad kotis ja talvesaapad jalas, nööpis Ellie mantli kinni, tõmbas kindad kätte ja läks büroo tagauksest välja. Ta tegi tööd tund aega kauem, kui ametlikult kella viieni ette oli nähtud, et lõpetada kiire aruanne, mis lõi tema õhtu plaanid segi.

      Ellie kiirustas ümber maja väiksesse parklasse. Ta pidi minema toidupoodi. Päike oli tund aega tagasi majade taha vajunud ja varjud venisid üle külmunud maapinna. Tuul vilistas parklas. Saapad krabisesid pooleldi külmunud lumel. Ellie tõmbas mantlikrae kõrgemale ja otsis taskust võtmeid. Tema vana minibuss ootas parkla tagumises otsas, kuhu töötajad pidid oma autod parkima. Majale lähemad kohad olid mõeldud klientidele.

      Ta astus värisedes suure tamme alla, vajutas puldi nuppu ja autouksed avanesid piiksatades. Ta istus rooli taha, käivitas mootori ja keeras soojenduse maksimumi peale.

      Miski torkas puusa. Ellie võpatas ja süda peksis vastu roideid.

      „Ära pööra ringi,“ sosistas mehehääl.

      Ellie kõõritas pead liigutamata alla ja paremale. Konsooli keskel sihtis kinnastatud käes olev relv tema alaselga. Silmad kohanesid pimedusega ja ta nägi silmanurgast varju. Pimeduses lamas bussi esiistme taga põrandal mees. Hirm tardus sisemuses nagu jääkamakas.

      Mees viipas relvaga. „Vaata ettepoole.“

      Ellie vaatas ette. Tema hingeldamine muutis esiklaasi uduseks. Kedagi polnud näha. Ainus auto peale tema oma oli selles parklas Rogeri Mercedes ja mehe kabinet asus maja eesosas. Roger ei kuuleks ega näeks teda. Hekk eraldas büroo parklat naabermaja suukirurgi parklast. Vahet polnud. Nad olid teisipäeviti nagunii suletud.

      Peast käisid läbi mitmed võimalused. Ta ei saanud autost välja hüpata, sest mees jõuaks enne päästikule vajutada. Relv oli istmete vahel nii, et ta ei saanud seda ka haarata. Kuna nad olid lähestikku, oli kuuli eest pääseda võimatu.

      Mees torkis teda uuesti neeru kohalt. „Hakka sõitma ja pööra First Streetil vasakule. Kui sa karjud või tähelepanu püüad äratada, ma tulistan.“

      Ellie lükkas tagurpidikäigu sisse ja vajutas gaasipedaali. Pea käis ringi. Auto nõksatas tagasi. Ta vajutas pidurit ja auto jõnksatas seisma.

      „Lollakas eit,“ sosistas mees.

      Ellie hingas sügavalt sisse ja sundis värisevaid jäsemeid kuuletuma. Ta võib parklast pääsedes millelegi otsa sõita. See oli tema ainuke võimalus.

      „Ära kiirust ületa ja kui sa kuhugi otsa sõidad, tulistan ma sind ikka. Olen siin kindlalt paigas. Elan paugu üle.“

      Lootus kustus. Õhkpadi paiskuks talle näkku ega laseks liigutada. Ta oleks ikka abitu.

      Mida mees tahab? Kas ta tapab ta? Ellie tahtis ukse avada ja põgeneda, riskida parklas, kus tal oli mingisugunegi võimalus pääseda. Kui mees ta mujale viib, saab ta temaga teha mida tahes. Ent bussist polnud võimalik piisavalt kiiresti välja saada.

      Ellie pööras First Streetil vasakule. Higi muutis siidpluusi mantli all läbimärjaks ning talvesaapad tundusid pedaalidel kohmakad ja suured. Ellie peatus neljakümnega sõites ristmikul.

      „K-kuhu ma pean sõitma?“ küsis ta.

      „Pööra vasakule.“ Mees surus relva talle vastu selga, rääkides endiselt kähedal sosinal.

      Ellie sõitis mööda pimedast ja tühjast algkoolist. Mees kergitas ülakeha, et aknast välja vaadata. „Sõida komisjonikaupluse parklasse.“

      Kaks kvartalit hiljem pööras Ellie valgustatud sildi juures sisse. St. Pauli komisjonikauplus oli avatud kella neljani. Ellie oli siin tihti käinud. Ta ostis enamiku Julia beebiriideid kasutatuna. Kruus ja jää krabisesid rehvide all, kui ta möödus telliskivihoonest, kus komisjonikauplus asus. Maja aknad olid pimedad. Tagaukse kohal põlev lamp heitis kõnniteele kollakat valgust. Mees võiks ta siin tappa ja mitte keegi ei kuuleks lasku. Parkla oli tühi, välja arvatud üks auto tagumises otsas. Valgus peegeldus esiklaasil. Kas autos oli keegi?

      Uus hirmulaine läkitas higinire mööda selga alla. Ellie tundis oma hirmu lõhna, mida paks villane mantel ainult võimendas.

      „Jää СКАЧАТЬ