Jamaica võõrastemaja. Дафна дю Морье

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pesema. Voodi kägises, kui ta sellele istus, ja kaks õhukest tekki tundusid katsudes niisked. Ta otsustas, et ei võta riidest lahti, vaid heidab voodisse reisirõivastes, tolmused, nagu need olid, ja mässib end keepi. Ta läks akna juurde ja vaatas välja. Tuul oli vaibunud, kuid vihma sadas ikka veel – hõre armetu uduvihm, mis mööda majaseina nirises ja klaasile kogunenud pori laiali määris.

      Hoovi kaugemast servast kostis heli, kummaline oigamine, nagu oleks loom valudes. Oli liiga pime, et selgelt näha, kuid Mary silm seletas tumedat siluetti, mis tasa siia-sinna õõtsus. Kuna Joss Merlyni räägitud jutud olid tema kujutlusvõime üles kütnud, arvas Mary üheks võikaks hetkeks, et see on võllas, milles ripub surnu. Ja siis taipas ta, et see on võõrastemaja silt, mis oli mingil põhjusel unarusse jäetud ning õõtsus nüüd loksuma hakanud naelte küljes vähimagi tuulega siia-sinna. Kõigest vaene päevinäinud silt, mis oli kord – pärast ülespanemist – näinud paremaid päevi, kuid mille valged tähed olid nüüd ähmased ja hallid ning sõnum nelja tuule meelevallas: Jamaica võõrastemaja, Jamaica võõrastemaja. Mary tõmbas rullkardina alla ja ronis voodisse. Tema hambad plagisesid, käed-jalad olid tuimad. Tükk aega kössitas ta voodis, oli ahastuse võimuses. Mary küsis endalt, kas oleks võimalik majast põgeneda ja leida tagasitee kaheteistkümne pika miili kaugusesse Bodminisse. Ta juurdles, kas ta oleks liiga roidunud ja kukuks kurnatusest piinatuna teepervele ning jääks magama seal, kus ta lebab, vaid selleks, et koiduvalgel ärgata ja näha Joss Merlyni suurt kogu enda kohal kõrgumas.

      Ta pani silmad kinni ja nägi otsemaid mehe nägu endale naeratamas, ja siis sai naeratusest kulmukortsutus ja kulmukortsutus murdus tuhandeks kibraks, kui mees raevust värises, ja Mary nägi tema suurt musta juuksepahmast, kongnina ja pikki tugevaid sõrmi, milles kätkes säherdune surmav nõtkus.

      Nüüd tundis ta, et on siin lõksus nagu linnuke võrgus, ja kuidas ta ka ei püüa, ei põgene ta siit iial. Kui ta soovis vaba olla, pidi ta minema nüüd, aknast välja ronima ja jooksma nagu hullumeelne mööda valget teed, mis sirutus justkui madu üle rabade. Homme on liiga hilja.

      Mary ootas, kuni kuulis tädimehe samme trepil. Ta kuulis, kuidas mees omaette pobises, ning tema kergenduseks pööras Joss kõrvale ja läks mööda teist koridori trepist vasakule. Kaugemal sulgus uks ja sugenes vaikus. Mary otsustas, et ei oota kauem. Kui ta veel ainsakski ööks selle katuse alla jääb, ütleb tema julgus üles ja ta on kadunud. Kadunud, hull ja murtud nagu tädi Patience. Mary tegi ukse lahti ja hiilis koridori. Ta läks kikivarvul trepiotsa. Mary jäi seisma ja kuulatas. Tema käsi oli käsipuul ning jalg esimesel astmel, kui ta teisest koridorist mingit heli kuulis. Keegi nuttis. Nutja ahmis hingates kramplikult õhku ning püüdis seda heli padjaga summutada. See oli tädi Patience. Mary ootas hetke, pööras siis tagasi ja läks uuesti oma tuppa, viskus voodisse ja pani silmad kinni. Millega ta tulevikus ka ei pea silmitsi seisma ja kui suurt hirmu ta ka ei tunne, ei lahku ta praegu Jamaica võõrastemajast. Ta peab tädi Patience’i juurde jääma. Teda on siin vaja. Võib-olla saab tädi Patience temalt tröösti, nad lepivad kokku ja kuidagi – plaanide tegemiseks oli Mary praegu liiga väsinud – saab temast tädi Patience’i kaitsja ning ta seisab tädi ja Joss Merlyni vahel. Seitseteist aastat oli tema ema üksinda elanud ja töötanud ning kogenud suuremaid raskusi, kui Mary arvatagi oskab. Tema poleks poolearulise mehe pärast ära jooksnud. Ta poleks kartnud maja, mis lehkas kurjusest, ükskõik kui üksildaselt see oma tuultest sasitud künkal ka ei seisnud – üksildane orientiir, mis trotsis inimesi ja tormi. Mary emal olnuks julgust vaenlastega võidelda. Jah, ja neist lõpuks jagu saada. Tema jaoks taandumist ei olnud.

      Niisiis lebas Mary oma kõval voodil ja tema pea kihas mõtetest, sellal kui ta palus und; iga heli andis tema närvidele värske löögi, alustades hiire krabistamisest selja taga seinas ja lõpetades sildi kriiksumisega hoovis. Ta luges igavese öö minuteid ja tunde, ja kui maja taga põllul kires esimene kukk, ei lugenud ta neid enam, vaid ohkas ja jäi magama nagu surnu.

      3

      Kui Mary ärkas, puhus läänest tugev tuul ja paistis lahja vesin epäike. Akna lõgin oli see, mis ta unest äratas, ja heleda päevavalguse ning taeva värvi järgi järeldas ta, et oli kaua maganud ja küllap kell on kaheksa läbi. Aknast välja vaadates ja pilku üle hoovi suunates nägi ta, et talli uks on lahti ja väljas poris on värsked kabjajäljed. Tohutu kergendustundega taipas ta, et küllap peremees on kodunt ära läinud ja nad on tädi Patience’iga kahekesi, olgu või üürikeseks ajaks.

      Kiiruga pakkis Mary kohvri lahti, võttis välja paksu seeliku ja värvilise põlle ning rasked saapad, mida ta oli kandnud talus, ja kümne minuti pärast oli ta köögis ja pesi end selle taga nõudepesuruumis.

      Tädi Patience tuli maja tagant kanaaedikust, põlles mõni värskelt munetud muna, mille ta kerge saladusliku naeratuse saatel lagedale tõi. „Ma mõtlesin, et sa tahaksid ühte muna hommikusöögiks,” ütles ta. „Nagu ma nägin, olid sa eile õhtul liiga väsinud, et kuigi palju süüa. Ja ma hoidsin sulle leiva peale panemiseks ivakese koort.” Sel hommikul oli tädi käitumine üsna normaalne ja hoolimata punetavatest silmalaugudest, mis kõnelesid murelikust ööst, pingutas ta ilmselgelt, et lõbus paista. Mary järeldas, et tädi läks liimist lahti nagu hirmunud laps ainult mehe juuresolekul, ja kui Joss oli ära, ilmutas ta niisama lapselikku unustamisvõimet ning võis leida rõõmu väikestest asjadest nagu Maryle hommikusöögi valmistamine ja talle muna keetmine.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABkAAD/4QQTaHR0cDov L25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wLwA8P3hwYWNrZXQgYmVnaW49Iu+7vyIgaWQ9Ilc1TTBNcENl aGlIenJlU3pOVGN6a2M5ZCI/PiA8eDp4bXBtZXRhIHhtbG5zOng9ImFkb2JlOm5zOm1ldGEvIiB4 OnhtcHRrPSJBZG9iZSBYTVAgQ29yZSA1LjYtYzEzMiA3OS4xNTkyODQsIDIwMTYvMDQvMTktMTM6 MTM6NDAgICAgICAgICI+IDxyZGY6UkRGIHhtbG5zOnJkZj0iaHR0cDovL3d3dy53My5vcmcvMTk5 OS8wMi8yMi1yZGYtc3ludGF4LW5zIyI+IDxyZGY6RGVzY3JpcHRpb24gcmRmOmFib3V0PSIiIHht bG5zOnhtcE1NPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvbW0vIiB4bWxuczpzdFJlZj0i aHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wL3NUeXBlL1Jlc291cmNlUmVmIyIgeG1sbnM6eG1w PSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvIiB4bWxuczpkYz0iaHR0cDovL3B1cmwub3Jn L2RjL2VsZW1lbnRzLzEuMS8iIHhtcE1NOk9yaWdpbmFsRG9jdW1lbnRJRD0ieG1wLmRpZDowMTgw MTE3NDA3MjA2ODExQjRGMkFENTM4OTdCM0Y4NyIgeG1wTU06RG9jdW1lbnRJRD0ieG1wLmRpZDo3 QTkwNjU3QTM3NDcxMUU5OTcyQUZBMkIyMjFCRDk2MyIgeG1wTU06SW5zdGFuY2VJRD0ieG1wLmlp ZDo3QTkwNjU3OTM3NDcxMUU5OTcyQUZBMkIyMjFCRDk2MyIgeG1wOkNyZWF0b3JUb29sPSJBZG9i ZSBQaG90b3Nob3AgQ1M2IChXaW5kb3dzKSI+IDx4bXBNTTpEZXJpdmVkRnJvbSBzdFJlZjppbnN0 YW5jZUlEPSJ4bXAuaWlkOkE0MUZDNjdFQTYxNUU5MTFBQTg2RTlFRjAzRUIxMjc4IiBzdFJlZjpk b2N1bWVudElEPSJ4bXAuZGlkOjUxNzBBMjcxQTYxNUU5MTFBMkUxRUQyRjdERTU0NkI2Ii8+IDxk Yzp0aXRsZT4gPHJkZjpBbHQ+IDxyZGY6bGkgeG1sOmxhbmc9IngtZGVmYXVsdCI+amFtYWljYV9r YWFuZWRfMTQ1eDIwM19ibGVlZDRfdGYuaW5kZDwvcmRmOmxpPiA8L3JkZjpBbHQ+IDwvZGM6dGl0 bGU+IDwvcmRmOkRlc2NyaXB0aW9uPiA8L3JkZjpSREY+IDwveDp4bXBtZXRhPiA8P3hwYWNrZXQg ZW5kPSJyIj8+/+0ASFBob3Rvc2hvcCAzLjAAOEJJTQQEAAAAAAAPHAFaAAMbJUccAgAAAgACADhC SU0EJQAAAAAAEPzhH4nIt8l4LzRiNAdYd+v/7gAOQWRvYmUAZMAAAAAB/9sAhAABAQEBAQEBAQEB AQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAgICAgICAgICAgIDAwMDAwMDAwMDAQEB СКАЧАТЬ