Kättemaksjad 3: Häda. Brandon Sanderson

Чтение книги онлайн.

      „Nii et…”

      „Nii et miks kirurgia?” küsisin ma. „Ta oleks võinud anda lihtsalt vereproovi, eks? Miks pidi Regaalia mingi peene kirurgi kohale kutsuma?”

      Mizzy vaikis. „Heh,” poetas ta viimaks.

      „Jah.” Minu eelduste põhjal peaks Eepik surnud olema, et tema võimetest tehnoloogiat saaks. Regaalia ja Põrmustaja suutsid mu eksimust tõestada. Aga kui elusate Eepikute kaudu sai luua tehnoloogiat, miks ei valmistanud Terassüda siis tervet leegioni haavamatuid sõdureid? Vahest oli ta selleks liiga paranoiline, kuid kindlasti oleks ta loonud sadu versioone Edmundist – Eepikust, kes tema linna käigus hoiaks.

      Jõudsin pimedas koridoris ühe nurgani. Sihiku infrapunarežiimi kasutades piilusin ümber nurga ja otsisin ohtu. Öönägemisrežiim paljastas väikese ruumi, mida täitsid mitu suurt, kastikujulist sügavkülmikut. Ma ei näinud eristuvaid soojaallikaid, kuigi mu sihiku kuval olev stopper hoiatas, et peaksin tagasi pöörduma. Kui mina aga lahkun ja Abraham ka midagi ei saanud, oleksime ruineeritud. Ma pidin midagi leidma.

      Kükitasin seal muretsedes, et aeg hakkab otsa saama – samas häiris mind nähtu. Lisaks sellele teemale, et elusatest Eepikutest vorbiti motivaatoreid, oli kõige sellega veel üks probleem. Kui inimesed rääkisid Eepikutest tuletatud tehnoloogiast, vihjas igaüks, et kõik seadeldised pärinesid sarnasest protsessist. Aga kuidas sai see nii olla? Relvad erinesid nii palju peilijast, mis lubas meil tuvastada, kes oli Eepik. Mõlemad näisid olevat niivõrd tohutult teistsugused pööritsast, Eepikust tuletatud tehnoloogiast, mis lasi mul veejugade toel lennata.

      Ma pole mingi nohkar, aga nii palju ma taipasin – kõik need tehnoloogiad pärinesid väga erinevatest valdkondadest. Sa ei kutsu ju hobuse juurde hamstriarsti, aga kui asi puudutas Eepikute tehnoloogiat, tundus, et ühest ekspertiisivaldkonnast piisas terve rea esemete loomiseks.

      Tunnistasin endale karmi tõtt: need küsimused olidki tegelikuks põhjuseks, miks me siin Knighthawki juures viibisime. Prof varjas saladusi isegi enne oma võimetele alla vandumist. Tundus, nagu polnud keegi minuga selles suhtes aus olnud. Eladeski.

      Vajasin vastuseid. Need peitusid ilmselt kusagil. Võib-olla leian need selle sõjarobotite rühma tagant, mis sirutas külmiku tagant minu poole oma käteks olevaid relvi.

      Oih!

      4

      DROONIDE prožektorid lülitusid ühekorraga sisse, pimestasid mind ja avasid tule. Õnneks märkasin neid õigel ajal ja suutsin tõmbuda nurga taha enne, kui ükski lask mind tabada jõudis.

      Pöördusin ja kukkusin jooksma. Taandusin mööda koridori. Tulistamine summutas Mizzy hääle mu kõrvas ja robotdroonid ajasid mind taga. Igaühel nelinurkne alus, mille rattad pöörlesid mitmes suunas ja kiitsaka keha otsas asus ründeautomaat. Need oleks täiuslikud mööbli vahel manööverdamiseks ja koridorides liikumiseks, kuid – säde küll, nende eest põgenemine mõjus alandavana. Need nägid välja pigem riidenagide kui sõjamasinatena.

      Jõudsin kehaosade ruumi ukseni ja jooksin sellest läbi. Seejärel libistasin end seisma ja lajatasin selja vastu seina ukse kõrval. Üks nupuvajutus kandis vaate mu sihikult Gottschalki püssi küljel olevale väikesele ekraanile, mistõttu sain tõsta relva ümber nurga ja tulistada tabamusega riskimata.

      Robotid sibasid ringi nagu kuradi kari ratastel luudasid. Isiklikult öeldes oleks minul piinlik nii totra välimusega roboteid luua. Tulistasin valangu ilma erilise sihtimiseta välja, ent koridor oli piisavalt kitsas selleks, et seal polnud vahet. Lasin pikali mitu robotit ja aeglustasin teisi, millel tuli trügida ümber rusude. Kui kukutasin veel mõned, taandusid need nurga taha, et varjuda sügavkülmikutega ruumis.

      „David?” tõmbas Mizzy paaniline hääl viimaks mu tähelepanu. „Mis toimub?”

      „Mul on hästi, aga nad märkasid mind.”

      „Kao sealt.”

      Kõhklesin.

      „David?”

      „Seal on midagi, Mizzy. Lukustatud ruum, mida valvasid droonid. Vean kihla, et nad kolisid sinna niipea, kui toimus meie algne rünnak. Kas see või siis on ruum alati valve all. Mis tähendab…”

      „Oh, Häda küll. Sa kavatsed olla sina ise, eks?”

      „Sa ise ütlesid mulle äsja, ja ma tsiteerin sind – lepi oma olemusega.” Tulistasin veel ühe valangu, sest märkasin koridori lõpus liikumist. „Anna Abrahamile ja teistele teada, et mind on märgatud. Tõmmake kõik tagasi ja olge valmis taganema.”

      „Ja sina?”

      „Uurin välja, mis seal ruumis asub.” Kõhklesin. „Võib-olla pean selleks laskma end tulistada.”

      „Mida?”

      „Olen hetkeks liini otsas tumm. Vabandust.”

      Pillasin oma raadiosaatja ja peakomplekti maha. Nüüd vajutasin relva küljel nuppu, mis sirutas selle alt välja väikese kolmjala. Sättisin selle tunneli poole nurga all lootuses, et metallseinalt põrkuksid kuulid robotite poole – tegelikult aga seadsin üles tähelepanu eksitajat. Tänu veidi sulanud juhtpuldile, mille ma küljel olevast nišist välja lükkasin, sai relv tulistada kaugjuhtimisega.

      Kiirustasin läbi ruumi ja vajutasin käima lühikesi valanguid, et jääks mulje, nagu vahetaks ma endiselt droonidega laske. Nende prožektorid olid piisavalt erksad peegeldumaks metallilt ja klaasilt selles ruumis. See asjaolu andis mulle liikumiseks küllalt valgust. Napsasin riiulilt väikese puhastusroboti, mille rattad ikka veel paaniliselt vurisesid. Seejärel haarasin letilt ühe verekoti ja kirurgilise kleeplindi rulli, mida varem ühes sahtlis märgata jõudsin.

      Rebisin tüki kleeplinti ja kinnitasin roboti peale koti, seejärel torkasin noaga sinna augu. Läksin kohta, kus ma algselt ruumi sisenesin, paotasin ust ja asetasin masina selle taha maha. See sibas kiirelt mööda valget koridori minema ning jättis maha laia verepritsmete rea. See oli sama silmatorkav kui ootamatu tuubasoolo keset räpplugu.

      Tore. Nüüd sain loodetavasti teeselda ka pihta saamist. Haarasin veel ühe verekoti ja suskasin seda noaga. Sügavalt hinge tõmmates jooksin ruumi kaugemas otsas oleva ukse juurde, kus droonid minu Gottschalki suunas valanguid teele saatsid.

      Robotitel oli edusamme, nad tõukasid langenud kaaslased eest ja liikusid lähemale. Põikasin tagasi, kui robotid minu pihta laskma hakkasid, siis kriiskasin ja lärtsatasin osa verest seinale. Sealt sööstsin ühe vanni poole ja kasutasin kotti selleks, et pritsida teistsugust vererada väljapääsu suunas.

      Ma ei näinud suuremalt jaolt tünni sisu, sest ei kasutanud enam sihikut. Siiski avasin kaane, surusin hambad risti ja ronisin sisse. Puudutasin mingeid libedaid olluseid, mille puhul uskusin üsna kindlalt, et tegemist on maksatükkidega. Jäisesse vedelikku laskudes olin sügavalt teadlik sellest, kui rõlge see kõik on. Õnneks olin ma harjunud sellega, et mu plaanid alandasid mind mingil moel – sedapuhku tegin seda vaid sihipäraselt. Nii et, hei, progress!

      Üritasin paigal püsida lootuses, et vanni külmutusmootor ja jäine temperatuur peidavad mind mis iganes infrapunaseire eest, mida robotid võiks kasutada. Kahjuks tuli aga selleks, et ma silma ei torkaks, sulgeda vanni kaas ja hinge kinni hoida. Nii ma siis lebasin seal hulpivate kehaosade vahel ja vaatasin ülal välkuvaid tulesid, kui robotid ja nende prožektorid laborisse sisenesid. Ma ei näinud läbi vee ja klaaskaane suurt midagi, ent СКАЧАТЬ