Mõeldamatu kurjus. Laura Griffin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Sandhill Inni.“

      Gina Calvert veetis oma elu viimased neli tundi toas number sada kolmkümmend kaks, mida hotellitöötajaid nimetasid Sand Dollari toaks. Elaina torkas magnetkaardi pilusse, lükkas ukse lahti ja astus pimedasse tuppa. Ta tundis hallituse ja sidrunilõhnalise mööblipuhastusvahendi lõhna, libistades käega üle seina, et leida lülitit.

      Tuba valgustas kollakas helendus. Elaina silmitses lihtsat sisustust – sepistatud metallist voodi, sini-valge voodikate, heledad tammepuust öökapid. Ta tõmbas ukse selja taga kinni, keeras lukku ja lükkas ka riivi ette. Ta pani oma kotid sinisele sitskattega tugitoolile ja vaatas ringi. Lähima öökapi peal oli printsessitelefon.

      Elaina põrnitses seda ainiti ja tundis kerget hirmu. Ta peab oma ülemusele helistama. Võib-olla saadab meili ja loodab, et mees ei loe seda enne esmaspäeva. See annaks kaks päeva aega tänasest katastroofist toibuda.

      Ta oli siinset poliitikat alahinnanud. Asi polnud ainult jurisdiktsioonis või oskustes. Oluline oli poputada õigeid egosid, minna mängu kaasa. Ta oleks pidanud esinema abivalmis föderaalagendina, kes tuli vaatlema ja vajadusel abikätt ulatama. Tema oli jätnud ninatarga mulje ja Breck oli talle hea meelega koha kätte näidanud.

      Elaina võttis mobiili ja helistas oma parimale sõbrale.

      „Weaver.“

      Elaina ohkas. Mehe hääle kuulmine tekitas kohe parema tunde.

      „Ma olen Sandhill Castle’is,“ ütles Elaina.

      Vaikus. „Kas nad ei andnud kuriteopaiga juba kolm kuud tagasi vabaks?“

      „Ma peatun siin.“ Elaina istus voodiservale ja hakkas pluusi lahti nööpima. Isegi tuba tundus niiske. „Rehv purunes.“

      „Kutsu puksiir,“ vastas mees vaikselt. „Sa oled siit ju vaid seitsmekümne viie kilomeetri kaugusel.“

      „Kuuekümne.“

      „Miks sa siis sinna jääd?“

      „Miks sa sosistad?“

      „Istun koos Scarborough’ ja Garciaga jälgimisautos,“ vastas mees. „Southwest Banki harukontoris.“

      „Ma ei tohiks sind segada.“

      „Unusta ära. Mõlemad räägivad telefoniga.“

      Ent naine tundis ikka süümepiinu. Elaina paarimees oli ilmselt ainuke agent, kes meeldis Scarborough’le veel vähem kui Elaina. Asi oli ilmselt tema lillades lipsudes. Ülemus eelistas, et keegi oma kalduvusi ei reklaamiks.

      „Mis juhtus? Miks sa otsustasid jääda?“

      „Ma ei tea,“ vastas Elaina. „Ilmselt sellepärast, et nad tahtsid, et ma lahkuksin.“

      „Tubli tüdruk. Vajad homme küüti?“

      „Saan hakkama. Arvan, et veedan nädalavahetuse siin, vaatan, kas leian midagi.“

      „Edu sulle. Näeme esmaspäeval kontoris.“

      Elaina tundis end enesekindlamana, nagu alati pärast Weaveriga rääkimist.

      Ta pani telefoni käest ja vaatas tuba värske pilguga. See oli omapärane. Isegi võluv. Õige mehega võiks seda isegi romantiliseks pidada.

      Kas Gina oli oma lühikese puhkuse ajal siia tuppa mõne mehe toonud? Kas ta lõi baarides võõrastele külge? Kas ta oli üksik hunt? Enamik portreteerijaid keskendus kurjategijale. Elaina – ilmselt sellepärast, et ta oli naisterahvas – uskus, et sama tähtis on uurida ka ohvrit. Kui ta mõistab ohvrit, on suurem tõenäosus mõista ka seda, kuidas ta oma ründajaga kokku sattus.

      Elaina läks vannituppa ja pani tule põlema. Tillukesel ruumil oli musta-valgeruuduline põrand ja kõverate jalgadega vann. Ta nägi kraanikausi kohal olevast peeglist iseennast. Mõned salgud olid krunnist lahti tulnud ja silmade all olid tumedad ripsmetuši laigud. Kuidas naised sellises kliimas üldse meiki saavad kanda? See sulas maha kohe, kui ta hommikuti oma korterist lahkus.

      Elaina võttis seebi paberist välja ja pesi näo puhtaks. Siis läks ta tuppa ja võttis öökapilt menüü. Ta vaatas selle üle ning tellis siis pepperonipitsa ja kaheliitrise pudeli kokakoolat.

      Kui ta oli rohmaka telefonitoru käest pannud, läks ta läbi toa klaasist liugukse juurde. See tuba oli vaatega rannale, kui uskuda hotelli administraatorit. Elaina tõmbas kardinad eest, vaatas lukku ja ohkas. Gina Calvert polnud turvalisusele eriti tähelepanu pööranud.

      Elaina lükkas kingad jalast ja astus õue. Lainete loksumise heli meelitas teda terrassi serva poole. Poolkuu oli idas taevasse kerkinud ja ta vaatas seda hetke, pöördudes siis uuesti oma toa poole.

      Snepperlukk oli nõrguke, aga politseiaruande kohaselt polnud seda lõhutud. Sama kehtis vannitoa akna luku kohta.

      Kas mees oli sisenenud koridorist? Sel juhul polnud ükski hotellitöötaja teda näinud. Või kui oligi näinud, polnud keegi sellest teatanud. Kuidas siis tapja naise tuppa pääses?

      „Ta tuli rannast.“

      Elaina ahmis õhku ja sirutas käe relva poole.

      3. peatükk

      Mees astus valguse kätte ja järsku Elainale meenus.

      „Troy Stockton,“ ütles ta süüdistavalt.

      „Tema ise.“ Mehe pilk langes Glockile. „Aga ärge mind selle asjandusega tulistage.“

      Elaina torkas relva tagasi kabuuri. „Tean, kes te olete. Te kirjutasite San Antonio Woodlawni mõrvadest.“

      Mees kergitas kulme ja vajus ukse kõrval vastu seina. Ta oli poolenisti varjus ja Elaina seisis valguse käes.

      Pluus lahti nööbitud.

      „Te järgnesite mulle siia,“ sõnas ta pluusi kinni nööpides.

      „Ei.“ Mees torkas pöidla vööaasa vahele ja vaatas teda.

      „Kuidas te siis teadsite, kus ma olen?“

      Mees kehitas õlgu.

      Ta kas jälitas Elainat või andis keegi talle infot. Arvestades seda, mis tööd mees tegi, siis tõenäoliselt keegi politseijaoskonnast. Tõenäoliselt Maynard.

      Elaina põrnitses meest ja lootis, et viimane hakkab tema pilgu all nihelema, aga ei. Mees lihtsalt seisis, pikk ja laiaõlgne, musta T-särgi all lihased punnitamas, ega näinud vähimalgi määral kirjaniku moodi välja. Kus on kahkjas nahk? Kus on sarvraamidega prillid mehe raamatu kaanefotolt? Ilmselt oli see rekvisiit, et tekitada teadlase illusioon.

      „Te otsustasite jääda,“ ütles mees.

      „Ma jäin lahkamise ajaks.“

      „Teid ei kutsutud sinna.“

      Elaina pani käed rinnale risti ja mees pööras pilgu vee poole.

      „Siin rannas jääb kesköö paiku üsna vaikseks,“ sõnas Troy. „Peamiselt paarikesed. Tuld enam ei tehta, kuna СКАЧАТЬ