Kuuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ itsitas Cal, „sai nime meie majapidajannalt endalt; see Landy on sama visa hingega nigu vanad saapad ja enamjaolt ka sama usaldusväärne, ainult vahepial natike luksub.”

      Kui olime Caliga jahimajas tagasi, vabandasin ülevoolavalt inim-Beryli ees, et olin enne hommikusööki ära kadunud, ning tundsin seejärel endal lasuvat kohustust süüa viimse raasuni ära kõik Marmite’i määrdega võileivad, mis ta mulle oli teinud – „ära jäänud hommikusöögi asemel”. Kusjuures ma pole kunagi olnud Marmite’i fänn.

      „Ma ei usu, et ma talle meeldin,” pomisesin Calile, kui Beryl oli köögist väljunud ja Cal mul paari viimast takistust ületada aitas.

      „Ah, Tig, vaene naene on lihtsalt stressis,” kostis Cal elutargalt hiiglaslike lõuapäradega võileibu hävitades. „Sedasi, mis kellase rongiga sa mõtled tagasi sõita? Üks lä’eb 15.29, aga eks sa isi tiad.”

      Meie vestluse katkestas telefonihelin, mis peagi lakkas. Veel enne, kui jõudsin Calile vastata, astus Beryl uuesti kööki.

      „Mõisahärra soovib teiega rääkida, Tiggy. Kas teil on aega?” küsis ta minult.

      „Loomulikult.” Kehitasin Calile otsa vaadates õlgu ja läksin Beryli kannul mööda tagumist koridori tillukesse tuppa, mis näis olevat kabinet.

      „Ma jätan teid üksi,” lausus ta, osutades juhtmevabale telefonile kirjutuslaual. Uks ta selja taga sulgus.

      „Halloo!” ütlesin telefonitorusse.

      „Tere, Tiggy! Ma palun vabandust, et ei saanud teie juurde Kinnairdi tulla. Haiglas oli paar erakorralist juhtumit.”

      „Pole hullu, Charlie,” valetasin, sest tegelikult olin pettunud.

      „Mis mulje Kinnaird siis ka jättis?”

      „Ma arvan, et ... nii fantastilist paika pole ma eales näinud. See on täiesti vapustav, Charlie, ausalt. Ah jaa, muide, mulle tundub, et leidsin ka metskassidele täiusliku elupaiga.”

      „Tõesti?”

      „Jah.” Selgitasin, kus see mõisamaadel asub ning miks ma valisin välja just selle koha.

      „Kui teie arvate, et see sobib, Tiggy, siis minul pole põhjust kahelda. Aga kuidas on lood teie endaga? Kas tahaksite ka ise koos nendega sinna kolida?”

      „Ühesõnaga ... mulle meeldib siin,” laususin naeratades telefonitorusse. „Tõtt-öelda mitte lihtsalt ei meeldi, vaid ma jumaldan seda paika.”

      „Nii et te suudaksite seal mõnda aega elada?”

      „Jah,” vastasin pausi tegemata. „Kindlasti.”

      „Sellisel juhul on see ... imetore! Kõige rohkem rõõmustab selle üle muidugi Cal. Ma tean, et rahalisest küljest pole me veel rääkinud – aga ehk saaksin teile meili teel pakkumise saata? Ütleme, esialgu näiteks kolmeks kuuks?”

      „Jah, Charlie, sellest piisab. Ma loen meili läbi ja saadan vastuse.”

      „Suurepärane! Järgmisel korral seal olles teen suurima heameelega teile ise ümbruskonnas ringkäigu, aga loodetavasti aitas Beryl teil end jahimajas mugavalt sisse seada.”

      „Oh jaa, muidugi.”

      „Tore! Mis siis ikka, ma saadan meili teele, ja kui olete nõus Kinnairdi tööle tulema, ehk saaksite siis koos metskassidega detsembri alguseks kohal olla?”

      „Kõlab ideaalselt.”

      Pärast viisakat hüvastijättu lõpetasin kõne, teadmata, kas ma olin äsja teinud oma elu parima või halvima otsuse.

      Kui olin Berylit külalislahkuse eest kogu südamest tänanud, näitas Cal mulle põgusalt seda lihtsat, aga võluvat majakest, kus ma pidin koos temaga elama hakkama juhul, kui otsustan ametikoha vastu võtta. Seejärel ronisime Beryli-nimelisse Land Roverisse ja asusime Taini raudteejaama poole teele.

      „Sedasi, tuled siis kasside seltsis siia või mitte?” küsis Cal otsekoheselt.

      „Jah, tulen.”

      „Jumal tänatud!” Cal andis roolirattale obaduse. „Kassidega põle mul soovi jännata, lisaks kõigele muule, mida ma tegema pian.”

      „Ma tulen koos nendega detsembris, mis tähendab seda, et sa peaksid hakkama nende jaoks tarandikke ehitama.”

      „Sedan’d küll, ja selles suhtes piad sa mulle asjalikku nõu andma, Tig, aga see on super uudis, et sa ikkagist tuled. Oled kindel, et suudad siin pärapõrgus elada?” küsis ta, kui auto liikus hüpeldes mööda mõisavaldustest välja viivat teed. „Igaühele see paik ei sobi.”

      Samal hetkel otsustas päike pilve tagant välja tulla ja pani särama ebamaisesse uttu mähkunud kitsa mäekuru.

      „Oojaa, Cal!” Talle naeratades tundsin, kuidas elevusemull mu sisemuses ülespoole kerkib. „Ma tean, et suudan.”

      3

      Järgmine kuu – see sisaldas hulgaliselt kurbi lahkumisi, sest nii Margaret kui ka mina jätsime nukralt hüvasti oma armastatud loomadega – möödus välgukiirusel. Hirved, kaks punaoravat, siilid, öökullid ja meile ainsana alles jäänud eesel saadeti kõik uude koju. Margaret suhtus sellesse tunduvalt rahulikumalt kui mina – pärast igaühe lahkumist valasin mitu ämbritäit pisaraid.

      „Sihuke see eluring juba on, Tiggy, kohtumistest ja lahkumistest tulvil, ja mida varem sa selle selgeks saad, seda parem sulle,” andis ta mulle nõu.

      Seejärel tegin metskasside tarandike teemal meili ja telefoni teel tihedat koostööd Caliga, kes lõpuks palkas ehitusfirma.

      „Paistab, et kulusid põle tarvis kokku hoida,” ütles Cal. „Mõisnik taotleb riigilt abiraha ja on kindel, et kassid piaks varsti järglasi andma.”

      Cali saadetud fotodelt nägin, et kaitsealast tuleb tõeline kunstiteos – terve rida paviljonidega sarnanevaid puure, mida ühendavad kitsad tunnelid ja ümbritsevad puud, taimestik ja inimkätega loodud peiduurkad olid metskassidele avastamiseks mõeldud. Ühtekokku pidi tulema neli varjualust, et kõigil oleks võimalik kindlaks määrata oma territoorium ja tiineks jäänud emaseid saaks isastest lahus hoida.

      Kui me viimasel õhtul koos klaasikest šerrit nautisime, näitasin Margaretile fotosid. „Jessas! Sial võiks lausa mitu kaelkirjakut end mõnusalt sisse siada, paarist kõhnast kassist rääkimata,” itsitas ta.

      ”Paistab, et Charliel on oma tõuaretusprogrammiga tõsi taga.”

      „Nujah, põle ka ime, meie Charlie on perfektsionist. Kahju, et tal unistus otse nina eest ää napsati, kui ta päris noor oli. Ma’i usu, et ta tänaseni sellest täielikult toibun’d on.”

      Ajasin kõrvad kikki. „Millest?”

      „Ma põleks tohtin’d seda mainida, aga šerri päästis mu keelepaelad valla. Ütleme siis nii, et armastuses tal ei vedan’d. Ta kallim löödi üle ja nõrkushetkel abiellus ta oma praeguse naesega.”

      „Kas СКАЧАТЬ