Jamaica võõrastemaja. Дафна дю Морье

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nimel, kui sa oma noka lahti teed ja piuksatad, murran sind seni, kuni sa mul peost sööd nagu su tädi seal.”

      Mary vaatas talle üle laua otsa. Ta hoidis käsi rüpes, et mees ei näeks, kuidas need värisevad.

      „Ma saan sinust aru,” ütles ta. „Ma pole loomu poolest uudishimulik ega ole eluski kuulujutte levitanud. Mul on ükskõik, mida sa võõrastemajas teed või millises seltskonnas liigud. Ma teen majas oma tööd ja sul pole põhjust nuriseda. Kui sa aga tädi Patience’ile vähegi haiget teed, siis ütlen sulle üht – ma lahkun otsekohe Jamaica võõrastemajast, otsin rahukohtuniku üles, toon ta siia ja lasen sind karistada; ja siis ürita mind murda, kui tahad.”

      Mary nägu oli surnukahvatuks tõmbunud ja ta teadis, et kui mees nüüd talle peale käratab, siis ta murdub ja hakkab nutma ning on igavesti mehe meelevallas. Sõnadetulv oli temast välja purskunud tahtest sõltumatult, ja ängistava haletsuse tõttu vaese murtud naisterahva vastu, kes oli tema tädi, ei suutnud ta seda tagasi hoida. Kuigi ta seda ei teadnud, oli ta enda päästnud, sest tema väike julguseväljendus avaldas mehele muljet ning too naaldus toolileenile ja lõdvestus.

      „Väga kena,” ütles mees, „tõesti väga kenasti öeldud. Nüüd teame, millise majulisega meil tegemist on. Kriimusta teda, ja ta näitab küüsi. Olgu pealegi, kullake; sina ja mina oleme sarnasemad, kui ma arvasin. Kui kavatseme mängida, mängime koos. Võib-olla on mul sulle Jamaicas ühel päeval tööd pakkuda, tööd, mida sa pole kunagi varem teinud. Meeste tööd, Mary Yellan, mille juures sa mängid elu ja surmaga.” Mary kuulis, kuidas tädi Patience tema kõrval vaikselt õhku ahmis.

      „Oh, Joss,” sosistas tädi. „Oh, Joss, palun!”

      Tema hääletoon oli nii tungiv, et Mary jäi teda üllatunult vahtima. Ta nägi, kuidas tädi ettepoole nõjatus ja mehele märku andis, et too vaikiks, ning innukus tema lõuajoones ja äng tema silmis ajasid Maryle suurema hirmu peale kui kõik muu, mis oli sel õhtul juhtunud. Ühtäkki hakkas tal jube, tal oli külm ja ajas iiveldama. Mis oli tädi Patience’is säärase paanika tekitanud? Mida oli Joss Merlyn öelda tahtnud? Maryt valdas palavikuline ja üpris kohutav uudishimu. Tädimees rehmas kärsitult käega.

      „Mine üles magama, Patience,” ütles ta. „Mul on kõrini su kolbast mu söögilaua ääres. See tüdruk ja mina mõistame teineteist.”

      Naine tõusis kohe ja astus ukse juurde ning heitis üle õla viimase jõuetu, meeleheitliku pilgu. Nad kuulsid, kuidas ta trepist üles vudis. Joss Merlyn ja Mary jäid kahekesi. Mees lükkas tühja brändiklaasi eemale ja pani käsivarred laual vaheliti.

      „Mu elus on olnud üks nõrkus, ja ma ütlen sulle, milline,” sõnas mees. „See on naps. See on needus ja ma tean seda. Ma ei suuda end talitseda. Ühel päeval teeb see mulle lõpu ja see on hea. On päevi, kui ma ei võta rohkem kui piisakese, nagu tegin ka täna õhtul. Ja siis tunnen, kuidas tekib janu, ja ma kukun kaanima. Kaanin tundide viisi. See on jõud ja kuulsus, naised ja jumalariik üheskoos. Siis tunnen end kui kuningas, Mary. Ma tunnen, et maailma ohjad on mu kahe sõrme vahel. See on taevas ja põrgu. Siis ma räägin, räägin, kuni iga viimane kui pagana asi, millega ma olen hakkama saanud, on neljale tuulele pihitud. Ma sulen end oma tuppa ja karjun oma saladusi patja. Su tädi paneb mu luku taha, ja kui ma kaineks saan, taon vastu ust ja ta laseb mu välja. Seda ei tea keegi peale tema ja minu, ja nüüd rääkisin seda sulle. Ma rääkisin sulle, sest olen juba pisut purjus ega suuda keelt hammaste taga hoida. Kuid ma pole nii purjus, et pea kaotaksin. Ma pole nii purjus, et sulle öelda, miks ma elan selles jumalast maha jäetud paigas ja miks olen Jamaica võõrastemaja peremees.” Tema hääl oli kähe ja nüüd kerkis see vaevalt sosinast kõrgemale. Koldes hingitses turbatuli ja tumedad varjud sirutasid seinale pikki sõrmi. Ka küünlad olid madalaks põlenud ja heitsid Joss Merlyni koletu varju lakke. Mees naeratas Maryle ning asetas purjus inimese tobeda liigutusega sõrme oma ninale.

      „Ma pole seda sulle rääkinud, Mary Yellan. Oi ei, mul on veel veidi mõistust ja kavalust alles. Kui tahad rohkem teada, võid oma tädilt küsida. Ta pajatab sulle mingi loo. Ma kuulsin, kuidas ta täna õhtul latras ja sulle rääkis, et me liigume siin peenes seltskonnas ja et skvaier kergitab talle kübarat. Need on valed, puha valed. Ma räägin sulle seda, sest nagunii saad teada. Skvaier Bassat tunneb liiga suurt surmahirmu, et oma nina siia pista. Kui ta tee peal minuga kokku saab, lööb risti ette ja annab hobusele kannuseid. Ja sedasama teeb kogu peps aadelkond. Tõllad siin enam ei peatu, postitõllad samuti mitte. Mina ei muretse; mul on kundesid küllaga. Mida kaugemale aadel minust hoiab, seda rõõmsam ma olen. Oh, siin muidugi juuakse, pealegi palju. On selliseid, kes käivad laupäeviti Jamaicas, ja on neid, kes ukse lukku keeravad ja magavad, sõrmed kõrvaaugus. On öid, kui kõik rabamaa majakesed on pimedad ja vaiksed, ja miilide kaugusel on ainsad tuled Jamaica võõrastemaja loitvad aknad. Räägitakse, et kisa ja laul kostab Roughtori-lähedaste taludeni välja. Sellistel öödel oled baaris, kui see sulle meeldib, ja näed, millise seltskonnaga ma läbi käin.”

      Mary istus täiesti vagusi ja pigistas tooli külgi. Ta ei julgenud liigutada, kartes mehe tuju äkilist muutumist, mille tunnistajaks ta oli juba olnud ja mille mõjul asendus too ootamatu intiimselt usalduslik toon kalgi ja jämeda jõhkrusega.

      „Nad kõik kardavad mind,” jätkas mees, „kogu see kuramuse kamp. Kardavad mind, aga mina ei karda kedagi. Ma ütlen sulle: kui ma oleksin haridust saanud, oleksin koos kuningas George’i endaga mööda Inglismaad ringi käinud. Naps on see, mis on minu vastu töötanud, naps ja mu keevaline veri. See on meie kõigi needus, Mary. Seni pole veel ükski Merlyn rahulikult oma voodis surnud.

      Mu isa poodi Exeteris: tal tekkis ühe kaaslasega tüli ja mu isa tappis ta. Mu vanaisal lõigati varguste pärast kõrvad peast; ta saadeti sunnitöökolooniasse ja ta suri märatseva hulluna pärast maohammustust troopikas. Mina olen vanim kolmest vennast; me kõik sündisime Kilmari varjus, kaugemal Twelve Men’s Moori raba lähedal. Kõnnid üle East Moori, kuni jõuad Rushyfordi, ja näed suurt graniidirüngast, mis kerkib taeva poole nagu vanakuradi käsi. See on Kilmar. Kui oled selle varjus sündinud, hakkad jooma, nagu hakkasin mina. Mu vend Matthew – tema uppus Trewartha sohu. Me ei saanud temalt mingeid teateid ja arvasime, et ta läks merd sõitma, ja siis, suvel, oli põud ja seitse kuud ei sadanud tilkagi vihma, ja seal oligi Matthew – seisis soos, käed pea kohal, ja tema ümber lendasid koovitajad. Mu vend Jem, pagan teda võtku, tema on kõige noorem. Hoidis ema seelikusabast kinni, kui Matt ja mina olime täismehed. Ma pole Jemiga kunagi läbi saanud. Ta on liiga nutikas, liiga terava keelega. Oi, küll ta ajapikku kätte saadakse ja puuakse nagu mu isa.”

      Joss jäi hetkeks vait ja vahtis oma tühja klaasi. Ta võttis selle pihku ja pani jälle käest. „Ei,” ütles ta, „ma rääkisin küllalt. Täna ei võta ma enam tilkagi. Mine üles magama, Mary, enne kui ma sul kaela kahekorra käänan. Siin on su küünal. Sa leiad oma toa varikatuse kohalt.”

      Mary võttis sõnalausumata küünlajala ning asutas mehest mööduma, kui too tal õlast kinni haaras ja ta ümber pööras.

      „On öid, kui sa kuuled teelt rattamürinat,” ütles ta, „ja see mürin ei möödu, vaid peatub Jamaica võõrastemaja ees. Ja sa kuuled hoovis samme ja oma akna all hääli. Kui see juhtub, siis jääd voodisse, Mary Yellan, ja tõmbad teki üle pea. Said aru?”

      „Jah, onu.”

      „Väga hea. Mine nüüd, ja kui sa veel kunagi mulle mõne küsimuse esitad, siis murran kõik su kondid.”

      Mary astus toast välja pimedasse koridori, põrkas vastu eeskoja istepinki ja läks trepist üles käsikaudu kobades, oma asupaiga kindlaksmääramiseks taas trepi poole keerates. Tädimees oli öelnud, et tema tuba on varikatuse kohal, ning ta hiilis pimedal valgustamata mademel, möödus kahest uksest kummalgi pool – külalistetoad, СКАЧАТЬ