Päritolu. Дэн Браун

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisis Langdon muuseumi ees ja ootas põnevusega, mida tema endine õpilane kavatseb teada anda. Kerge tuul sasis ta kuuesabasid, kui ta kõndis mööda betoonteed Nervióni jõe kaldal, mis oli kunagi olnud õitsva tööstuslinna tuiksoon. Õhk lõhnas ebamääraselt vase järele.

      Kui jalgtee tegi käänaku, lubas Langdon endale viimaks vaadata hiiglaslikku sädelevat muuseumihoonet. Seda oli võimatu ühe pilguga haarata. Langdoni pilk liikus mööda kummalisi välja venitatud vorme edasi-tagasi.

      See hoone mitte lihtsalt ei riku reegleid, mõtles Langdon. See eirab neid täielikult. Täiuslik koht Edmondile.

      Bilbao Guggenheimi muuseum nägi välja, nagu oleks see pärit tulnukate hallutsinatsioonist: keerlev kollaaž väändunud metallvormidest, mis tundusid peaaegu huupi üksteise vastu toetatud. Kaugusse ulatuv kaootiline kujundimass oli kaetud enam kui kolmekümne tuhande titaanplaadiga, mis helkisid kui kalasoomused ja andsid ehitisele ühtaegu orgaanilise ja maavälise oleku, nagu oleks mingi futuristlik leviaatan roomanud veest jõekaldale peesitama.

      Kui hoone 1997. aastal avati, kirjutas The New Yorker, et arhitekt Frank Gehry on loonud „fantastilise voogavate vormidega titaanirüüs unenäolaeva“, teised maailma kriitikud aga ahhetasid: „Meie aja suurim hoone!“, „Ainulaadselt hiilgav!“, „Rabav arhitektuurisaavutus!“

      Pärast muuseumi avamist oli rajatud kümneid teisigi „dekonstruktivistlikke“ ehitisi: Disney kontserdisaal Los Angeleses, BMW Maailm Münchenis ja isegi Langdoni enda alma mater´i uus raamatukogu. Kõik need olid radikaalselt ebakonventsionaalse disaini ja konstruktsiooniga, ometi kahtles Langdon, kas mõni neist suudaks oma šokiväärtuse poolest võistelda Bilbao Guggenheimiga.

      Langdoni lähenedes tundus plaatidega kaetud fassaad iga sammuga muutuvat, pakkudes iga nurga alt midagi uut. Nüüd sai nähtavaks muuseumi kõige vägevam illusioon. Sellest küljest tundus kolossaalne ehitis sõna otseses mõttes hõljuvat vee peal, triivivat tohutu suurel „lõpmatuselaguunil“, mis loksus vastu muuseumi välisseinu.

      Langdon seisatas hetke, et efekti imetleda, ning kõndis siis edasi mööda minimalistlikku silda, mis kaardus üle klaasja veeavaruse. Ta oli poolel teel, kui teda ehmatas vali sisin. See tuli kusagilt tema jalge alt. Langdon tardus paigale just siis, kui silla alt hakkas kerkima keerlev udupööris. Tihe uduloor kerkis Langdoni ümber ja valgus üle laguuni, keereldes muuseumi poole ja mattes kogu hoonejalami enda alla.

      Uduskupltuur, mõtles Langdon.

      Ta oli sellest Jaapani kunstniku Fujiko Nakaya tööst lugenud. „Skulptuur“ oli revolutsiooniline selles mõttes, et see kasutas nähtava õhu meediumi, udumüüri, mis tekkis ja hajus ajas, ning kuna tuul ja ilmastikutingimused ei olnud kunagi täpselt ühesugused, oli skulptuur iga kord tekkides isesugune.

      Sild lakkas sisisemast ja Langdon vaatas, kuidas udumüür vaikselt üle laguuni laskus, keereldes ja liikudes, nagu oleksid tal oma mõtted. Efekt oli ühtaegu eeterlik ja segadusseajav. Nüüd tundus terve muuseum vee kohal hõljuvat, kaalutuna pilvele toetuvat – merel eksinud kummituslaev.

      Just siis kui Langdon asutas end edasi minema, raputas rahulikku veepinda rida väikseid purskeid. Äkki paiskus laguunist taevasse viis leegitsevat tulesammast, mis kõmisesid ühtlaselt nagu raketimootorid, läbistasid uduse õhu ning pildusid üle muuseumi titaanplaatide sädelevaid valgusepahvakaid.

      Langdoni enda arhitektuurimaitse kaldus rohkem Louvre´i ja Prado suguste muuseumide klassikalise stiili poole, ja ometi, vaadates udu ja leeke laguuni kohal hõljumas, ei suutnud ta kujutleda sellest ülimodernsest muuseumist sobivamat paika üritusele, mille korraldas mees, kes armastas kunsti ja innovatsiooni ja kes suutis nii selgelt tulevikku vaadata.

      Langdon kõndis läbi udu muuseumi sissepääsu, kurjakuulutava musta augu suunas roomaja keha meenutavas hoones. Lävele lähenedes haaras Langdonit ebamugav tunne, et ta on sisenemas lohemao suhu.

      TEINE PEATÜKK

      Mereväeadmiral Luis Ávila istus tundmatus linnas tühjas kõrtsis baaripukil. Ta oli teekonnast omadega läbi, saabunud linna äsja pärast ülesannet, mis oli viinud ta kaheteistkümne tunni jooksul läbi paljude tuhandete kilomeetrite. Ta rüüpas teist klaasitäit toonikut ja silmitses kirevat pudelirivi leti taga.

      Kõrbes võib igaüks kaineks jääda, mõtles ta, kuid vaid ustav suudab istuda oaasis ja keelduda huuli paotamast.

      Ávila ei olnud ligi aasta saatanale huuli paotanud. Silmitsedes baari peegelseinal oma peegeldust, lubas admiral endale harva rahuloluhetke kujutisega, kes talle vastu vaatas.

      Ávila oli üks neid õnnelikke Vahemere piirkonna mehi, kellele vananemine mõjus pigem plussi kui miinusena. Aastate jooksul oli tema jäik must tüügas pehmenenud väärikaks soola-pipra karva habemeks, ägedad mustad silmad olid leebunud tüünesse enesekindlusse ning pingul oliivikarva nahk oli nüüd päikesest küllastunud ja kortsuline, mis andis talle pidevalt mere poole silmi kissitava mehe ilme.

      Isegi kuuekümne kolme aastasena oli ta keha sale ja vormis ning seda rõhutas veelgi rätsepa valmistatud vormirõivas. Praegu kandis Ávila mereväe valget paraadmundrit – kuninglikult mõjuvat riietust, mis koosnes kaherealisest valgest vormikuuest, laiadest mustadest õlakutest, uhkest medalireast, valgest tärgeldatud püstkraega särgist ja siidtriipudega valgetest pükstest.

      Hispaania Armaada ei pruugi enam olla maailma võimsaim merevägi, kuid me teame endiselt, kuidas ohvitseri riietada.

      Admiral ei olnud seda vormi aastaid selga tõmmanud, kuid täna oli eriline õhtu ning veidi varem, kui ta oli jalutanud selle tundmatu linna tänavatel, olid talle osaks saanud naiste heakskiitvad pilgud ja meeste aupaklikkus.

      Kõik peavad lugu neist, kes elavad reeglite järgi.

      „¿Otra tónica?“ küsis kena baaridaam. Naine oli üle kolmekümne, lopsaka figuuri ja mängleva naeratusega.

      Ávila raputas pead. „No, gracias.“

      Kõrts oli täiesti tühi ja Ávila tundis endal baaridaami imetlevat pilku. Oli hea end jälle näidata. Ma naasin kuristikust.

      Kohutav sündmus, mis purustas viie aasta eest Ávila elu, jääb igaveseks tema meelesoppidesse luusima: see oli kurdistav hetk, kus maapind oli avanenud ja ta alla neelanud.

      Sevilla katedraal.

      Esimese ülestõusmispüha hommik.

      Andaluusia päike tulvas läbi värvilise klaasi, pillates üle katedraali kivise sisemuse kiirgavaid värvikaleidoskoope. Orel müristas rõõmusõnumit ja tuhanded usklikud pühitsesid ülestõusmise imet.

      Ávila põlvitas altaripiirde ääres, süda tänutundest paisumas. Pärast terve elu kestnud teenistust merel oli teda õnnistatud suurimaga Jumala kinkidest – perekonnaga. Ávila pöördus laialt naeratades ja vaatas üle õla oma noore naise María poole, kes istus pingil, pikaks teekonnaks mööda löövi kaugelt liiga rase. Naise kõrval lehvitas isale nende kolmeaastane elevil poeg Pepe. Ávila pilgutas pojale silma ja María naeratas abikaasale soojalt.

      Tänan sind, Jumal, mõtles Ávila ja pöördus uuesti rinnatise äärde armulauakarikat vastu võtma.

      Hetk hiljem läbistas säravat katedraali kõrvulukustav plahvatus.

      Ühe sähvatusega lahvatas kogu Ávila maailm leekidesse.

      Lööklaine paiskas Ávila tugevasti vastu rinnatist, ta СКАЧАТЬ