Võõrastemaja punane ristik. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

      „Brody ja Heather on läinud pulmahotelli. Ma olen teie meelevallas. Brody oleks jätnud mu laua alla. Mitte ligilähedaltki nii lõbus kui lasta teil end voodisse panna.”

      Charlotte ohkas. „Mis on teie toanumber?”

      „Olete krõbe ja tõhus, eks ole, Charlotte Bennett?” Greg osutas ebamääraselt. „See on teine uks paremal.”

      „Võti?”

      „Ma saan võtmega hakkama.”

      „Tegelikult ei ole ma kindel, et saate, ja ma kahtlustan, et ka teie pole kindel.”

      Greg otsustas, et ta peab isegi halvem välja nägema, kui ta end tundis. Ta pistis käe pintsaku taskusse, et vanamoodne võti välja võtta ja Charlotte’ile ulatada. Naine nügis teda mööda koridori edasi, kuid Greg oli nüüd rohkem ärkvel või vähemalt erksam. Võibolla oli põhjuseks sein tema kõrval, kui ta peaks kokku varisema, või ehk oli trepist ülestulek teda ergutanud. Oli põhjus milline tahes, nad jõudsid tema ukseni vahejuhtumiteta.

      „Kus on teie tuba?” küsis Greg.

      „Koridori lõpus.”

      „Kas meil on vaheuks?”

      „Ei. Meie vahel on veel üks tuba.”

      „Ahah.”

      „Ma ei tea, kas te õrritate või ajate piinlikus situatsioonis lihtsalt tühja juttu, aga see pole tähtis. Kaks sekundit ning te olete oma toas ja saate veidi puhata enne homset. Ma ei taha, et te stseeni teeksite.”

      Charlotte pistis võtme lukuauku. Üksainus proovimine ja tal oli uks lahti.

      „Tõhus,” märkis Greg.

      Charlotte pistis võtme tema pintsakutaskusse ja hoidis ust lahti. „Minge sisse, agent Rawlings.”

      „Greg. Sobib ka Gregory. Samuti agent Rawlings, aga see on liiga ametlik, kui te olete nüüd mu hotellitoas.”

      „Ma ei ole teie hotellitoas.”

      „Õige jah. See on pubi, mis üürib tube välja. See ei ole tõeline hotell või isegi B ja B või võõrastemaja.”

      „Ma ei ole teie toas, punkt.”

      Greg tundis väsimuselainet ja sundis end püsti jääma. Ta püüdis naeratada. „Te ei kavatse veenduda, kas ma jõuan voodisse kokku varisemata?”

      „Teate, mis ma teile ütlen,” vastas Charlotte. „Ma ootan ukse taga ja kui kuulen põntsatust ning arvan, et olete oma pea ära löönud või muidu endale viga teinud, helistan kiirabisse.”

      Greg ajas end sirgeks, langetades pilgu naisele. „Minuga saab kõik korda, Charlotte. Ma ei ole haige ega purjus. Aitäh abi eest.”

      Roosatus tuli Charlotte’i põskedesse tagasi. „Te olete kurnatud,” ütles ta lõpuks. „Püüdke veidi und saada. Nägemiseni pulmas.”

      „Milline on teie pulmaemakleit?”

      Charlotte ignoreeris teda ja lahkus, sulgenud kiiresti ukse – mitte just Gregi nina ees, kuid päris lähedal.

      Gregil õnnestus voodisse minna, enne kui ta kokku varises.

      Ei mingit põntsatust, et Charlotte peaks abiväge kutsuma.

      Charlotte ei hinganud normaalselt, enne kui jõudis oma tuppa, sulges ukse ja lõi kingad jalast. Ta ei teadnud, kuidas tal oli õnnestunud neis trepist üles tulla. Ta jalad valutasid. Adrenaliin oli kahtlemata aidanud teda hoida valu tundmast.

      Ta põrnitses lukustatud ust kapiukse kõrval. Ta oli valetanud. Tema tuba oli Gregi toaga ühenduses ja sel oli vaheuks, kuid võtmeta ei pääsenud kumbki selle kallale. Polnud mõtet Gregile seda öelda ja tema kujutlusvõimet üles keerata. Mees vajas und ja tema samuti, kuigi erinevatel põhjustel.

      Charlotte’i tuba oli väga ilus, kaunistatud soojatooniliste kangaste ja lihtsa mööbliga. Väike aken avanes linnakese tänavale, mis oli nüüd pime ja vaikne. Ta ei kuulnud mingit lärmi ka alt pubist. Ta oletas, et baarmen oleks Gregiga tegelnud, kui ta oleks mehe sinna kabiini jätnud. Arvatavasti näeb ta teda homme pulmas ja sellega on asi lõppenud. Nad lähevad oma erinevat teed.

      Charlotte võttis kleidi seljast. Tema pulmaemakleit oli pulmahotellis. Ta oli tänulik, et Samantha oli teda pulmaemaks palunud, ja ta ei kahetsenud, et oli nõustunud –, aga ta oli olnud väga lähedal äraütlemisele. Selle põhjused olid nende vahel rääkimata. „Ma tahan sind oma pulmaemaks, Charlotte,” oli Samantha talle öelnud. „Sa oled nii lähedal õele, keda mul pole, ja sa oled mu parim sõber, aga ma saan aru, kui sa tahad olla lihtsalt külaline.”

      „Aitäh, Sam. See on mulle au. Olen hea meelega su pulmaema.”

      Charlotte oli mõelnud iga sõna tõsiselt, kuid ta teadis ka, et pole lihtne kõndida homme mööda vahekäiku, ilma et mälestused üles keeksid. Ta peab lihtsalt vaeva nägema, et need lämmatada. See polnud tema pulm. See oli Samantha ja Justini pulm ning Charlotte tahtis anda oma osa, et teha see nende jaoks võrratuks päevaks.

      Ta pesi end, libistas öösärgi selga ja peaaegu roomas kaheinimesevoodisse pehme paksu teki alla. Ta kuulatas, ent ei kuulnud kõrvaltoast midagi. Greg Rawlings sarnanes teiste alfatüüpidega, keda ta oma töös tundis. Kuigi ta hindas treeningut ja pühendumust, mis kahtlemata käis kaasas tema föderaalagendi tööga, oli Charlotte täiesti teadlik, et isegi sitked mehed jooksevad verd, jäävad haigeks ja satuvad plindrisse. Probleem polnud selles, et tema tahtis uskuda, et nad on hävimatud. Nemad tahtsid seda uskuda.

      Ta sulges silmad, alistudes omaenda väsimusele. Isegi pärast pikka päeva polnud tal märkigi peavalust.

      Progress.

      Ent ta ei tahtnud sellest liiga palju järeldada ja teadis, et peavaludest vabanemine ei tähendanud, et ta saab jälle sukelduda.

      Ta lükkas selle mõtte peast välja ning kujutles selle asemel Gregi, poolunes, surmväsinud ja ikka veel võimeline narritama – ja kahtlemata ka ise oma tuppa jõudma.

      Ta tõukas ka mehe mõttest. Ta oli andnud oma väikese panuse, kuid Greg Rawlings oli heas füüsilises vormis võimekas mees.

      Diplomaatilise turvateenistuse agent kõrvaltoas polnud tema probleem.

      Kaks

      Gregil õnnestus duši all käia, teksased jalga ja dressipluus selga tõmmata ning jooksukingade paelad kinni siduda, kui ta oli ärganud millalgi pimedas enne koitu. Ta oli olnud täiesti välja pigistatud, kui oli eelmisel päeval Londonisse saabunud. Nii kurnatud pärast mitut kuud lakkamatut kõrge intensiivsuse ja stressiga tööd, et temaga oleks võinud põrandat pesta. See polnud väljavabandamine, et ta ühes Inglise pubis oimetuks jäi, aga kui polnud tõsist kahju, polnud ka probleemi.

      Kui ta hakkas järsust trepist alla minema, meenus talle eelmise õhtu kohtumisest Charlotte Bennettiga rohkem, kui ta oleks tahtnud mäletada.

      „Oleksin pidanud rohkem jooma.”

      Hommikueine oli kaetud samasse ruumi, kus oli toimunud eelmise õhtu pidu. Eric Sloan, politseiohvitser ja Sloani vendadest vanim, kutsus СКАЧАТЬ