Kuuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suhtes on Charlie alati naiivne oln’d. Ta pandi paari kahekümne üheselt, kui ta Edinburghis kolmandat aastat arstitudeng oli,” ohkas Margaret. „Tollal ootas naene juba nende tütart Zarat, mõistad? Ma arvan, et enne seda käitus Charlie kogu elu nii, nigu ta isa tahtis. Arstiteadus ja abielu andsid talle põgenemisvõimaluse. Ehk on nüüd lõpuks ometi käes Charlie aeg,” lausus Margaret viimast šerrilonksu võttes. „Selle on ta kindla piale ää teenin’d.”

      *

      Järgmisel hommikul katsusin end ära mahutada Beryli-nimelise Land Roveri tagaistmele, kus olid endale koha leidnud ka Molly, Igor, Posy ja Polson, kes protestiks kassikastide vastu kräunusid ja kriiskasid. Nende puurisaamine oli olnud päris paras pingutus ning paksust džemprist ja vastupidavatest kinnastest hoolimata ilutses mu randmetel ja käsivartel mitut sügavat kriimu. Ehkki Šoti metskasside suurus ja värv on umbes samasugune nagu vöödilistel kodukassidel, siis sellega nende sarnasus ka lõpeb. Ega neid asjata mägismaa tiigriteks hüüta. Kasside hulgast oli just Polsonil komme kõigepealt hammustada ja alles siis järele mõelda.

      Aga pahurusest ja sageli isegi õelusest hoolimata olid nad kõik mulle armsad. Maailmas, kus nii palju vabas looduses elavaid loomaliike on välja surnud, süütasid nemad minus tibatillukese lootussädeme. Margaret oli mulle rääkinud, et metskasside ja kodukasside paaritumise takistamiseks on kõikjal Šotimaal käivitatud tõuaretusprogrammid, mille eesmärgiks on saada puhtatõulisi kassipoegi, et need hiljem metsikusse loodusse lasta. Kasside nördimusurina saatel puuriuksed sulgenud, tundsin ühe nende tulevikuvalvurina endal lasuvat vastutuskoormat.

      Minu lemmiksiil Alice – selle nime sai ta siis, kui ta väiksena jäneseurgu kukkus ja ma tema sealt välja sikutades koer Guinnessi lõugade vahelt päästsin – oli pappkastis eesistmel koos minu seljakotiga, mis sisaldas mu kasinat rõivavaru.

      „Läksime?” küsis Cal, kes istus stardivalmina rooli taga.

      „Jah,” neelatasin teades, et pean korraks majja tagasi minema ja Margaretiga hüvasti jätma, ning kartsin, et see hetk murrab mu südame. „Kas sa saaksid mulle veel viis minutit anda?”

      Cal noogutas vaikides mõistmise märgiks ja ma jooksin tagasi majja.

      „Margaret? Kus sa oled? Halloo?”

      Et teda polnud kusagil näha, läksin õue otsima ja leidsin ta tühjast metskasside tarandikust, kus ta istus maas, Guinness ja Button justkui valvurid teine teisel pool. Ta pea oli käte vahel ja õlad vappusid.

      „Margaret?” Läksin tema juurde, põlvitasin ta kõrvale ja põimisin käed ümber ta keha. „Palun ära nuta, muidu hakkan ka mina nutma.”

      „Ma’i saa sinna miskit parata, kullake. Ma püüdsin olla vapper, aga täna ...” Ta võttis käed näo eest ja ma märkasin, et ta silmalaud on punased. „Ühesõnaga täna lõpeb üks ajastu, sest läin’d on nii metskassid kui ka sina.”

      Ta sirutas välja pahkliku artriidis käe – sellise, mida seostatakse kurjade nõidadega muinasjuttudes, ja ometi andis see edasi vastupidist: ülimat headust.

      „Sa oled mulle oln’d nigu lapselaps, Tiggy. Ma’i suuda kunagi tasuda sulle selle eest, et sa mu loomad elusa ja tervena hoidsid, kui mul endal põln’d jõudu.”

      „Ma luban sulle, et tulen sulle varsti sinu uude bangalosse külla. Lõppude lõpuks pole me teineteisest kuigi kaugel.” Võtsin ta käte vahele ja kallistasin viimast korda. „Sinu juures oli nii tore ja ma sain siin nii palju uusi asju teada. Aitäh, Margaret!”

      „Hoopis mina piaks tänama. Ja mis tiadasaamisse puutub, siis ära sial olles unusta külastada Chillyt. Ta on mõisas elav vana mustlasmees, kelle tiadmised on tõeline kullaauk, sest ta oskab taimedega ravida nii inimesi kui ka loomi.”

      „Ma teen seda. Aga jääme nüüd nägemiseni, kullakallis Margaret!” Tõusin, ja tundes, et puhken kohe samuti nutma, kiirustasin värava poole. Minu kõrvale ilmus Cal.

      „Vaadake, et meie kassid ikka nunnusid poegi sigitavad, eks?” hüüdis Margaret meile järele, kui ma talle viimast korda lehvitades Berylisse ronisin ja oma elu järgmise peatüki poole teele asusin.

      *

      „See on sinu tuba, Tig,” ütles Cal mu seljakotti põrandale kukutades.

      Vaatasin ringi väikeses toas, mille madalat krohvitud lage kattis sooniliste pragude ja kühmude võrgustik, justkui oleks see enda kohal asuva katuse ülevalhoidmisest kurnatud. Ruum oli a) jääkülm ja b) spartalik, isegi võrreldes nende elutingimustega, millega mina olin harjunud, aga vähemalt oli seal olemas voodi. Ja kummut, mille peale ma asetasin siil Alice’i, kes oli ikka veel oma reisikasti sees.

      „Tohib, ma toon tema puuri ka siia?” tegi Cal ettepaneku. „Ma’i saa selle loomaga elutoas hakkama. Kui ta öösel plehku paneb, võin ma teel kempsu talle kogemata otsa astuda ja ta laiaks litsuda! Kas ta’i piaks praegalt talveunes olema?”

      „Metsikus looduses küll, aga ma ei saa riskida,” selgitasin. „Sestsaadik, kui ma ta päästsin, pole ta kaalus piisavalt palju juurde võtnud ning tervet talve ta vastu ei peaks. Ma pean teda kenasti soojas hoidma ja olema veendunud, et ta pidevalt süüa saab.”

      Cal tõi Alice’i puuri tuppa, ja kui olin sättinud siilipoja tagasi tema pessa ja andnud talle pakikesetäie kassitoitu, mis oli tema lemmik, tundsin end nii väsinuna, et prantsatasin voodile istuma ja oleksin tahtnud pikali heita.

      „Aitäh, Cal, et sa mulle täna appi tulid. Üksipäini poleks ma jaksanud neid metskasse mäenõlvast alla tarandikesse tassida.”

      „Nujah.” Cali silmad libisesid üle minu. „Sa oled ju sihuke õbluke neiuke. Ma’i julgegi su abi paluda, kui talvel on vaja aeda parandada või kaminate jauks puid lõhkuda.”

      „Ma olen tugevam, kui välja paistan,” valetasin end kaitstes, sest tegelikult ma seda pole. Vähemalt mitte füüsiliselt.

      „Nujah, mis seal’s ikka, kindlasti on ka sinul omad tugevad küljed, Tig.” Cal osutas tühjale külmale toale. „See osmik vajab naesekäe puudutust,” vihjas ta. „Minul põle sellest asjast aimugi.”

      „Ma olen veendunud, et saame selle paiga õdusamaks muuta.”

      „Tahad ehk miskit süia? Külmkapis on väheke hirvelihahautist.”

      „Ee ... tänan, ei, ma vist juba mainisin, et tegelikult olen ma taimetoitlane ...”

      „Muidugist. Olgu.” Cal kehitas õlgu, sest ma haigutasin suure suuga. „Äkki piaksid magama minema.”

      „Ma arvan küll.”

      „Kui sa tahad soojas vees liguneda, siis vannitoas on vann. Ma ootan ää, kuni vesi jälle soojaks lä’eb.”

      „Ära muretse, ausalt. Ma lähen kohe voodisse,” kinnitasin. „Head ööd, Cal!”

      „Hääd ööd, Tig!”

      Lõpuks läks uks ta selja taga kinni ja ma vajusin selili millelegi, mis jättis petliku mulje mugavast ja hästi sisse töötatud madratsist, tõmbasin sulgteki peale ja jäin silmapilk magama.

      *

      Ärkasin СКАЧАТЬ