Mõeldamatu kurjus. Laura Griffin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Breck toibus kiiresti. „Ja me ei tea, milliseid asitõendeid võis see mees Audisse jätta,“ sõnas ta. „See võib olla sõrmejälgi täis.“

      „Ma pean silmas ka Gina Calverti autot. Ja Mary Beth Cooperi mõrva järel paadisilla juurde jäetud Mustangi.“

      Ruumis tekkis vaikus. Brecki näol oli hämming.

      „Mary Beth Cooper,“ kordas ta.

      Elaina noogutas.

      „Üheksa aastat tagasi?“

      Naine noogutas taas.

      Breck kummardus nüüd ettepoole, laup kipras. „Selle kuriteo tunnistas keegi üles. Ta istub nüüd Huntsville’is.“

      Elaina noogutas taas.

      „Te tahate öelda, et teie arvates on see vale mees? Ta mõisteti kohtus süüdi. Keegi kirjutas selle kohta raamatu, issand hoidku.“

      „Ta tunnistas üles mitu mõrva,“ lausus Elaina. „Uurijail oli ümberlükkamatuid DNA-tõendeid, et ta osa neist mõrvadest ka sooritas. Ma tahan öelda seda, et peaksime Mary Bethi juhtumi üle vaatama. Arvan, et see on seotud meie kahtlusalusega.“ Elaina uskus lausa, et Mary Beth Cooper oli selle kurjategija esimene ohver.

      „Cooper suri lämbumise tagajärjel,“ ütles Cisernos.

      Elaina vaatas kohtuarsti poole.

      „Käsitsi kägistamine,“ lisas mees. „Ma viisin ise lahkamise läbi.“

      „Ja te mainisite oma raportis,“ lausus Elaina, „et ohvri veres oli surma hetkel ketamiini. Ja et teda oli pärast surma pussitatud noaga, millel oli sakiline tera.“

      Ruumis tekkis taas vaikus. Elaina otsis kõikidelt nägudelt mingisugustki märki toetusest. Breck istus, käed rinnal risti, näol põlglik ilme. Cisernos kortsutas laupa. Politseinikud tundsid end ebamugavalt, välja arvatud noor latiinost inspektor, kes paistis olevat põnevil. Ta istus toolil ettepoole kummargil ja jälgis naist, nagu oodates, mida ta veel ütleb.

      „Nojah.“ Ülem Breck tõusis ja sirutas viimaks käe. „Tore, et tulite, preili McCord, aga me saame edasi ise hakkama.“

      Pärast säärast suurepärast esinemist Brecki ees tundis Elaina soovi end maani täis juua. Ta piidles läbi linna sõites rõõmsailmelisi baare, mõeldes, kui tore oleks mõnda sisse astuda ja tellida topeltmargariita soolaga.

      Selle asemel suundus ta silla poole. Sisemus kiskus kokku, kui ta meenutas, mis juhtunud oli, ja ta sundis end sellega leppima.

      Tema esimene mõrvajuhtum, esimese kurjategija portree ja ta rikkus kõik ära. Teda ei kutsuta mingil juhul järgmisel hommikul lahkamist vaatama. Breck oli seda üsna selgelt väljendanud. Kui ta neid selles juurdluses üldse aidata tohib, siis ilmselt Brownsville’ist, kasutades vaid neid aruandeid, mida tal õnnestub kätte saada. Sedagi juhul, kui Scarborough seda juhtumit temalt ära ei võta ja mõnele kogenenumale agendile ei anna.

      Elaina võttis valgusfoori taga jaki seljast. Ta vaatas aknast kõnniteid ummistavaid turiste. Naised lühikestes pükstes ja bikiinirinnahoidjates. Päikesest põlenud noorukid läksid rannast koju, lainelaud kaenla all. Eespool kuulutas silt, et Sandhill Innis on vabu kohti. Seal oli veetnud oma lühikese elu viimased päevad Gina Calvert.

      Roheline tuli süttis ja Elaina hoidis vasakule Causeway Roadile, mis viiks ta tagasi mandrile. Sillale lähenedes nägi ta õhtupäikese käes sätendavat Laguna Madret. Sadamas seisid katamaraanid ja purjekad ning Elaina vaatas neid igatsevalt, meenutades viimast korda, mil ta purjeka pardal oli viibinud. See oli Michigani järvel, aastaid tagasi. Tuul oli olnud jäine, aga ta oli kogu selle aja naeratanud, sest isa oli võtnud terve päeva vabaks.

      Mobiiltelefon piiksus oma kohal topsihoidjas.

      „McCord,“ ütles ta.

      Üürike vaikus. „Kas te saite sigaretikoni?“

      „Kes te olete?“

      „See on nüüdseks kindlasti juba asitõendikotis.“ See oli mehehääl. Madal, Texase aktsendiga. „Mul on õigus, eks?“

      Elainale meenus kokakoola automaadi vastu nõjatuv mees. Temas oli midagi tuttavat, midagi, mis terve pärastlõuna oli alateadvust närinud.

      „Kes te olete?“

      „Troy Stockton. Nägin teid sadamas, Elaina. Väga võimas.“

      Troy Stockton. Elaina ei tundnud meest.

      „Kust te selle numbri saite?“

      „Mul on palju numbreid. Kas te tõesti juba lahkute?“

      Elaina õlad tõmbusid pingesse ja ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse.

      „Ma olen pettunud,“ jätkas mees. „Ma ei pidanud teid allaandjaks.“

      Elaina vaatas enda taga sõitvaid autosid – mitu maasturit, noori naisi täis kabriolett, mingisugune kaubaveok. „Kuulge, öelge, kust te selle numbri saite ja…“

      Plõks.

      Elaina vaatas ekraanile, aga kõne oli katkenud. Tema sissetulevate kõnede nimekirjas seisis „tundmatu number“. Ta viskas telefoni kõrvalistmele.

      Stockton. Troy Stockton. Nimi tundus tuttav, aga hääl oli olnud täiesti võõras.

      Põmm!

      Rool kiskus paremale ja auto sööstis üle kahe rea. Pidurid krigisesid, signaalid tuututasid. Elaina väänas rooli, kui auto teelt välja sõitis.

      2. peatükk

      Cinco Chavez läks otsima Troyd sellest lahe ääres paiknevast urkast, kus viimane veetis suure osa nädalavahetustest. Nagu tavaliselt oli Dockhouse rahvast täis. Cinco pressis end inimeste vahelt baarileti äärde ja nägi Troyd basseiniruumis naeratavate naiste, tühjade õllepudelite ja poolpurjus puurtornitööliste keskel, kes arvasid, et neil on võimalus kerget raha teenida.

      „Kuidas käbarad käivad, T?“ Cinco istus baaripukile kolme sügava dekolteega blondiini kõrvale.

      Troy tõstis pilgu roheliselt vildilt. „Endiselt.“ Ta lõi kaks kuuli auku.

      Seina vastu nõjatuv suur mees tundus olevat tige. Troy määris kriidiga kii otsa ja läks ümber laua järgmist lööki sooritama.

      Cinco istus baaripukil ja kuulas, kuidas kõht koriseb. Breck oli kutsunud ta tööle varahommikul ja ta polnud terve päeva peale kohvi midagi saanud.

      „Oled juba söönud?“ küsis Cinco.

      Troy ei pööranud pilku piljardilaualt. „Ei.“ Ta lõi ja ootas paar sekundit, kuni viimane pall küljeauku veeres.

      „Lähme sööme ribisid. Räägin sulle sellest födest.“

      Troy määris kiiotsa kriidiseks ja silmitses lauda. „Rääkisin juba Maynardiga.“ Ta vaatas vastast, kes oli kohe-kohe kannatust kaotamas. „Nurgaauk.“

      Aga teisel polnud aimugi, mis toimub. Ta põrnitses kuule, suutmata ette kujutada, kuidas Troy СКАЧАТЬ