Jamaica võõrastemaja. Дафна дю Морье

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muudkui kobas teda, silitas tema riideid, puudutas teda ja klammerdus ühtäkki tema külge, surus pea vastu tema õlga ja hakkas nutma, valjusti ja hirmunult, õhku ahmides.

      „Ah, jäta juba,” urises tema mees. „Mis vastuvõtt see on? Mida sa hädaldad, kuradi loll? Kas sa ei näe, et tüdruk tahab õhtust süüa? Vii ta kööki, anna talle peekonit ja napsi.”

      Mees kummardus ja tõstis Mary kasti õlale, nagu kaaluks see vähem kui paberist karp. „Ma viin selle tema tuppa,” ütles mees, „ja kui sul pole suutäitki õhtusööki laual selleks ajaks, kui ma alla tulen, siis annan sulle midagi, mille pärast nutta, ja sulle ka, kui tahad,” lisas ta oma nägu Mary näole lähendades ja suurt sõrme tema suule surudes. „Kas sa oled taltsas või hammustad?” küsis ta ja naeris siis veel kord, möirgas naerda, pea kuklas, ning trampis mööda kitsast treppi üles, nii et kast tema õlgadel kõikus.

      Tädi Patience hoidis end vaos. Ta tegi tohutu jõupingutuse ja naeratas, kohendas oma õhukesi lokke vana liigutusega, mis Maryl pooleldi meeles oli, ja siis, närviliselt silmi pilgutades ja suud muigutades, sammus ees mööda veel ühte sünget koridori kööki, mida valgustasid kolm küünalt ja koldes hõõguv nõrk turbatuli.

      „Ära pane onu Jossi tähele,” ütles tädi ja tema hoiak muutus ühtäkki peaaegu lipitsevaks; ta oli nagu niutsuv koer, kellele on pideva julmusega vastuvaidlematut kuuletumist õpetatud ning kes hoolimata jalahoopidest ja sõimust võitleb oma peremehe eest nagu tiiger. „Tead, su onule tuleb järele anda; tal on omad kombed ja võõrad ei saa temast alguses aru. Ta on mulle väga hea abikaasa, on seda olnud meie pulmapäevast peale.”

      Tädi Patience vatras masinlikult, käis õhtusöögiks lauda kattes plaatpõrandaga köögis edasi-tagasi ning võttis tahveldise tagant suurest kapist leiba, juustu ja praerasva, sellal kui Mary kössitas tule ääres, püüdes lootusetult oma külmunud sõrmi soojendada.

      Köök oli paksult turbasuitsu täis. See roomas lakke ja nurkadesse ning rippus õhus nagu õhuke sinine pilv. Suits pani Mary silmad kipitama, tungis ninna ja jäi keelele pidama.

      „Onu Joss hakkab sulle peagi meeldima ja sa harjud tema kommetega,” jätkas tädi. „Ta on väga tore mees, ja väga vapper. Tal on siin kandis väga hea kuulsus ja temast peetakse kõvasti lugu. Siin pole kedagi, kes Joss Merlyni kohta paha sõna ütleks. Vahetevahel on meil siin vahva seltskond. Siin pole alati nii vaikne. Tead, see on väga tiheda liiklusega maantee. Tõllad sõidavad iga päev mööda. Ja maa-aadel on meie vastu viisakas, väga viisakas. Üks naaber käis alles eile siin ja ma tegin talle kojuviimiseks koogi. „Proua Merlyn,” ütles ta, „te olete ainus naine Cornwallis, kes oskab kooki küpsetada.” Need on tema enda sõnad. Ja koguni skvaier ise ... tead, see on härra Bassat North Hillist ... ta ratsutas minust ühel päeval tee peal mööda – see oli teisipäeval – ja võttis mütsi maha. „Tere hommikust, proua,” ütles ta ja tegi mulle hobuse seljast kummarduse. Räägitakse, et ta oli omal ajal suur naistemees. Siis tuli Joss tallist, kus ta oli vedruvankri ratast parandanud. „Kuidas elate, härra Bassat?” küsis ta. „Niisama vägevalt nagu sa ise, Joss,” vastas skvaier ja nad mõlemad hakkasid naerma.”

      Mary pomises sellele väikesele kõnele mingi vastuse, kuid oli valusalt üllatunud ja mures, nähes, kuidas tädi Patience rääkides tema pilku vältis, ja tema ülevoolav jutt oli iseenesest kahtlane. Ta rääkis üsna samamoodi nagu laps, kes jutustab endale lugu ja kel on kujutlusvõimet. Maryl oli valus näha tädi seda osa etendamas ja ta ootas, et teine sellega juba ühele poole saaks või vait jääks, sest sõnadevool oli mingis mõttes jubedam, kui olid olnud pisarad. Ukse tagant kostis samme ja ängistusega taipas Mary, et Joss Merlyn oli jälle trepist alla tulnud ning naise juttu ilmselt pealt kuulanud.

      Mehe samme kuulis ka tädi Patience, sest ta kahvatas ja hakkas suud muigutama. Mees astus kööki ning vaatas algul ühele ja siis teisele naisele otsa.

      „Nii et kanad juba kloksuvad?” ütles ta, naeratus ja naer kadunud, silmad vidukil. „Kui rääkida saad, lõppevad su pisarad üsna pea. Ma kuulsin su juttu, sa latatarast lollpea – kluk, kluk, kluk, nagu emakalkun. Kas sa arvad, et su kallis õetütar usub ühteainustki sõna sellest, mida sa suust välja ajad? Noh, sa ei petaks isegi last ära, veel vähem temasugust undrukupundart.”

      Mees tõmbas seina äärest tooli ja raksas sellega vastu lauda. Ta istus raskelt, nii et tool tema all kääksatas, sirutas käe pätsi järele, lõikas endale suure tüki leiba ja määris sellele rasva. Ta toppis leivatüki suhu, nii et rasv mööda lõuga alla valgus, ja viipas Maryle, et too laua juurde tuleks. „Sa vajad toitu, seda ma näen,” ütles Joss ning lõikas pätsist hoolikalt õhukese leivaviilu, jaotas selle neljaks ja määris rasvaga; seda kõike tehti väga peenelt ning rabavas vastuolus sellega, kuidas mees oli iseennast teenindanud – sedavõrd, et Mary meelest oli üleminekus toorelt jõhkruselt piinlikult täpsele hoolikusele midagi peaaegu õudustäratavat. Tundus, nagu oleks mehe sõrmedes mingi varjatud vägi, mis tegi nuiadest osavad ja kavalad teenrid. Oleks mees leivakäntsaka lõiganud ja talle ette visanud, poleks Mary sellest eriti välja teinud; see olnuks kooskõlas kõigega, mida ta oli mehe juures näinud. Kuid see äkiline armulisus, too kiire ja peen käteliigutus oli kärme ja üpris võigas ilmutus, võigas, kuna see oli ootamatu ja ebatüüpiline. Mary tänas meest vaikselt ja hakkas sööma.

      Tädi, kes polnud pärast mehe tuppatulekut sõnagi lausunud, praadis tulel peekonit. Kõik olid vait. Mary tajus, et Joss Merlyn silmitseb teda üle laua, ja kuulis, kuidas tädi tema selja taga praepanni tulise pideme kallal saamatute sõrmedega kohmitses. Peagi pillas ta panni maha ja tõi kuuldavale kerge ahastushüüde. Mary tõusis toolilt, et talle appi minna, kuid Joss käratas, et istugu ta maha.

      „Ühest lollist piisab, kahte pole vaja,” röögatas ta. „Istu paigal ja lase oma tädil sodi ära koristada. See pole esimene kord.” Mees naaldus toolileenile ja hakkas küüntega oma hambaid torkima. „Mida sa jood?” küsis ta Marylt. „Brändit, veini või õlut? Nälga võid sa siin jääda, aga janusse mitte. Jamaicas kurk kuivaks ei jää.” Ja mees naeris Maryle näkku, pilgutas silma ja näitas keelt.

      „Ma võtaksin tassi teed, kui tohib,” vastas Mary. „Ma pole harjunud kanget napsu jooma, veini samuti mitte.”

      „Ah või et ei ole? Noh, mul on rõõm öelda, et sa oled paljust ilma jäänud. Täna õhtul võid teed saada, aga jumal teab, et kuu-paari pärast vajad brändit.”

      Mees sirutas käe üle laua ja võttis Mary käest kinni.

      „Inimese kohta, kes talutööd tegi, on sul üsna kena käsi,” ütles ta. „Ma kartsin, et see on kore ja punetav. Kui on üks asi, mis mehe iiveldama ajab, siis see, et inetu käsi talle õlut kallab. Mitte et minu kunded ülearu nõudlikud oleksid, aga meil Jamaica võõrastemajas pole varem ka baaridaami olnud.” Mees tegi Maryle mõnitava kummarduse ja laskis tema käe lahti.

      „Patience, kullake,” ütles ta, „võti on siin. Mine ja too mulle jumala pärast pudel brändit. Mul on janu, mida ei kustuta kõik Dozmary veed.” Naine kiirustas mehe sõna peale minema ja kadus koridori. Siis asus Joss aeg-ajalt vilistades jälle hambaid torkima, sellal kui Mary sõi võileiba ja jõi teed, mille mees tema ette oli asetanud. Juba pitsitas Mary laupa kohutav peavalu ja ta oli ümber kukkumas. Silmad jooksid turbasuitsu tõttu vett. Kuid ta ei olnud nii väsinud, et poleks suutnud tädimeest jälgida, sest juba oli midagi tädi Patience’i närvilisusest talle külge jäänud ja ta tundis, et nad on siin otsekui hiired lõksus, võimetud põgenema, ja mees mängis nendega nagu koletu kass.

      Mõne minuti pärast naasis naine brändiga, mille ta mehe ette asetas, ja sellal kui ta peekonipraadimist lõpetas ning Maryle ja endale ette tõstis, hakkas mees jooma, vahtis tujukalt enda ette ja tagus lauajalga. Ühtäkki СКАЧАТЬ