Ära ahvatle mind. Lori Foster

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ heitis Honor pilgu Lexie poole – ja nägi, et kõik kolm meest vahivad autosse. Nad olid nii pikad, et pidid selleks kummarduma. Ühel kutil oli seljas T-särk, teisel polo ja kolmandal polnud üldse särki seljas.

      Kõik nad kokku jätsid mulje mehelikust uudishimust, tumedatest juustest ja habemetüügastest. Kaks neist muigasid ja nende muietel oli mõju täiesti olemas.

      Aga Honoril jäi hing kinni, nähes kolmanda, särgita tegelase ilmet.

      Honor pilgutas silmi ja vahtis, pilgutas ja vahtis. Ja kordas seda.

      Kõige noorem neist kolmest, see, kellel oli seljas T-särk, hakkas naerma. „Vahele jäite. Nüüd ei saa te enam minema hiilida.“

      „Colt,“ ütles mees, kes ei naeratanud, ja lausus madala sügava häälega, mis kõditas Honori närvilõpmeid ja pani ta südame kiiresti peksma: „Palun tõsta prügikast püsti ja pane prügi tagasi.“

      Colt muigas. „Jah, sir.“ Ja läks minema – ning Lexie pööras pead ja vaatas talle järele.

      Naeratav kutt toetas õla vastu auto aknaraami ja pani käed rinnale risti. Ta toonis oli hoiatust, kui ta ütles: „Ta on seitseteist.“

      „Kes?“ küsis Lexie.

      „Mu poeg.“ Ta noogutas Colti suunas. „Lihtsalt, et sa teaksid.“

      Lexie suu kukkus lahti ja ta vaatas veel kord. „Ei või olla. Kas Clearbrooki vees on testosterooni või? Ta näeb välja vähemalt kakskümmend üks.“

      Mees kehitas oma laiu õlgu ja ütles: „Küllap vist.“

      Honori põsed läksid kuumaks. Olukord muutus üha hullemaks. Ta mitte ainult ei ajanud nende prügikasti ümber ja nad olid pealt kuulnud, et ta kavatses neid vältida, aga nüüd vahtis Lexie alaealist poissi, mis sellest, et too nägi palju vanem välja.

      „Mina kui tema isa,“ jätkas mees, „pean seetõttu valvel olema.“

      „Kindel, et oled ta isa?“ Lexie vaatas ühelt mehelt teisele. „Sest tundub, et pigem…“

      „Vend,“ katkestas ta. „Ma tean. Jasonil on isa silmad, samuti Coltil.“

      Vennad? Honor vaatas veel kord – ja nägi, et särgita poiss vaatab tagasi. Ta neelatas.

      „Kindlasti on su isa ka üks vinge sugutäkk, eks?“

      „Lexie!“

      Colti isa pilgutas Honorile silma ja vaatas siis Lexiele otsa. „Me kõik pärisime ta välimuse.“

      Tõsi, mõtles Honor. Ehkki mees oli umbes 183 cm pikk ja Colt vähemalt 190,5, olid nad sarnaste näojoonte ja jumega. Ainult silmavärv oli erinev, isal helesinised ja pojal ning vennal tumepruunid. Kuju oli samuti ühesugune ja neil kõigil olid võimatult pikad ja ilusad mustad ripsmed.

      Honor ütles, ilma et oleks mõelnud: „Sa ei näe piisavalt vana välja, et ta isa olla.“

      Mees kehitas õlgu. „Ma olin äsja keskkooli lõpetanud. Nimetagem seda noorusele omaseks ettevaatamatuseks, mida ma pole kunagi kahetsenud.“

      Honor naeratas, talle meeldis, et mees on Colti üle uhke – kuni sai aru, et mehe vend kissitab silmi, mitte ähvardavalt, vaid naise suud silmitsedes.

      Honor ei suutnud meenutada, millal viimati oli keegi mees teda niiviisi vaadanud. Võis olla, oh… et mitte kunagi.

      See ajas ta segadusse ja ta hakkas oma istmel nihelema. Viimasel ajal oli tal üpris kurnatud väljanägemine. Kolimise tõttu polnud ta viitsinud end meikida, mida ta ka tavaliselt eriti ei teinud. Ja ta juuksed olid lõdvas hobusesabas, tal oli seljas vana T-särk ja jalas teksased, millel olid augud põlve kohal. Magamatus ja liiga kiire ajakava olid tekitanud ta silmade alla tumedad rõngad.

      Ta püüdis keskenduda Colti isale, aga ei suutnud. Ta vaatas jälle mehe venda ja nende pilgud kohtusid. Miski, kas väljakutse või huvi, pani mehe suunurga peaaegu märkamatult kõverduma. Aga Honor nägi seda.

      Mida paganat, ta tundis seda.

      Hingetuna sundis Honor end Colti isale otsa vaatama. „Niisiis, ee, teil on ilus kodu. Ma märkasin seda, kui käisin siin enne koos oma maakleriga.“

      Turtsatades, nagu oleks see midagi naeruväärset, ütles mees: „See pole minu oma. See kuulub Jasonile.“

      „Paluks lähemat selgitust,“ ütles Lexie.

      „Mina olen Hogan Guthrie. Jason on mu äärmiselt tõsine vend.“ Hogan, sinisilmne isa, Colt, täiskasvanu välimusega poeg, ja Jason… see kohutavalt kuum ilma särgita kompu. Nimesid meelde jättes heitis Honor neile kõigile pilgu, mis seejärel läks jälle Jasonile.

      Päike valgustas mehe põsesarnu ja sirget nina ning siledaid tugevaid õlgu. Miks ta särki selga ei pannud? Honor ei suutnud pilku mehe rinnalt lahti kiskuda, märgates, et ta hästi välja joonistatud rinnalihastel oli just parajal määral tumedaid rinnakarvu, mis allpool jagasid ta keha kaheks…

      Ja see mees võiks ka oma kantud teksased natuke ülespoole tõmmata. Honor, kes oli terve naine ja rohkem kui natuke seksinäljas, nägi automaatselt karvatriipu, mis viis neisse madala värvliga teksastesse…

      „Hogan ja Colt elavad ka siin,“ ütles Jason, leppides vaikselt Honori uurimisega.

      Jälle tabatud. Honor köhatas ja vaatas mehele näkku. „Ahaa.“ Ta küsis Hoganilt: „Sina ja su naine elate siin lähedal?“

      Hogan tõukas end autost eemale ja ütles: „Colti ema on läinud.“

      Honor oli segaduses. Kas mees mõtles, et… surnud? Kas ta peaks kaastunnet avaldama?

      Või mõtles ta, et oli ära kolinud.

      „Praegu,“ jätkas Hogan, „elame koos Jasoniga.“

      Oh. Koos temaga. Samas majas.

      Kõik kolm – on tema naabrid.

      Päästes Honori ebamugavast vaikusest, võttis Lexie jutujärje üle. „Mina olen Lexie Perkins ja siin on selle maja uus omanik Honor Brown.“ Jasonile ta lisas: „Ta kohe minestab, kui sa ei lõpeta.“

      „Lexie!“ Honor oli vapustatud ja ta nägu nii kuum, nagu läheks kohe kärssama. Ta topib oma sõbrale tropi suhu, kui ta seda kohutavat käitumist kohe järele ei jäta.

      Jason kergitas kulmu, aga ei pööranud pilku ära.

      Honor avas ukse ja ronis välja ning läks suure auto tagant, mitte eest, läbi, sest see andis talle paar sekundit aega end kokku võtta.

      Naabermaja jäi paremat kätt ja oli tema omast kaks korda suurem ning heas korras aiaga; sellel oli suur veranda ja tagapool tohutu garaaž. Avatud kuuriustest nägi ta suurt hulka tööriistu ja mingit tööpinki.

      Nende sissesõiduteed olid kõrvuti, Honoril majast paremal, mehel vasakul, ja vahe oli vaid umbes neli ja pool meetrit. Naabri tee oli betoonist, Honori oma kruusaga kaetud. Nende oma viis garaaži juurde ja temal… umbrohu ja prügi juurde.

      Mehel on kindlasti väga ebameeldiv, et ta ilusa maja kõrval on selline segadus. СКАЧАТЬ