Mõeldamatu kurjus. Laura Griffin

Чтение книги онлайн.

      „Te ei pea olema ettevaatlik Breckiga. Ta on teoreetilist juhtivuurija, sest kaks viimast laipa leiti sellelt saarelt, mis on tema võimuala. Aga see korravalvur, keda te eile kohtasite, on see, kes Austinist nüüd nööre tõmbab. Kuberner kuulab teda ja kui selgub, et osariigi ühes populaarsemas rannakuurordis on sarimõrtsukas, sekkub kuberner kindlasti asjasse kas või ainult kulisside taga.“

      „Texase korravalvur. Ma ei tea ta nimegi.“

      „Pole tähtis,“ sõnas Troy. „Pidage meeles tema sidemeid. Teine asi on teie ülemus Scarborough. Tema ja Breck on ammused tuttavad.“

      Elaina näis kahtlev. „Scarborough ja Breck?“

      „Nad kuulusid Texase ülikoolis samasse korporatsiooni. Mind üllatab, et ta ei maininud seda, kui teid siia saatis. Ja kui teie ülemus teid siia saatis, teades väga hästi, kuidas Breck reageerib, on sel kindlasti mingi põhjus.“

      Elaina vaatas taas vett, sinised silmad vihased. Troyle meeldis tema trotslik lõug. Naisele ei istunud manipuleerimine, aga ta ei kavatsenud alla anda.

      „Te pole öelnud, miks te sellest juhtumist huvitatud olete,“ ütles ta.

      Troy teadis, et naine jõuab selle juurde tagasi. „Ma kirjutan kuritegudest. Ja need mõrvad toimuvad minu tagahoovis.“

      „On see kõik? Lähedus?“

      Troy vaatas naisele silma ja nägi, et viimase arvates pole see tema ainuke motiiv. Naisel oli õigus.

      Troy nõjatus ettepoole. „Kui teie teooria peab vett…“

      „Peab.“

      „Olgu, eeldame, et teil on õigus. Sel juhul oli Mary Beth Cooper selle mehe üks esimesi ohvreid. See tähendaks, et mees, kes tema tapmise üles tunnistas, valetas ja minu raamat on vale.“

      „Nii et te tulite siia seda asja selgeks tegema?“

      „Mulle ei meeldi eksida, agent McCord.“ Naisele kindlasti ka mitte.

      Elaina vaatas teda pikalt ja Troy nägi esimest usalduse vilksatust. Siis pööras naine pea ära.

      „Te paistate kohalikku poliitikat tundvat,“ sõnas ta.

      „Ma kasvasin siinkandis.“

      „Te püüate mind aidata.“

      „Võib-olla.“

      Elaina pöördus tema poole. „Ma ei ole teile infoallikaks. Mul on ilma selletagi tööalaseid muresid, mu ülemus loeks minu tsitaate mingist ilukirjanduslikust romaanist.“

      „Ma kirjutan tõsielulisi kriminaalromaane.“

      „Hästi,“ sõnas naine. „Aga ma keeldun olemast teie infoallikas.“

      Troy surus naeratuse maha. Keeldumine ei tulnud tema puhul kõne alla. „Nagu soovite.“

      „Miks te üldse siia tulite?

      Troy jälgis teda, talle meeldis naise suhtumine ja ta teadis, et kahetseb seda, mida kohe teha kavatses. „Mõtlesin, et tahate ekskursiooni.“

      Naine piidles teda ettevaatlikult. „Mis ekskursiooni?“

      „Kuriteopaigal.“

      Troy Stocktoni mootorpaat oli lamedapõhjaline ja kitsas ning erinev kõikidest teistest Lito saare sadamas olevatest lamedapõhjalistest kitsastest kalapaatidest.

      „See on must,“ tähendas Elaina seda kai pealt vaadates.

      „Mis siis?“ Troy sidus vööriköie lahti ja keris korralikult kokku, visates selle siis paadi põhja.

      „Teised paadid on valged.“ Naine astus paati. Alus kõikus ja mees haaras Elaina käest tasakaalu hoidmiseks kinni.

      „Must pole keelatud.“ Mehe käsi vajus alla ja ta asus rooli juures mõningaid nuppe vajutama. Peagi mootor käivitus.

      „See võib vist sõita üsna madalas vees.“

      „Kakskümmend sentimeetrit,“ vastas mees kerge uhkusega.

      Elaina otsis paremat kohta, kus seista. Valida polnud suurt millegi vahel ja kui nad tagurpidi liikuma hakkasid, toetas ta käe kapteni toolile.

      „Hoidke kinni.“ Mees vahetas käiku ja nad liuglesid vastassuunda, sõites sadama ja politseikai varjust välja. Elaina vaatas üle õla tagasi ja nägi kaid kaugusesse kadumas. Ta läks paadiga merele mehega, keda ta tegelikult ei tundnud, teatamata sellest oma ülemusele või kellelegi teisele. Mitte just kõige targem tegu.

      Ta patsutas tagataskus olevat BlackBerry telefoni. Glock oli pahkluu küljes kabuuris ja kui Troy midagi üritaks, lõpetaks ta vees.

      Elaina astus mehest veidi eemale. Ta ei saanud aru, miks Troy temas ebamugava tunde tekitas. See polnud loogiline, sest ta veetis kõik päevad agressiivsete mehelike meeste keskel – meeste, kes olid õppinud lähivõitlust ja mõttemänge ning relvi kasutama. Alates esimesest tööpäevast Brownsville’is olid paljud FBI, DEA ja sisejulgeoleku mehed üritanud teda heidutada kas füüsiliselt või vaimselt ja ta oli õppinud neid eirama.

      Troyd oli keerulisem eirata.

      Mees seisis rooli ja kapteni tooli vahel ning Elaina seisis tema kõrval, püüdes mitte liiga tugevasti kinni hoida ja paljastada sellega oma hirmu vette kukkumise ees. Ta vaatas mehe poole ning nägi soonilisi käsivarsi ja lihaselisi sääri. Mees tegeles mingi spordialaga ja Elaina üritas välja mõelda, mis see on.

      „Kas te olete merehaige?“ küsis Troy.

      „Ei. Mis siis?“

      „Te ei paista end väga hästi tundvat.“ Ent mees isegi ei vaadanud tema poole. Need silmad – mis olid täpselt sama rohelised kui lahe vesi – olid suunatud lõunasse horisondile. Mehel olid jalas põlvini ulatuvad püksid ja Teva sandaalid. Tema valge T-särk oli kontrastis päevitunud nahaga ja Elaina kujutas teda ette surfilaual.