Kättemaksjad 3: Häda. Brandon Sanderson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtled seda FAMAS-i, mille sinna põrandale vedelema jätsid?”

      „Jep.”

      „Sa ikka taipad, et kõigil nendel, ma ei tea, sajal droonil, kellega ma väljas võitlesin, oli juba üks selline. Me saaksime praeguseks neist juba kindluse ehitada.”

      „Noh, kui oled kõigist neist kindluse püsti pannud, vajadki sa ühte ka tulistamiseks. Nii et – pole tänu väärt! Sellel on kaasas isegi…” Võpatasin valust. „Sellel on kaasas isegi omaenda ruumitäis surmaroboteid. Ja võib-olla mõned steigid. Ei tea, kas ta valetas nende koha pealt või mitte.”

      Tema taga näis Tulekahi muretu. Kuulid sulasid enne, kui need temani jõudsid. See polnud nii kuum, kui oleks pidanud olema – nagu lõõmaks tuli kaugel ja me tundsime sealt pärinevat tuulehoogu.

      Mõistsime vaevu tema võimete tööpõhimõtet. Need droonid, mille Tulekahi ära sulatas, polnud tegelikult surnud. Ja sein polnud tegelikult lahti tehtud. Teise maailma võime mõjutada seda ilma oli kõikuv. Üheks minutiks jäime kõik reaalsuse väände vahele, kui kaks maailma omavahel segunesid. Viivu pärast võis see aga tagasi normaalsuseks hääbuda.

      „Mul on kõik hästi,” ütlesin ma. „Peame edasi liikuma.”

      Megan ei lausunud midagi ja tõstis uuesti mu käe üle oma kaela. Asjaolu, et ta ei vastanud – ja et ta peatas meid lahingu keskel haava uurimiseks –, ütles mulle, mida pidin teadma. Sain pahasti pihta ja veritsesin kõvasti.

      Liipasime koridori mööda labori poole. Samal ajal heitsin üle õla pilke veendumaks, et droonid meid ei jälita. Ei jälitanudki, kuid tabasin äreva vaatepildi: Tulekahi silmitses mind jälle. Läbi moonutavate leekide kohtusid kaks musta silma minu omadega. Megan vandus, et ei saanud meie maailma näha, ja ometi tõstis ta käe minu suunas.

      Varsti kadusime tema vaateväljast. Tulistamise valjud plaksatused jahtisid meid, kui tuikusime laboriruumi, kus kõik need elundid asusid. Astusime närviliselt kõrvale, mööda sibas veel üks rühm droone. Need ei heitnud meile pilkugi. Seal oli ju Eepik, kellega võidelda.

      Läksime läbi ruumi ja liikusime kirkasse koridori teisel pool ust. Jätsin põrandale ehtsa vererea.

      „Mis koht see veel oli?” küsis Megan. „Kas seal purkides on südamed?”

      „Jah,” ütlesin ma. „Pagan, mu jalg valutab hullupööra…”

      „Cody,” ütles Megan ärevalt, „kas Abraham on väljas? Okei, tore. Pange maasturid sooja ja esmaabikomplekt valmis. David sai pihta.”

      Vaikus.

      „Ma ei tea, kuidas me seda teeme, Mizzy. Loodetavasti saame tähelepanu plaanipäraselt kõrvale juhtida. Olge valmis.”

      Keskendusin sellele, et end läbi valu liigutada. Keerasime tunnelisse, mis viis üles peidetud sissepääsuni. Sinna, kust ma sisse hiilisingi. Meie taga lakkas järsku tulistamine.

      Halb märk. Tulekahi haihtus.

      „Sa ei saanud panna teda meile järgnema?” küsisin ma.

      „Vajasin pausi,” ütles Megan, pilk ees, lõug kokku surutud. „See oli raske juba vanadel aegadel, kui ma ei hoolinud sellest, mida see minuga teeb.”

      „Sa mõtled…” ütlesin ma.

      „See on ainult peavalu,” vastas ta. „Nagu eile, aga hullem. Nagu… noh, nagu prõmmiks miski mu kolbale ja üritaks sisse saada. Nii suure moonutuse loomine reaalsuses tõukab mind äärele. Nii et loodame, et…”

      Ta peatus. Sissepääsutunnelisse meie ees oli kogunenud üks rühm droone ja tõkestasid meie tee metsa. See väljapääs õrritas mind. See asus saja meetri kaugusel, kuid nägin, et plahvatus oli selle lahti löönud ja filtreeritud päikesevalgus pääses sisse. Tõenäoliselt niimoodi Megan siseneski, kuid nüüd, kus meie ja selle vahel sagisid droonid, võis väljapääs olla sama hästi Austraalias.

      Seejärel kukkus lagi ilma hoiatuseta sisse. Meie ümber langes hiiglaslikke metallikamakaid ja tunnel vappus, justkui oleks seal toimunud plahvatus. Nüüdseks teadsin piisavalt, et aimata plahvatuse juures midagi nihu olevat. Vahest ei kriipinud terasklombid nii valjusti, kui oleks pidanud. Või oli vahest asi selles, kuidas koridor vappus. Või selles, kuidas need terastükid otse meie ette kukkusid ja tõkestasid droone, mis alustasid tulistamist, kuid lasid sodi tõttu mööda nii Meganist kui ka minust.

      See oli järjekordne dimensiooniline illusioon, kuigi minu pikali paiskamiseks siiski piisavalt jõuline. Maandusin mühatusega ja üritasin oma vigastatud jala kaitsmiseks külili keerata. Ruum keerles ja korraks tundsin ma end nagu lendava taldriku külge klammerdatud rohutirts.

      Kui mu pilt millegi stabiilsuselaadse juurde tagasi võbises, avastasin end ühe kukkunud metallikamaka kõrval kössitamas. See tundus mulle viivuks ehtsana. Siin, Megani loodud kahe maailma sulamis, oli illusioon ehtne.

      Läbi mu improviseeritud sideme imbunud veri määris põrandat nii, nagu oleks keegi seda räpase lapiga nühkinud. Megan põlvitas minu kõrval, pea maas, hingeõhk sisinatena väljumas.

      „Megan?” küsisin üle droonide tulistamishäälte. Säde küll… nad on meil varsti peal, barjääriga või mitte.

      Megani silmad olid pärani lahti ja lõhenenud huuled paljastasid kokkusurutud hambad. Higi nõrgus mööda Megani meelekohti.

      Mida iganes ta hiljuti oma võimeid kasutades tagasi tõrjus – nüüd tulvas see talle jõuga peale.

      6

      SEDA ei pidanud juhtuma.

      Me avastasime saladuse. Viisi, mis muutis Eepikud immuunseks oma võimete rikkuvale loomusele: kui astusid silmitsi oma sügavaimate hirmudega, sundis see pimedust taganema.

      See pidi läbi olema. Megan tormas, pea ees, põlevasse hoonesse mind päästma. Ta oleks pidanud olema vaba. Ja ometi polnud mingit võimalust eitada paanilist varjundit tema ilmes – tema risti surutud hambaid, pinges laupa. Ta pöördus minu poole ega pilgutanud silmi. „Ma tunnetan teda, David. Üritab sisse pääseda.”

      „Kes?”

      Megan ei vastanud, ent ma teadsin, keda ta mõtleb. Häda. Häda – see punane punkt taevas. See uus täht, mis kuulutas Eepikute saabumist… see oli ise Eepik. Ma kuidagi teadsin, et Häda on ülimalt vihane. Et jõudes arusaamisele, kuidas Eepikute hirmud nende nõrkustega seonduvad, suutsime välja mõelda viisi, kuidas selle mõju Meganile alistada.

      Droonide tulistamine lakkas.

      „See varing on mingi illusioon, eks?” hüüdis varasem hääl koridoris kajades. „Millise Eepiku te selle tehnoloogia saamiseks tapsite? Kes rääkis teile, kuidas motivaatoreid ehitada?”

      Vähemalt ta vestles, mitte ei tulistanud.

      „Megan,” ütlesin tal käsivarrest kinni võttes. „Megan, vaata minu poole.”

      Ta keskendus minule. Korraks tundus, et see aitabki, kuigi tema silmis läikis endiselt metsikus. Tundsin kiusatust tagasi astuda ja lasta tal see vallandada. Äkki see päästaks meid.

      Aga see oleks ta hukutanud. Kui Prof alistus pimedusele, mille tema võimed kaasa СКАЧАТЬ