Kättemaksjad 3: Häda. Brandon Sanderson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õnneks tuled kadusid. Pidasin veel õige pisut vastu enne, kui kaane lahti lükkasin ja lõdisedes laboris ringi vaatasin. Kottpimedus.

      Robotid neelasid ilmselt sööda alla. Pühkisin silmist haisvat vedelikku ja ronisin välja. Säde küll. Justkui poleks see koht juba enne kõhedust tekitanud, otsustasin mina surmarobotite eest peitumiseks maksatünni ronida. Vangutasin pead ja läksin oma relva ja raadiosaatjat üles korjama. Lükkasin peakomplekti pähe, ent olin selle veriseks mäkerdanud. Nüüd tundus, et see ajas klemmid sirgu.

      Pidin kasutama raadiosaatjat vanamoodi. „Olen tagasi,” ütlesin edastusnuppu vajutades ja otse selle sisse kõneldes.

      „David, sa oled hull,” vastas hääl.

      Naeratasin. „Tervist, Megan,” ütlesin kitsasse koridori lipsates. Sörkisin langenud robotitest mööda. „Kõik tõmbavad tagasi?”

      „Kõik, kes on nutikad.”

      „Armastan sind ka,” ütlesin ma. Peatusin selle nurga juures, kus ma esmakordselt robotvalvuritega kokku põrkasin. Piilusin ümber selle. Ruum oli pime nagu ennistki. Tõmbasin relvarihma ümber õla ja vaatasin sihikuga ringi, et märgata mõnda maha jäänud robotit. „Olen peaaegu valmis minema. Anna mulle veel paar minutit.”

      „Aru saadud.”

      Klõpsasin raadio edastusrežiimile, et teiste loba ei kuulduks võimalike läheduses luusivate vaenlasteni. Kahjuks polnud mul aega hoolikam olla. Minu trikk võltsitud verenirega tuleks varsti välja. Justkui ohu kinnituseks vapustas maja kauge plahvatus.

      Kompasin seina ja lülitasin tuled sisse. Seejärel liikusin läbi ruumi ühe suure külmkapi juurde. Sees oli ridade kaupa värviliste korkidega markeeritud külmutatud klaastuube. Mitte küll otsitud motivaatorid, kuid kõige tõenäolisemalt Eepikute DNA-proovid.

      „Noh,” sosistasin ma endamisi, „vähemalt pole siin virna külmutatud eineid.”

      „Ei,” vastas üks hääl. „Neid hoian ma teises külmikus.”

      5

      TÕUSIN VÄGA AEGLASELT, külmatunne mööda selgroogu kerkimas. Pöördusin ja hoidusin hoolikalt igast järsust liigutusest. Avastasin liiga hilja, et jätsin kahjuks kahe silma vahele üheainsa roboti, mis oli peidetud ruumi varjulistesse soppidesse. Monstrumi hernekepist keha polnud kuigi hirmuäratav, aga sinna peale kinnitatud, vägevamaks vuntsitud FAMAS G3 ründeautomaat hoopis teine tera.

      Kaalusin selle tulistamist, kuid mu keha oli pööratud vales suunas. Pidin relva teisele poole vibutama ja lootma, et taban robotit enne, kui ise pihta saan. See tõenäosus ei paistnud hea.

      „Mul on tegelikult ka selles teises külmikus toitu,” jätkas hääl, mida robot edastas. Mehehääl, tenor, pehme. Tema pidi olema üks nendest salapärastest isikutest, kes valukoda juhtisid. Enamik droone näis olevat iseseisvad, kuid nende isandad vaataks pealt – igal relval oli kaamera. „Ja mitte külmutatud eined, tead. Steigid. Paar parimat kondita antrekooti, mis jäänud vanadest headest aegadest. Tunnen neist puudust rohkem kui millestki muust.”

      „Kes sa oled?” küsisin ma.

      „See mees, keda sina üritad röövida. Kuidas sa mu droonid kõrvale juhtisid?”

      Hammustasin huulde. Üritasin hinnata selle relva reaktsiooniaega, samal ajal kui külje poole nihkusin ja jälgisin, kuidas see mulle järele keeras. Säde küll. Jälitusseadeldis oli laitmatu, relv püsis otse minul. Roboti kõlaritest kostis koguni hoiatuseks väike vinna tõmbamise heli. Tardusin paigale.

      Aga oli sellel ka täielik liikumisulatus. Äkki polnud…

      „Nii et see siis ongi jäänud järele võimsast Jonathan Phaedrusest,” teatas hääl. „Saadetakse ründemeeskond ja üritatakse mind paljaks varastada.”

      Phaedrus? Muidugi. Knighthawki valukoja töötaja arvas, et oleme endiselt Profiga mestis. Me polnud sellest just eriti pasundanud, et ta langes oma võimete küüsi. Enamik ei teadnudki üldse, et ta Eepik on.

      „Pidime tulema üksnes sel põhjusel,” ütlesin ma, „et te keeldusite meiega kauplemast.”

      „Jajah, väga auväärne teist. Müüge meile, mida tahame või võtame selle teilt jõuga. Ootasime Jonathani ühelt eriüksuselt enamat. Te vaevalt…” Hääl hääbus ja jätkus seejärel nõrgemalt. „Mis mõttes on seal veel üks? Nad varastasid mille? Kurat, kuidas nad üldse teadsid, kus need on?”

      Kostis mingi summutatud vastus. Üritasin minema astuda, ent droon tegi taas seda vinna tõmbamise häält, sedapuhku valjemalt.

      „Sina,” ütles hääl taas tähelepanu mulle pöörates. „Kutsu oma sõbrad. Käsi neil tuua tagasi see, mille teine mees varastas, või ma tapan su kohe kindlasti. Sul on aega kolm sekundit.”

      „Ee…”

      „Kaks sekundit.”

      „Kutid!”

      Sein minust paremal sulas kuumusepuhangus ja paljastas selle taga oleva varjulise kogu.

      Sööstsin maha ja – oma instinktide vastaselt – veeresin robotdrooni poole. See sai mulle esimese lasu teha, ent kui liiga lähedale jõudsin – nagu endamisi lootsin –, ei suutnud selle relv mu tabamiseks end piisavalt kallutada.

      See tähendas, et sain vaid ühe korra pihta.

      Lask tabas mind jalga, kui maas veeresin. Ma polnud juhtunu täpsemates asjaoludes päris kindel, aga säde küll, see tegi põrguvalu.

      Robot üritas taganeda, ent ma haarasin sellest kinni ja eirasin kõrvetavat valu oma jalas. Viimane kord, kui pihta sain, polnud ma seda esmalt tundnud, aga sedapuhku esines mul raskusi puhtalt agooniast läbi võitlemisega. Samas õnnestus mul takistada robotil end uuesti tulistamast. Küünitasin end üles ja keerasin lahti seadeldise, millega relv masina küljes püsis. See kukkus kolinal alla.

      Kahjuks lasi mu rüseluse ajal hea paar tosinat drooni end laest lahti, kus nad paneelidena peitusid, ja hõljusid nüüd propellerite toel alla. Ma polnud kaugeltki nii ohutus kohas, kui eeldasin, ehkki nende tähelepanu keskendus nüüd kogule, kes läbi sulanud seina astus: see oli üleni leekidest tehtud mees, vedela kivi värvi. Tulekahi oli kohal. Kahju, et teda päriselt olemas polnud.

      Rabasin haavatud reiest kinni ja otsisin paaniliselt ruumist Meganit. Ta peitis end laborisse tagasi viiva koridori nurga taga. Tulekahi polnud päris, mitte täielikult, ent samas polnud ka läbinisti illusioon. Ta oli vari teisest paigast, teisest versioonist meie maailmast. Mitte, et ta oleks tulnud mind tegelikult päästma. Megan lihtsalt kandis meie maailmale väreluse sealsest ilmast ja tekitas mulje, nagu oleks ta seal.

      See pettis droonid ära – isegi mina võisin tunda kuumust sulanud seinast ja haista suitsu õhus. Kui droonid alustasid meeleheitlikke valanguid, küünitasin mina avatud külmikusse ja rabasin peotäie klaastuube. Seejärel lonkasin läbi ruumi ja liitusin Meganiga. Ta tuli minu juurde niipea, kui taipas, et pihta sain.

      „Jopski,” ütles Megan mühatades ja mu kätt üle oma kaela tõstes ning peidupaiga poole lohistades. Seejärel toppis ta minu võetud klaastuubid oma taskusse. „Jätan sind viieks minutiks üksi ja sina lased end tulistada.”

      „Vähemalt sain sulle kingituse,” ütlesin kurvi taga selga vastu СКАЧАТЬ