Kuuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mütsi. Läksin massiivsete laetaladega elutuppa, kus paiknes ka suur kaminanurk. Haaranud taskulambi, mis – nagu Cal oli näidanud – rippus välisukse küljes konksu otsas, vajutasin lülitit, kogusin veidi julgust ja astusin õue. Taskulambi valguse ja mälu järgi orienteerudes sammusin avarasse küüni tuvide ja küülikute korjuseid tooma, et need metskassidele toiduks viia. Sisenedes märkasin, et ühes nurgas põhupalli peal magab Thistle. Kui ma talle lähemale läksin, ajas koer end püsti, ringutas uniselt, loivas uskumatult pikkadel jalgadel mind tervitama ja lükkas terava koonu minu väljasirutatud pihku. Vaatasin ta tarkadesse pruunidesse silmadesse, mida ääristav hall karv andis välja kasvanud pulstis kulmudele peaaegu koomilise ilme, ning mu süda sulas.

      „Tule, sõbrake! Lähme vaatame, ehk leiame ka sulle midagi süüa.”

      Kassitoit ära toodud ja Thistle’ile korjuste hulgast mahlane kondiga tükk välja valitud, suundusin taas õue. Thistle püüdis mulle järele tulla, aga lükkasin ta vastumeelselt küüni alla tagasi.

      „Võib-olla mõni teine kord, kullake,” ütlesin talle. Ma ei saanud riskida sellega, et ta äsja siia saabunud kassid ära ehmatab.

      Kõndisin üle härmas muru ja seejärel mööda mäekülge alla tarandike poole. Taeva tintsinine süngus oli nii intensiivne, et midagi sellesarnast polnud ma varem näinud – seal polnud kübekestki inimkätega loodud valgust. Kasutades nõlvast allaminekul teejuhina taskulampi, jõudsin peagi kaitseala sissepääsu juurde.

      „Molly!” sosistasin pimedusse. „Igor! Posy! Polson!” Keerasin vanast harjumusest käepidet, aga siis meenus mulle, et tulevikus võivad siia tulla külalised ja seetõttu on luku kohal klahvistik, mis takistab inimesi suvalisel kellaajal tarandikesse sisenemast ja kasse häirimast. Sundides aju meenutama koodi, mille Cal oli mulle öelnud, sisestasin klahvidel numbrikombinatsiooni, mis minu mälu järgi pidi olema õige, ning kolmandal katsel kõlas vaikne klõps ja värav libises lahti. Panin selle oma selja taga uuesti kinni.

      Hüüdsin kasse veel kord nimepidi, aga vastust ei tulnud; krabisevatelt lehtedelt ei kostnud ainsatki heli, mille oleksid tekitanud nende käpad. Et nelja hiigelsuure varjualuse piires võisid kassid olla kus tahes, olid nad ilmselt kusagile peitu pugenud ja mossitasid.

      „Hei, semud, see olen mina, Tiggy!” sosistasin hiirvaiksesse hommikusse, hingeõhk uduste pahvakutena minu ees lainetamas. „Ma olen siin ja te ei pea midagi kartma. Teid ei ähvarda miski, ausõna. Mina olen teie juures,” kordasin ja jäin uuesti ootama, sest lootsin, et nad mu häälele reageerivad. Seda ei juhtunud, ja kui kõik varjualused olid läbi otsitud, jäin kuulatama nii kauaks, kuni ma külmast kõngemata suutsin, jagasin siis korjused laiali, läksin väravast välja ja jalutasin mööda mäekülge üles tagasi.

      *

      „Kus sa nõnna varasel tunnil käisid?” päris Cal tillukesest köögist välja ilmudes, meie mõlema jaoks auravad teekruusid käes.

      „Ma käisin kasse vaatamas, aga nad ei tulnudki välja. Vaesekesed on vist surmani hirmul, aga vähemalt kuulsid nad minu häält.”

      „Sa vist tiad, et mina põle tegel’t eriline kassifänn. On nihuksed isekad kriipivad ühiskonnavaenulikud tegelased, kes lipitsevad kõigi toitjate ees. Aga sihuksed koerad nigu Thistle on mu lemmikud,” kommenteeris Cal.

      „Ma nägin Thistle’it täna hommikul küüni all ja andsin talle külmaruumist ühe kondi,” tunnistasin kanget teed rüübates üles. „Kas ta magab alati seal?”

      „Ikka, nigu ma olen juba mainin’d, on ta töökoer, mitte mõni ärapoputatud linnasaksast peni.”

      „Kas ta ei tohiks mõnikord majas magada? Küüni all on kohutavalt külm.”

      „Ah, Tig, sa oled liiga hella hingega. See koer on külmaga harjun’d,” tögas mind Cal ja võttis taas suuna köögi poole. „Moosiga röstsaia tahad?”

      „Aitäh, ikka tahan!” hüüdsin oma tuppa sisenedes vastuseks ja põlvitasin Alice’i puuri ette, et väike uks lahti teha. Väikesest puust osmikust, kus ta armastas redutada, piilus välja kaks säravat silma. Jäneseurgu kukkudes oli ta murdnud oma tillukese jala luu ja see polnud ikka veel täielikult paranenud. Ta lonkas ringi nagu pensionär, ehkki oli vähem kui mõni kuu vana.

      „Tere hommikust, Alice!” sosistasin. „Kuidas sa magasid? Ehk soovid natuke kurki?”

      Läksin tagasi kööki, sest kurk oli külmkapis – mida minu hinnangul oli hädasti tarvis puhastada, et kapi tagaseina ja riiuleid katvast rohelisest hallituskihist lahti saada. Veel märkasin, et valamu on täis räpaseid potte ja panne. Tõmbasin röstrist saiaviilu välja ja määrisin sellele margariini kitsukesel letil, mida kattis vähemalt nädalavanune saiapuru.

      Tüüpiline mees, mõtlesin endamisi. Ehkki ka mina pole puhtusefriik, ületas vaatepilt mu taluvuspiiri ja mu sõrmed sügelesid, et kohe pihta hakata. Alice toidetud, istusin Caliga elutoa nurka väikese laua äärde ja sõin ära oma röstsaia.

      „Ja millega sa kasse hommukuti toidad?” tahtis ta teada.

      „Täna viskasin neile mõne tuvi ja paar küülikut, mis ma neile kaasa tõin.”

      „Tiad, mul on sinu jauks terve hunnik hirvesüdameid sügavkülmikus hoiul. Ma näitan sulle – need on jahimaja taga sisehoovis kuuri all.”

      „Aitäh, Cal, ma olen kindel, et südamed maitsevad neile.”

      „Ma’i saa sust aru, Tig. Sa ütlesid, et oled taimetoitlane, aga kuda sa päevast päeva loomakorjustega askeldamist talud?”

      „Sest see on loodus, Cal. Inimesed on piisavalt arenenud, et toitumise suhtes teadlikke valikuid teha, pealegi on olemas päris palju alternatiivseid toiduallikaid, mille abil meie saame elus püsida, aga loomadel need puuduvad. Alice sööb liha sellepärast, et seda teevad tema liigikaaslased, ning kassidega on sama lugu. See lihtsalt on nõnda, ehkki tuleb tunnistada, et hirvesüdametega askeldamine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka. Kas pole just südames peidus meie kõigi tegelik olemus?”

      „Ma’i oska kommenteerida; mina olen mees ja punase liha mekk mulle meeldib, ning vahet põle, kas ma maiustan mõne siseorgani või hõrgu lihalõiguga.” Cal viibutas minu poole sõrme. „Ja ma pian sind hoiatama, Tig, et mina ei arene enam kuskile, mina olen läbi ja lõhki lihasööja.”

      „Ma luban sulle, et ei proovi sind teise usku pöörata, aga ei hakka mingil juhul sulle lambakarbonaadi ja muud sellesarnast küpsetama.”

      „Nii et teie, prantslased, põlegi tõelised punase liha fännid?”

      „Ma olen muide šveitslanna, mitte prantslanna, ehk on hoopis selles asi,” pareerisin laia naeratusega.

      „Margaret ütli, et sa oled sihuke tarkuri tüüpi, oled või, Tig, ülikooli kraadiga ja puha? Kindlasti saaks sa mõnes laboris kõrraliku palgaga koha ja teeks sial karjääri, aga sina mängid paarile räpasele kassile latsehoidjat. Miks Kinnaird?”

      „Tegelikult ma töötasingi paar kuud ühe loomaaia laboris ja analüüsisin andmeid. Palk oli hea, aga ma olin seal õnnetu. Kõige tähtsam on ikkagi elukvaliteet, on mul õigus?”

      „Jajah, kui ain’t mõelda, mäherdust palka mulle kõigi nende kontimurdvate töötundide eest makstakse, siis seda pian ma uskuma!” Cal tõi kuuldavale sünge naeruturtsatuse. „Mis sial ikka, tore, et sa siin СКАЧАТЬ