Ära ahvatle mind. Lori Foster

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poisile ära öelda. Ta lükkas randmega tuka silma eest ära ja kõhkles. „Aga…“

      „Ei mingeid agasid,“ ütles Hogan. „Sa ei taha ju naabritega halvasti läbi saada?“

      Jasonil polnud midagi selle vastu, kui Colt naisega rääkis, aga mis eesmärk oli Hoganil? „Minge tooge pabertaldrikuid ja muud värki. Ma aitan siin köögis lõpetada ja kohe tuleme.“

      Pärast pikka kaaluvat pilku läks Hogani suu kavalale muigele. „Hästi.“ Seejärel ütles ta Lexiele: „Tuled ka?“

      Lexie vaatas Honorile otsa. „Sul pole selle vastu midagi? Või saaksin ma äkki siin midagi teha?“

      Honor peletas ta eemale. „Mine, istu. Mul läheb ainult viis minutit.“ Aga kohe, kui teised olid läinud, püüdis ta kahjuks ka meest minema ajada. „Tõesti, Jason, ma saan hakkama. Siin pole eriti midagi teha.“

      Jason vaatas kõiki neid asju täis kaste, mis kööki täitsid, ja vangutas pead. „Mulle tundub, et on üsna palju.“

      „Kõik, mis mul praegu vaja läheb, on lahti pakitud. Panen oma voodi kokku ja seejärel tegelen ülejäänuga vähehaaval. Ma luban, et see pole mingi probleem.“

      Mees uuris teda ja nägi, kuidas naise põsed jälle kuumama hakkasid. See naine punastab väga kergesti. Jason läks temast mööda, ilma et oleks midagi öelnud, astus kööki ja võttis järje üles sealt, kus oli pooleli jäänud.

      Ja ta ei pidanud kikivarvastele tõusma.

      Ta selja taga ütles Honor tasa: „See on nii tobe?“

      „Mis asi?“ Mees ei peatunud ja ladus taldrikuid alumisele riiulile, kust Honor neid paremini kätte saaks, ning asetas serveerimiskausid ja vaagnad ülemisele.

      „Ma ju isegi ei tunne teist kedagi.“

      Jason vaatas üle õla ja nägi Honori rahulolematut ja segaduses ilmet. „Siinkandis naabrid aitavad üksteist. Kui Sullivan Dean kolis üle tänava, tegime sedasama. Mõni kuu tagasi kolis Nathan Hawley meie majast teisele poole, ja me aitasime teda.“ Ta kehitas õlgu, võttis tühja kasti alla ja pani tagaukse juurde pappkastide virna.

      „Ma pole neid veel kohanud.“

      „Küll sa kohtad.“ Ja see poleks pidanud teda häirima, aga häiris siiski: nii Sullivan kui Nathan olid vallalised. Kumbki neist polnud naistejahil, aga sellise naise puhul nagu Honor – kes teab? „Clearbrooki kogukonnas tehakse koos igasuguseid asju. Võrkpall, grillimised, sellised asjad. Varsti saad kõigiga tuttavaks.“

      Minnes kööki tagasi, aga hoides teatud distantsi, hakkas Honor nõuderesti kokku panema. „Teil on siia palju inimesi kolinud?“

      „Majad olid tühjad, kuni linn otsustas neile uue näo anda.“

      „Kas sina oled siinkandis uus?“

      „Tegelikult ma kasvasin siin üles.“ Mees leidis teise tühja kasti, siis veel ühe, ning võttis need lahti, nii et sai kena lame virn. „See maja kuulus isale. Kui piirkond alla käis, ei näinud ta maja eest hoolitsemisel mingit mõtet. Umbes kaheksa aasta eest ta otsustas, et tahab Floridasse elama minna, niisiis ostsin selle temalt ära.“

      „Oo. Sa pidid siis päris noor olema.“

      „Kakskümmend neli. Piisavalt vana, et teada, mida tahan.“ Ta oli alati seda maja armastanud, samuti sellega kaasnevaid mälestusi. Enne kui ema suri, oli see kodu. Pärast seda… lagunesid koost isa elu ja ka maja. „See vajas pisut tööd, niisiis sain hea diili ja isa sai raha, mida tal läks minema kolimiseks vaja.“ Nüüdsel ajal meenutas isa harva oma lahkunud naist – ja poegi ning pojapoega.

      „Mõlemale kasulik,“ ütles Honor.

      „Just.“ Jason toetus vastu letti ja jälgis naist, kes oli ühte sahtlisse asjad ära pannud ning asetas teise kohamatte, pajakindaid ja muud sellist. „Niisiis… su elus pole meest, kes oleks aidanud sul kolida?“ Ta sõber Lexie oli juba teatanud, et kumbki pole abielus, aga Honori vanuses naisel, kes näeb välja nagu näeb, oli kindlasti kutt või paar silmapiiril.

      Selle küsimuse peale jäid Honori käed seisma, ta otsis, mida öelda, ja lõpuks lihtsalt raputas pead.

      Uskumatu. Kas see oli hiljutine sündmus? Lahutus või lahkuminek? Või sarnaneb ta rohkem selle teise blondiini, Lexiega, nagu Jason oli algul arvanud. „Aga vend? Isa?“

      Naine keskendus riiulile. „Ei.“

      See ei tundunud õige. „Mitte kedagi peale su sõbra Lexie?“

      Honor punastas, aga seekord ebakindluse tõttu. „Miks sa küsid?“

      Naine arvas, et Jason on ninatark. Või et mees lööb talle külge.

      Tõde oli ilmselt kahe vahel. „Sa oled siin üksi… see pole hea mõte.“

      Nagu väljakutseks ütles Honor: „Ma juba ostsin ustele uued lukud.“

      Mehe suu kõverdus, aga ta ei tahtnud, et naine mõtleks, nagu naeraks ta tema üle, niisiis ajas ta lõua püsti, kratsis habemetüügast selle all ja otsustas paarist asjast rääkida. „Eelmisel nädal, kaks kvartalit siit eemal, murdsid mingid tegelased ühe vanema mehe majja sisse. Peksid teda, röövisid. Vähem kui kuu aja eest peksti üht naist ta oma aias, päise päeva ajal. Õnneks oli Nathan lähedal ja peatas nad, enne kui naine oleks tõsiselt viga saanud.“

      „Nathan, su naaber?“

      Siis see pakkus Honorile huvi? „Jah, ta on šerif.“ Ta jätkas: „Viimase kahe kuu jooksul on siin ümbruskonnas autosid varastatud, inimesi röövitud, neile kallale tungitud…“

      „Su naaber – meie naaber – on šerif?“

      Jason põrnitses naist. „Sa ei kuula seda, mis on tähtis.“

      Honor lõi käega. „Ma sain aru. Siin on ikka veel kuritegusid. Aga see piirkond on paranemas, eks ole? Park tehakse korda, on tekkinud uued ärid ja avatakse isegi see vana bassein…“

      „See on surnuaiast kohe üle tee.“

      Naise hoog peatus, aga ainult hetkeks. „Sellepärast, et surnuaeda laiendati, eks ole? Ja nüüd oleks liiga kallis basseini teise kohta viia. Olen kindel, et enamikku inimesi see ei häiri. Kindlasti mitte mind.“

      Honor oli asja uurinud. Või olid maaklerid mõnda asja varjanud. „Põhiline on see, et asi edeneb. Parki ikka veel korrastatakse, liiga palju ärisid alles ootab otsust ja bassein ei saa valmis enne juuli keskpaika, kui siiski.“ Mees astus sammu lähemale. „Praegu, sellel nädalal, pole see piirkond üksikule naisele turvaline.“

      Honor vaatas teda pahaselt. „Mis ma siis peaksin tegema? Mitte elama oma majas? Oma esimeses majas? Peaksin selle kohe müüki tagasi panema? Kaotaksin elu võimaluse?“ Ta astus samuti sammu lähemale. „Retooriline küsimus, sest ma võin sulle kinnitada, et jään siia.“

      Jason silmitses naise siirast nägu, jättes meelde kõik ta kütkestavad näojooned. Peale tundeliste silmade, lopsaka suu ja ilusa keha oli tal ka vaprust. Ja põrguvärk, ka see meeldis Jasonile. „Võta koer. Ja hangi püss.“ Ta pistis käe tagataskusse, tõmbas rahakoti välja ja leidis nimekaardi. „Ja kui midagi on, ükskõik mis, siis helista.“

      „Ma СКАЧАТЬ