Ära ahvatle mind. Lori Foster

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud võimalik midagi välja lugeda.

      Kuid mehe sõnad olid üsna lihtsad.

      Ta sirutas käe välja, peopesa ülespoole, et saada võtit. „Mida varem alustame, seda varem saame tehtud.“

      Tunni ajaga oli eesõu puhas ja tagaõues teerada, nii et Honor sai sealt vähemalt sissesõiduteele. See polnud aga oluline, kui kooldunud ust korda ei saada, ent Honor oli liiga vastu, niisiis ei tahtnud Jason peale käia. Honor Brown oli juba niigi segaduses, et nad olid nii varmalt talle appi tulnud.

      Segaduses ja miskipärast murelik.

      Colt võis ülejäänud osa õuest hiljem korda teha. Kui kõige hullem rohi oli maha niidetud, võis Honor seda korras hoida tavalise muruniidukiga.

      Ainult et kaubikus polnud ta muruniidukit näinud.

      Kõik muu oli olemas. Mööbel, rõivad, nõud ja mõned iluasjad.

      Honor oli keskmist kasvu naine, üsna õbluke, aga töötas väsimatult meestega koos ja nõudis, et tassib ise sisse kastid, mis olid ta õblukestele õlgadele liiga rasked – ehkki Hogan või Colt oleks need ilma igasuguste probleemideta kolmekaupa ära viinud.

      Huvitav käitumine.

      Oli juuni keskpaik, ilm oli päikesepaisteline ja kuum ning higi pärlendas Honori siledatel põskedel ja meekarva juuste salgud olid kleepunud ta meelekohtadele ja kuklale.

      Jason ei saanud jätta märkamata, et Honor on pagana seksikas. Ta polnud sedasorti mees, kes kogu aeg seksile mõtleks, aga nähes naist nii kuuma ja niiskena, eriti kui tal oli töötades näol see rahulolev naeratus… noh, temagi oli ainult inimene ega saanud sinna midagi parata, et ta mõtted liikusid ihuliste tegevuste suunas – ta teadis, et see on parim viis, kuidas higistamist esile kutsuda.

      Mitmes mõttes tundus Honor Brown naiivne ja süütu. Aga ta otsustavuses oli midagi niisugust, mis selle mulje hävitas. Mehel oli tunne, et kui vaja, saab naine ise väga hästi hakkama. Kindel oli see, et kui keegi neist tahtis ta koormat endale võtta, muutusid ta silmad trotslikuks.

      Ka see tekitas iha.

      Honori pisut pikem, blondim, julgem sõber Lexie oli mõistlikum ja pakkis lahti asju, mida teised tuppa tõid.

      Jason oli üllatunud, nähes maja seestpoolt. See oli üks paras urgas, aga palju puhtam kui mitu kuud tagasi, mil ta seda viimast korda nägi. Ämblikuvõrgud, surnud putukad, purunenud mööbel ja rämps oli nüüd läinud. Ilmselt oli Honor eelmisel nädalal käinud seda küürimas. Miks Jason polnud teda näinud, seda ta ei teadnud. Ta pidi olema siin olnud siis, kui tema ja Colt kalal käisid ja Hogan kohtus oma advokaadiga.

      Lõunaajaks olid nad kõik asjad maha laadinud ja mõned suuremad mööbliesemed paika pannud, kaasa arvatud magamistoamööbel, mis tundus juhuslik, pesumasin ja kuivati ning riiulid väikeses elutoas.

      Diivan, mis oli esimesena kaubikusse pandud, tuli viimasena sealt välja tõsta, ja sellel oli seniajani kasutatud kaupade poe müügilipik. Niisiis ostis ta kasutatud mööblit? Mehel polnud sellest midagi – aga kindlasti ei saanud naine endale rahaliselt eriti palju lubada ja arvestades uuendamist nõudva maja eelseisvaid kulutusi, ei tõotanud see midagi head.

      Polnud midagi kasu sellest, et ta oli nii atraktiivne.

      Asetanud diivani koos Hoganiga puhta, ent kardinateta akna alla, vaatas Jason kööki ja nägi Honorit, kes pani kikivarvul seistes nõusid kappi. Ta profiil oli veelgi ligitõmbavam kui nägu otsevaates.

      Mugavad pleekinud teksased pinguldusid täiuslikult ümara pepu ümber. Väljasirutatud asendi tõttu oli näha, kuidas rind kerkis ja keskkoht sisse tõmbus. Iga ta liigutusega hüples hobusesaba kaasa.

      Honor Brown oli väikest kasvu, ent mitte kondine, heas vormis, millega ta ei uhkustanud, ja tal oli loomulik ilu, ehkki tundus, et ta pole sellest teadlik. Ta kollakaspruunid juuksed olid peaaegu ühte värvi kuldpruunide silmadega, mis olid mitu tooni Jasoni omadest heledamad. Need silmad tõmbasid meest enda poole, eriti siis, kui naine vaatas teda huvi ja uudishimuga.

      Mees oli näinud teda mitu korda haigutamas, aga Honor ei liigutanud end aeglasemalt. Kuidas ta liikus, kuidas punastas… ta naeratus. Mehele meeldis kõik. Honor meeldis talle. Liiga palju.

      Kindlasti ei peaks see naine siin olema.

      Ta ilmselt tundis, et mees teda vaatab – jälle –, sest jäi paigale ja heitis pilgu tema poole. Sekundiks nende pilgud kohtusid ja jälle uuris ta meest teraselt. Kurat võtaks, see meeldis Jasonile samuti. Sellel tüdrukul oli kummaline viis ta oma viskikarva silmadega nahka panna.

      Hogan astus nende vahele, pannes lampi üles, võttis paberist välja dekoratiivse vaagna ja viskas padja diivanile.

      See purustas lummuse. „Oh, seda pole vaja teha,“ ütles Honor, pannes kõrvale taldriku ja kiirustades oma väikesesse elutuppa: „Jätke kõik nii, ma panen hiljem korda.“

      „Me oleme siin,“ ütles Hogan, kes tassis kasti raamatuid riiuli juurde. „Sama hästi võime selle üles panna, kuhu tahad.“

      Sekeldades ja ärritudes ütles naine: „Oh, aga… te olete juba nii palju teinud ja on juba hilja ja ausalt öeldes saan selle kõik ise tehtud, nii et…“

      „Ma elan siin ainult ajutiselt,“ selgitas Hogan. „Aga praegu oleme naabrid. Pealegi polnud meil täna mingit muud tegemist.“

      „Ja ma tõin süüa,“ ütles Colt, astudes välisuksest sisse kahe karbi pitsa ja tosinpaki kokakoolaga.

      Honori käed langesid rippu. „Ma olen lasknud teil terve lõunaaja tööd teha.“

      Colt hakkas selle peale naerma. „Me ise käisime peale.“

      „Käisid muidugi.“ Silmitsedes pitsasid ahnel pilgul, ütles Lexie: „Need on päris suured.“

      „Jah, ma’am. Piisab meile kõigile.“

      „Sa oled hea poiss, Colt.“

      Lexie ja Colti vaheline väike tögamine ajas Honori veel rohkem segadusse. Ta läks oma koti juurde, mis oli köögilaual. „Ma maksan teile selle eest. Kui palju…“

      „Ei,“ ütles Jason, enne kui Colt ja Hogan jõudsid midagi vastata. Selle kindla keeldumise tõttu jäi Honor paigale.

      Asja pehmendades selgitas Jasoni vend: „Jasonil on hea diil, sest pitsatüdruk on temast sisse võetud.“

      Honor pööras ringi ja põrnitses meest. „Pitsatüdruk?“

      „Tõsijutt,“ sõnas Colt. „Aga mina nimetaksin teda naiseks, mitte tüdrukuks.“

      „Ainult sellepärast, et ta on sinu jaoks liiga vana.“ Daamidele ütles Hogan: „Ta on natuke üle kahekümne ja tõesti ilus.“

      Jason pööritas silmi. See pitsatüdruk – rõhk sõnal tüdruk – oli üsna kena, aga mees polnud temast huvitatud. Colti jaoks võis ta ju olla liiga vana, aga tema jaoks kindlasti liiga noor. „Kõigil on kõht tühi, hakkame sööma.“

      Honor vaatas majas ringi. „See oli teist super kena, süüa tuua…“

      „Sest ma olen nälga suremas,“ ütles Lexie.

      „… СКАЧАТЬ