Päritolu. Дэн Браун

Чтение книги онлайн.

      Mitu päeva tagasi oli Regent jaganud temaga saladust, mis oli nii häiriv, et Ávila ei näinud teist võimalust kui pakkuda end kõige täiega ürituse teenistusse. Eelmise öö missiooni jõhkrus painas teda ikka veel, ometi teadis ta, et tema teod andestatakse.

      Õiglus eksisteerib paljudes vormides.

      Enne, kui tänane öö otsa saab, tuleb surma veel.

      Jõudes avarale väljakule jõekaldal, tõstis Ávila pilgu massiivsele ehitisele enda ees. See oli voogav metallplaatidega kaetud perverssete vormide segapundar – nagu oleks kaks tuhat aastat arhitektuurilist progressi minema visatud ja asendatud totaalse kaosega.

      Mõni nimetab seda muuseumiks. Mina nimetan seda koletiseks.

      Mõtteid koondades kõndis Ávila üle väljaku, möödudes reast pentsikutest skulptuuridest Bilbao Guggenheimi muuseumi ees. Hoonele lähenedes nägi ta kümneid pidulikult rõivastatud inimesi omavahel lobisemas.

      Jumalata massid on kokku tulnud.

      Kuid tänane õhtu ei lähe nii, nagu nad arvavad.

      Ta lükkas oma admiralimütsi otse ja silus kuube, valmistudes vaimus ees ootavaks ülesandeks. Tänane õhtu oli osa hoopis suuremast missioonist – õigluse ristiretkest.

      Üle siseõue muuseumi sissekäigu poole kõndides puudutas Ávila kergelt roosikrantsi oma taskus.

      KOLMAS PEATÜKK

      Muuseumi aatrium meenutas futuristlikku katedraali.

      Sisse astudes tõusis Langdoni pilk otsemaid taeva poole, kerkides mööda hiiglaslikke valgeid sambaid klaaskardina ääres, mis tõusis ligi kuuskümmend meetrit võlvlaeni, kust halogeenlambid lõõmasid puhast valget valgust. Ruumi täitis kõrgete jalgteede ja rõdude võrgustik täis musta ja valgesse riietunud külalisi, kes liikusid ülemistest galeriidest sisse-välja ning seisid kõrgete akende juures, imetledes all laiuvat laguuni. Lähedal libises klaaslift vaikselt mööda seina alla, naastes alumisele korrusele võtma peale uusi külalisi.

      Säärast muuseumi ei olnud Langdon kunagi varem näinud. Isegi akustika tundus võõras. Traditsioonilise aupakliku kahina asemel, mida tekitas helisid summutav viimistlus, elas see paik häältepominas, mis kivilt ja klaasilt alla nõrgus. Langdoni jaoks oli ainus tuttav tunne steriilne maik keele tagaotsas: muuseumide õhk oli kõikjal maailmas ühesugune, puhastatud piinliku hoolega kõigist osakestest ja oksüdantidest ning niisutatud siis ioniseeritud vee abil 45-protsendisele niiskustasemele.

      Langdon läbis mitu üllatavalt ranget turvakontrolli, märkas enam kui paari relvastatud valvurit, ning leidis end viimaks seismas järjekordse registreerimislaua juures. Noor naine jagas kõrvaklappe. „Audioguía?“

      Langdon naeratas. „Tänan, ei.“

      Ent kui ta lauale lähenes, peatas naine ta täiuslikus inglise keeles. „Vabandust, sir, aga meie tänane peoperemees härra Edmond Kirsch palus, et kõik kasutaksid peakomplekte. See on osa tänaõhtusest kogemusest.“

      „Ah soo, muidugi ma võtan ühe.“

      Langdon sirutas käe klappide järele, kuid naine viipas tõrjuvalt, vaatas tema nimesilti, leidis ta nime külaliste pikast nimekirjast ning ulatas talle siis klapid, mille number vastas tema nimele. „Tänaõhtused tuurid on kohandatud igale külalisele eraldi.“

      Kas tõesti? Langdon vaatas ringi. Külalisi oli sadu.

      Langdon silmitses kõrvaklappe, mis kujutasid endast lihtsalt kitsast metallaasa tillukeste padjakestega mõlemas otsas. Tema jahmunud ilmet nähes tõttas noor naine talle appi.

      „Need on üsna uued,“ selgitas ta, aidates Langdonil seadeldist pähe panna. „Need muundurpadjakesed ei käi kõrva, vaid jäävad pigem näo peale.“ Naine pani aasa Langdoni kukla taha ja sättis padjad nii, et need vajutasid pehmelt mehe näole lõualuu ja oimukoha vahel.

      „Aga kuidas…“

      „Luujuhtivustehnoloogia. Muundurid viivad heli otse teie lõualuusse ja see jõuab sealt sisekõrva. Ma proovisin neid enne ja see on tõesti üsna hämmastav – nagu oleks hääl su peas. Lisaks jätab see kõrvad vestlemiseks vabaks.“

      „Väga nutikas.“

      „Härra Kirsch leiutas selle tehnoloogia juba enam kui kümne aasta eest. See on praeguseks saadaval paljudes peakomplektides.“

      Loodan, et Ludwig van Beethoven saab oma protsendi, mõtles Langdon, üsna kindel, et luujuhtimistehnoloogia esimene leiutaja oli kaheksateistkümnenda sajandi helilooja, kes kurdiks jäädes avastas, et saab kinnitada klaveri külge metallpulga ja seda mängu ajal hammustades kuulda vibratsioone oma lõualuus.

      „Loodame, et ringkäik meeldib teile,“ ütles naine. „Teil on enne esitlust umbes tunnike muuseumiga tutvumiseks. Teie audiogiid annab teada, kui on aeg minna ülakorrusele auditooriumi.“

      „Tänan. Kas ma pean kuhugi vajutama…“

      „Ei, seade käivitub ise. Teie giidiga tutvumiskäik algab kohe, kui hakkate kõndima.“

      „Ah jaa, muidugi,“ naeratas Langdon. Ta suundus üle aatriumi lifti ootavate külaliste poole, kellel kõigil olid lõua vastas samasugused peakomplektid.

      Langdon oli alles poolel teel üle aatriumi, kui ta peas kõlas mehehääl. „Tere õhtust ja tere tulemast Bilbao Guggenheimi.“

      Langdon teadis, et see on tema peakomplekt, kuid tardus sellegipoolest paigale ja vaatas seljataha. Mõju oli rabav, täpselt nagu noor naine oli kirjeldanud – nagu oleks keegi su pea sees.

      „Südamlik tere tulemast, professor Langdon.“ Hääl oli sõbralik ja kerge, reipa briti hääldusega. „Minu nimi on Winston ja mul on au olla täna õhtul teie giid.“

      Kelle nad seda salvestama said – Hugh Granti?

      „Täna õhtul,“ jätkas reibas hääl, „võite vabalt liikuda ringi, nagu ise soovite, ükskõik kuhu, ning mina üritan valgustada teid selle suhtes, mida te näete.“

      Nähtavasti olid peaseaded lisaks reipale häälele, isikustatud salvestistele ja luujuhtimistehnoloogiale varustatud ka GPS-iga, et teha täpselt kindlaks, kus külastaja seisab ning millist kommentaari edastada.

      „Ma mõistan, sir,“ lisas hääl, „et kunstiprofessorina olete te üks meie kõige erudeeritumaid külalisi ega tunne minu panuse järele ehk erilist vajadust. Veelgi hullem, võimalik, et teatud kunstiteoste puhul ei ole te minu analüüsiga üldse nõus!“ Hääl kõhistas kohmetult naerda.

      Tõsiselt? Kes selle teksti kirjutas? Lõbus hääletoon ja isikustatud teenindus olid kahtlemata võluvad, kuid Langdon ei kujutanud ette, kui palju tööd oli vaja, et sadu peakomplekte isikustada.

      Õnneks jäi hääl nüüd vait, nagu oleks ta oma eelprogrammeeritud tervitusdialoogi ammendanud.

      Langdon silmitses teisel pool aatriumi rahvasumma kohal rippuvat hiigelsuurt punast loosungit.

      Mida imet Edmond küll kavatseb teatavaks teha?

СКАЧАТЬ